"Stepihunt" lühikokkuvõte (3)

Haller on tavaline keskealine mees neile, kes teda kaugemalt vaatavad , tegelikult aga on tema sisemus lõhestunud kaheks- hundiks ja inimeseks . Just see lõhestumine mõjutabki tema elu (ta on alkohoolik ja kannatab peavalude käes). Tema inimese-pool on tark, kogenud, andekas, palju näinud ja tõsine, kuid tema latt on liiga kõrgele seatud. Ta pole millegagi rahul. Vastandiks on hundi-pool, mis on üksik, taltsutamatu, metsik, ennasthävitav ning põlgab mugavust ning neid, kes elavad lihtsat lõbusat elu, mida tema teha ei suuda. Ta mõtleb ka enesetapule.
Ta elab alla aasta erinevates kohtades, kõik need on hoolikalt valitud, lõhnavad puhtuse ja distsipliini järele, mis talle ta kodu meenutavad, kuigi tegelikult on ta kodutu. Ta käib tihti väljas joomas. Ta külastab ka teatreid , kuid ei kannata välja ei sümfooniaid ega näitemänge. Ta on üksik, kuigi tema isiksus tõmbab nii mõnegi tema ligi. Enda analüüsimiseks, „haiguse“ vastu ravimi leidmiseks ning piinamiseks väljendab ta end kirjutamisega. Talle meeldib lugeda ning vaadelda ( nt araukuaaria, mille puhtust ta trepil jälgis).
Ta suhtleb väheste inimestega ning isegi nemad ei saa tema olemisele päris pihta. Teose erinevad tegelased on justkui Halleri vastandiks: Herminelt õpib ta asju, mida pole varem teinud ning naiselikku hellust, Pablo , kes on vastandina Hallerile hea väljanägemisega, aitab tal maagilises teatris kogeda uskumatuid elamusi. Maria abiga taasavastab ta füüsilised naudingud.
Haller põlgab kaasaega, ta ei pea kaua vastu ei kinodes ega teatrites, ta ei kannata kaua lugeda moodsaid raamatuid või ajalehti. Tema jaoks on arusaamatu see, mida lõbusat ja kaasahaaravat leiavad inimesed luksuslikes baarides või varieteedes.
Teoses on palju mainitud Goethet, Jean Pauli, Novalise’i, Lessingit, Dostojeveskit ja Nitzschet. Talle pakuvad huvi luuletused, nende sügavus ja arusaam. Tema hing on justkui väga sügava kunstniku hing.