Kõne vormid. Sõltuvalt avaldumisvormist eristatakse suulist ja kirjalikku kõnet ning sisekõnet. Kirjalik kõne on seejuures teisene ning seda kasutavad ainult arenenud ühiskonnad. Teisene on ka sõrmendamine, mille puhul käemärkide abil antakse edasi sõna häälikkoostis. Mõningase reservatsiooniga võib neljanda vormina (tegelikult vormide rühmana) nimetada mõtete esitamist alternatiivsete vahendite abil: viiplemine, sõrmendamine, suhtlemine graafiliste sümbolite abil (blisskeel, morse) jm. Alternatiivvahendite hulgas on kõige levinum viipevorm, mida sel sajandil on hakatud vaatlema kui kurtide emakeelt. Sisekõne peamiseks funktsiooniks on oma tegevuse planeerimine—reguleerimine ning oma vaimse tegevuse teenindamine. Teisiti öeldes on sisekõne dialoog iseendaga. Sisekõne areneb suulise kõne baasil (lapse egotsentrilisest kõnest). Seetõttu on ta suulise kõnega
MILLERI UURIMISPRINTSIIBID- mida peaks saama pedagoogikas arvesse võtma, vt raamatust Rakenduslikule poolele pöörata rohkem tähelepanu (meil õpikut lugedes). Miks ma seda õpin jne. PSL 3. etapp- kognitiivne psühholingvistika · uurimisüksus- ütlus · heuristiline- avastuslik kõneloome. · Kõneloome ja tajumise käigus tuleb sooritada erinevaid operatsioone. MOSKVA KOOLKONNA UURIMISPRINTSIIBID- Karlepi raamatust! Pedagoog PEAKS TEADMA! Loe läbi! Ükskõik, kus on suhtlemine, on psühholingvistika! Nt enesetapukirjade psühholingvistiline analüüs, et uurida, kas tegu on ikka enesetapuga või mõrvaga (kõrgema taseme lausete moodustamine nt). Nt ka mehaanikakirjeldused- keeleoskustega edasiandmine. Nt kui on kriitiline olukord, kuidas ma annan edasi olulist infot inimesele, kes on paanikas. Nt reklaam. Nt Inimene ei osanud arvestada usakeeles rääkides, et vb britt ei saa aru. Rakendus · keeleõppes- kuidas ma õpetan keeleüksusi kokku sobima
Kontuurpiltidel kujutatud puude, loomade jne leidmine; peitepiltidelt kujutiste leidmine, puuduvate osade leidmine, labürintides õige tee leidmine. Nõuded õpetaja kõnele, suhtlemise reguleerimine: Kõne korrigeerimisel ja kasvatuses tervikuna on äärmiselt oluline tähtsus arengut soodustava keskkonna loomisel (kõnerežiim, säästev režiim). See on kõigepealt harjumuslik päevakava ja rahulik ning hooliv suhtlemine. Eelistatud on käitumist ja tegevust suunavad repliigid, hoiduda tuleks negatiivsetest märkustest. Näiteks korraldus Jätka tööd on otstarbekam kui märkused Ära mängi või Ära nihele. Tuleb hoiduda hääle sagedasest tõstmisest, pedagoogil ei ole lubatav kaasa minna Õpilase erutatud tooniga. Teadlik hääletooni ja -tugevuse muutmine kuulub aga pedagoogimeisterlikkuse juurde. Õpetaja kõne olgu ühtlasi keskmisest
Need esimesed aitavad mõista seda kolmandat. Sõnade mitmetähenduslikkus tekitab palju segadust!! Keeleüksust ja objekti on vaja eristada (ehk sõna ja obkjekti) nt ,,tõmba õpetajale joon alla" . Lastele tuleb seletada, et nt liitmine/lahutamine ei sõltu sõnadest rohkem/vähem, vaid sõltub situatsioonist. Vahendil (keel) ja selle kasutamisel (kõne). Oluline pole, mis ma räägin, vaid kõne mõtesatud tajumine ja mõistmine. Suhtlemine pole lihtsalt etikett, vaud mis kavatsus partneril oli , millest ta tahtis rääkida, mis strateegiat ta kasutas, mis tal jäi ütlemata. Kõik kokku koondub, et oleneb mis teadmised meil peas on, kui tühjus, siis on raske midagi mõista ja ise välja anda.) Missugusied keeleüksuseid kasutan, et kellelgi teadmisi/mõtet edasi anda?? Kui palju on mul vahendeid/oskusi, et mõtet/teadmis edasi anda, kas on piisavalt?? ----------------------------------
Kõik kommentaarid