Raamatuarvustus: „Medaljon“ (1)

Raamatuarvustus : „ Medaljon “
Merilin Aavik
Haapsalu Wiedemanni Gümnaasium
12ü klass
Tavaliselt loetakse koolis kohustuslikku kirjandust, kuid vabal ajal ei taha keegi meist seda eriti teha. Suvel, aga toodi mulle see raamat ning kui ma seda õhtul lugema hakkasin, siis ei suutnud seda enam käest panna. Kui kohustuslik kirjandus on raske ja kohati tundub, et otsiks hoopis kokkuvõtte ja teeks töö ära, siis see raamat oli kirjutatud lihtsalt ja noortele mõistetavas keeles.
Autor Ene Sepp kirjutas raamatu 17- aastaselt. Teos „Medaljon“ anti välja 2009 aastal. Ene Sepp kirjutas raamatu, mis räägib tänapäeva noorte elust ja raskustest. „Medaljoni“ peategelasteks on kaks 9. klassi õpilast Heidi ja Tanel ning teos räägibki täpsemalt nende elust, raskustest, suhetest vanemate, sõprade ja kooliga .
Raamatut lugedes ei tulnud mul tunnet , et autor oleks selle loo välja mõelnud vaid tekkis tunne, et see on hoopis tõesti sündinud lugu. Probleemid, mis raamatus välja tulevad on ka reaalses elus olemas. Näiteks peategelane Heidi jääb 15. aastaselt rasedaks, ka reaalses elus on sellises vanuses noori tüdrukuid, kes jäävad rasedaks ja sünnitavad. Või siis, kellel meist ei oleks probleeme vanematega või kellel meist ei ole olnud purunenud südant? See kõik on tegelikult ju ka reaalsuses olemas ning just see teeb raamatu lugemise huvitavaks. Raamatu sisu saab võrrelda meid ümbritsevatse probleemidega ja eluga.
Esimest korda lugedes ei saanud ma aru, miks on raamatul selline pealkiri. Kuna alles poole raamatu juures, kirjutab autor esimest korda medaljonist, mille Tanel Heidile sünnipäevaks kinkis. Peaaegu teose lõpus tuleb välja, aga selle medaljoni täpne tähendus. Kuid see ei häirinud raamatu lugemist, ma pigem arvan, et see muutis just põnevamaks selle teose.
Minu arvates ongi raamatu puhul oluline luua põnevus, et oleks huvitav lugeda. Olen lugenud palju selliseid teoseid, mille alguses juba saab aru miks teosel on selline pealkiri. Näieks Jaan Krossi „Keisri hull“- selles raamatus oli suhetliselt alguses juba aru saada, miks teosel selline pealkiri. Aga raamatul peab olema mingi väike põnevus ka sees ning Ene Sepp on seda ka selle raamatu puhul saavutanud.
Olen lugenud sellest sarjast veel ühte raamatut, kuid „Medaljon“ on siiski see, mis on südamesse läinud. Nüüdseks olen seda lugenud juba 6 korral, algusest lõpuni. Raamat peaks justkui peas olema, kuid kui seda sirvima hakkan, siis lõppkokkuvõtteks loen selle läbi. Kuigi olen seda juba nii palju lugenud, siis suudab see teos mind alati nutma ajada. Eriti just viimased leheküljed raamatust.
Leheküljel 195 olev hauakivi kiri, mis on kirjutatud luuletusena- see on just selline, mis võttis kokku kogu selle paari tunded ja koos oldud aja:
Ei kaua koos me saanud olla.
Vaid hetkeks ristusid me teed.
Sul oli aga vaid tulla ja minna.
Kuid alatiseks meelde jääb see.
Kui pildi kohta öeldakse, et see ütleb rohkem kui tuhat sõna, siis selle luuletuse kohta võiks öelda, et see ütleb rohkem kui pilt seda teha suudaks.
Kuid kõige liigutavamaks osaks raamatus jääb minule ikkagi kiri, mille tüdruk kirjutas poisile, kui tema surmast oli möödas 10 aastat. See kiri on lehekülgedel 196 ja 197. Sellest kirjast meeldib mulle kõige enam selline koht: „Minu ja kellegi teise vahel ei saa tulla sellist asja nagu minul ka Sinul. See on võimatu! Ilma sinuta olen ma lihtsalt poolik.“ Kindlasti on neid noori, kes tunnevad täpselt samamoodi end. Mina samastasin ennast selle lausega kohe kindlasti, sest kui seda kirja lugesin , siis seda lauset pidin ma vähemalt kümme korda lugema, et suudaksin mõista selle tähendust.
Kokkuvõttes võiks öelda, et Ene Sepp on kirjutanud väga hea raamatu. See on siiani ainus raamat, mis on suutnud panna mind süvenenult lugema ja mõtlema ja samas ka nutma ajada. See raamat on heaks ettekujutluseks, milline ema ma ise olla ei tahaks, see aitab mõista, et kui jääda noorelt rasedaks, siis ei ole kõik kadunud vaid sul on olemas keegi kes sind kindlasti aitab.
Mulle tundub, et autori peamiseks mõtteks on see, et on olemas erinevadi inimesi, perekondi ja noori. Noori, kellel on küll raske elu, kuid kellel on tahtejõudu ja armastust, mis aitavad saada üle igast raskusest. Arvan, et iga noor tahab uskuda , et ka tema on piisavalt tugev, et saada üle kõigist raskustest, mis võivad elus ette tulla. See raamat võiks olla eeskujuks igale noorele, kuid samas ka emadele. Kindlasti mõjuks see teos kõigile positiivselt ning paneks mõtlema elule, tulevikule ja perele.