Stepihunt (16)

Raamatukõne
Herman Hesse romaan “ Stepihunt ” ilmus aastal 1927. Teos väljendab nii isiklikku kui ka ajastu kriisi ja on autobiograafiline. Palju on kaasa aidanud Hesse tolleaegne kirjavahetus . Romaani “Stepihunt” kirjutamise ajal tegi autor läbi sügava hingelise kriisi. Tema perekond oli laiali ja ta tundis end üksiku ja läbipõlenuna. Teos on valuliselt irooniline ja tähenduslikult mitmekihiline, salakaval ning esineb ka interpretatsiooni riskantsus. Hesse tahtis oma loominguga “anda inimelule kõrge ja vaimustava mõtte”, teha nähtavaks tõeline tegelikkus, millel tema jaoks oli igavikuväärtus. Resigneerunud nihilismist päästis teda tugev traditsiooniside, vaimusugulus saksa klassika ja romantikaga, lisaks juba vanematekodust alguse saanud lähedane tutvus idamaise, India ja Hiina mõttemaailmaga. Ühisjooneks romantilise esteetikaga tuleb kahtlemata pidada eraldusjoone puudumist tegeliku ja kujutletu,reaalse ja irreaalse vahel, pidevat võimalustemängu.
Teose sündmustik toimub 1920’ndatel aastatel. Palju on kõrtse, baare, labaseid šlaagreid, odavat meelelahutust ning maagilist teatrit. Teose peategelaseks on viiekümnendale eluaastale lähenev üksildane, pealtnäha korralik meesterahvas, kelle nimi on Harry Haller. Tal puudub perekond ning töökoht ja oma päevi sisustab ta peamiselt toas istudes. Ta vihkab keskpärasust ning kodanlikku mõtteviisi ja põlgab kogu ümbritsevat maailma ja oma kaasaega. Tema suurteks lemmikuteks on Mozart ja Goethe . Ta otsib oma elumõtet muusikast ning raamatutest ning tihti võib teda leida joomast ja aegaviitmast erinevates kehvades kõrtsides. Tema sisimas on võitlemas kaks erinevat poolust- hunt ja inimene. Nende kahe vahel käib pidev võitlus, kumb jääb peale. Hundist peegeldub kurjus, tahe elada omaette ning hävitada kõik suhted. Harry kui inimene on tõsimeelne, korralik, peen ja haritud meesterahvas. Teiseks tegelaseks oli Hermine, kes oli kurtisaan. Talle meeldis väga tantsida. Ta oli tark,väga rõõmsameelne, tähelepanelik ja tundus Harryle vahel kui andekas laps. Hermine oli Harry jaoks justkui peegel. Hermine näis teadvat elust rohkem kui kõik targad kokku ning harrastas silmapilgu üürikest elumängu.Samal ajal võis ta olla unistaja ja hüsteerik, kes soovis oma surma, või terane arvestaja, kes tahtis teadlikult ja külmavereliselt Harryt endasse armuma panna.Hermine pani Harryt täitma kõiki tema soove, väites sellega, et nad vajavad üksteist, mis viis Harry Hermine tapmiseni.
Teose probleemistikuks on Harrys esinevad kaks vastandlikku poolust, kes omavahel läbi ei saa. Alati käib võimuvõitlus hea ja kurja vahel. Seepärast leiab ta endale sobivaks nimetuseks Stepihunt. Ta on üksik ega ole sugugi rahul oma eluga, seepärast võib ta igal ajal sooritada enesetapu. Ta on kindlaks määranud oma surmapäeva, milleks on tema viiekümnes juubel . See annab talle elamiseks jõudu juurde. Armuvahekorrad Hermine ja Mariaga aitavad Halleril saavutada seisundit, kus meeleline ja vaimne pool ühinevad. Teose ideestikuks on näidata inimestele kui palju erinevaid külgi meis esineb. Arvan, et täiuslik inimene peab olema mitmekülgne, seljuhul ei mõju ta inimestele üksluiselt, kuid jälgima peab ka seda, et inimeste erinevad küljed omavahel sobiksid ega muutuks kaaslastele häirivaks.
Minu jaoks oli mõtlemapanev näide teosest see, kui Harry tappis Hermine- ainukese inimese, keda ta armastas . Harry tegi seda lihtsalt selle pärast , et hunt sai tema sees võimule. Intrigeerivaks oli ka näide, et isegi armastus ei suuda kurjast hundist tugevam olla. Tegemist oli kõrgelt haritud ja targa mehega, kelle psühholoogia ei saanud endast võitu. Teost lugedes tekkisid mõtted, et kuidas võiks teos lõppeda, kas Harry tõesti tapab end viiekümnendal juubelil ning mis saab Harryst? Kas Harryl ja Herminel oleks olnud võimalik koos õnnelikuks saada? Samas tekkisid ka mõtted, miks Harry vaimselt niivõrd haige oli ja miks ta ei suutnud targa inimesena mõelda sellele, et murede uputamine alkoholi ei muuda olukordi paremaks. Arvan, et tänapäeva lugejale on sellest romaanist palju õppida. Lugeja mõistab, et meie kõikide seas elab väga palju erinevaid inimesi, erinevate muredega, erinevate sisevõitlustega ja erinevate tundmustega. Mulle see raamat meeldis, sest romaan õpetas mind nägema mind ümbritsevat, tuletas meelde, kui tähtsad on lähedased inimesed ja kuivõrd raske on elada ilma nendeta.