Tartu raekoja plats ja toomemägi Liis Reinomägi MJ15 Raekoja üldinfo Tartu kesklinnas 1941-1944 Adolf Hitler Platz Nõugugude ajal Nõukogude Väljak Ajalugu Hoonestus hävis Põhjasõjas ja 18.sajandi tulekahjudes 1950. Aastate algul stalinistlikus stiilis majad Linnakaev ja häbipost 16.-17. Sajandil matmispaik 1951 a. Purskkaev 1998 a. Suudlevad tudengid pildid Toomemäe üldinfo Looduslik Emajõe paremal kaldal Park Palju monumente ajalugu Tekkis 6.-8. Sajand Vallutati 1030. 1061. Vallutati uuesti ja põletati 1224. Piiskopkonna keskus 19.sajandil pandi alus pargile 19. Sajandi lõpus Ingli-ja kuradisild Toomemäel asuvad monumendid Kristjan Jaak Peterson Villem Reiman Karl Ernst von Baer Ernst Bergmann
Loodusmüstikas rõhutati, et Stalin isiklikult on igal pool kohal, personaalselt ja nimeliselt. Pärisnimes seonduvad müstiline ja maagiline alge. Jälle tekivad paralleelid dogmaatilise kirikuga, ainult et stalinistliku luule peategelane on antikristus. Stalini kohalolek kõiges tagatakse samal moel kui kristliku Jumala puhul, nimelt loomisakti omistamisega. Religioossetes tekstides on hästi näha maagilise ja müstilise alge koostöö, samuti stalinistlikus luules. Näiteks liturgia liik litaania, kus korratakse nime (maagiline printsiip) ja sellega seostuvaid kujundeid variatsioonides (müstiline printsiip). Stalinismi peamine maagiline märk ongi Stalini nimi. "Poeem Stalinile" sarnaneb võimukiituslitaaniaga, Stalin kui olemuselt võitja (loomisakti tõttu) on väga oluline motiiv. Näiteks pidavat Stalini nimi aitama põua vastu. Tekkis veel üks huvitav nähtus, mis ei ole samuti uus tegelikult, nimelt sõna performatiivsus. Stalini sõna
Esteetilised kaalutlused jäid sotsrealistlikus kunstis tagaplaanile, sest selle suunajad seadsid esikohale propaganda. Kontroll sellise kunsti üle oli range ja looja isikupära taandatud peaaegu olematuks. Sotsrealistlik kunst kujutas ideoloogiliselt moonutatud minevikku ja loojate kaasaega ning ennustas utoopilist tulevikku, mida kunagi ei saabunud. juuli 1951 Kunst ja kirjandus olid stalinistlikus Nõukogude Liidus kuulutatud ideoloogilise võitluse eesliiniks (sotsialismi eest ja kapitalistliku imperialismi vastu). Teos ei saanud olla näiteks ,,lihtsalt" taies, vaid vastavalt ,,parteilisuse" printsiibile pidi olema kas proletaarne või kodanlik, kus juures viimase viljelemine võrdus kuriteoga. Nii kirjanduses, teatris kui kujutavas kunstis oli ainuõigeks zanriks kuulutatud sotsialistlik realism, mis tähendas terve rea jäikade kaanonite järgimist
mille kaitseks bastion ehitati. [1] 7 LÕBUSTUSPARK JA SUVETEATER 1948. aastal avati ühel bastioni osal Nõukogude armeele kuuluv Madruste klubi lõbustuspark ja Suveteatri hoone. Nii töötajad kui ka külastajad olid venekeelse elanikkonna hulgast. Asutus oli populaarne 1972. aastani, kui Tallinna Lauluväljakule toodi tsehhide lõbustuspark. Bastioni all asuvates varjendites asus ENSV Tsiviilkaitse Staap (Rannamäe tee 11). Stalinistlikus stiilis Suveteatri hoone, kus sees oli ka kino, oli tollal suurim puuehitis Eestis. 10. juunil 1997. aastal põles Suveteater ilmselt süütamise tõttu maha. Nõukogude armee lahkumisel Eestist sõlmis omaaegse Kirovi-nimelise kalurikolhoosi haldusdirektor Lembit Reimal (1929 - 2006) Nõukogude armeega rendilepingu, hiljem aga laiendas Reimal ühistu osanike arvu ja kutsus sinna ka vene ärimehe Vladimir Babuskini(57). Detsembris 2001 lõi
või rattaga sõites võib jõuda ,,Põhjamaade Rivierasse", Narva-Jõesuusse. Ajalooliselt on pargialalt alguse saanud suusarajad. Linnaehituslikud kooslused ja arhitektuurväärtuslikud objektid Linnaväljak Linnaväljak asub looduslikult maalilises kohas, kõrgel pangapealsel mere ääres. Väljak asub kesklinna tähtsamate tänavate sõlmpunktis. Linnaväljak ja seda ümbritsev hoonestus on välja ehitatud 1948. aastast pärineva planeeringu ja perspektiivvaate järgi stalinistlikus neoklassitsistlikus stiilis. Väljak on kujundatud sellele ajastule kohaselt pidulikuks ansambliks. Väljaku ääres on kultuurihoone, torniga linnavalitsuse (endise täitevkomitee) hoone ja elumajad, väljakult laskub alla mere poole lai trepp, millele järgneb pidulik ja avar bulvar. Trepi kõrval seisab autahvel, kuhu paigutati tööeesrindlaste portreed Kesklinn (1940.- 50. aastate arhitektuuriansambel - stalinistlik neoklassitsism)
Esimese toimetajana kujundas ta ka "Loomingu" profiili. Töömahukas oli Tuglase osa kapitaalsete teatmeteoste koostamisel. Eesti Kirjanduse Seltsi esimehena (1929- 1940) koondas ta selle ümber haritlasi paljudelt eri aladelt. Ja nii edasi pole suur liialdus öelda, et Tuglast läks vaja kõikjal, kus loodi eesti kirjanduskultuuri. Erakordselt tugev ja pikaaegne oli Tuglase kui kirjanduse hindaja mõju. 1950. aastate algupoole stalinistlikus kultuurigenotsiidis eemaldati ta avalikust elust ja keelustati tema teosed, mis oli küll ränk ülekohus, ent pikendas lõppkokkuvõttes tema kontseptsioonide valitsusaega. Tuglase normid ja kriteeriumid olid mõistlikud, nende taastamisega võitis kirjanduselu palju. 1960. aastaist peale teisenes kirjandus radikaalselt ega mahtunud enam tema esteetika raamidesse. Mõistagi polnud Tuglase süü, et osa literaatidest neisse raamidesse tardus.
Rakenduskunsti Kool. Esimene okupatsiooniaasta ei jätnud eesti kunstnike loomingusse silmatorkavaid jälgi.Tehti mõned kavandid ja loodi üksikud teosed,mis teenisid otseselt okupantide ideoloogiat(Adamson-Ericu maal ,,Stalin Läänemere kaldal" ja Andrus Johani ,,Töörahva rongkäik tartus 21 juuni 1940"-mis jäi lõpetamata.) Sõja algus tõi kaasa eesti rahva lõhenemise-arreteerimised,küüditamised,vägivaldne mobilisatsioon Venemaale jne.(Stalinistlikus )koonduslaagris hukkus Eduard Taska- nahakunstnik ja suri graafik Paul Liivak.Poliitiline terror tabas mitmeid kunstnikke väga raskelt.Hukati Andrus Johani ja Arkadio Laigo.Nikolai Kummits suri vangistuses,Karl Pärsimägi hukkus koonduslaagris. Jätkati Kunstnike Liidu moodustamise tööd,kuid selle etteotsa pandi nüüd Nõmmiku ja Viiralti asemele Adamson-Eric.Vastutavaks sekretäriks sai Aino Bach.Kunstnike Liidu kaudu
täida oma vanemakohustusi laste suhtes). Ainsuse käändevormidest kasutati enim omastavat – 8 korral. Ka selle käände puhul hakkab silma sotsialistlik teema, nt keda ühendab armastus oma ema, sotsialistliku 9 kodumaa vastu - siin ilmneb ka uus, riigi või maa tähendus sõnale ema. Seda tõestab ka näited suure emakese-kodumaa vennasrahvaste vankumatus stalinistlikus sõpruses omandatud vabaduse ja õnne looja nime ja kes on taas ühendatud oma emakese Ukrainaga. Ainsuse kaasaütlevat käändevormi kasutati 4 korral, nt hiljem aga 117, 140, 155 ja lõpuks 158% viljakust võrreldes oma emaga ja elan oma vana emaga kahekesi ning säilitavad sideme oma emaga – rahvahulkadega, kes nad on sünnitanud, toitnud ja kasvatanud. Kahel korral esines see kaasasolu tähenduses, ühel korral võrdlusena.
- Pirita tee rekonstrueerimine. Inimeste elu-olu sel aastatel. Nii moes, kui ka soengutes säilis 1930-ndate esteetika. Oli üldine tarbe- ja toidukaupade puudus: enamik kaupu oli kaardi peal. Röivastuses sõjaväeline joon, patsokid nii naiste kui meeste rõivastuses. Meestel laiad pintsakud ja mansettitega püksid või nn. Kalifeed särasabastega, naistel moejalanõud valged tennised. Lammutati palju, ehitati vähe. Uusehitused uhkeldavas stalinistlikus stiilis. Kuuekümnendatel Nõukogude propagandal õnnestus häälestada suur hulk noortest usu vastu. Levis põlgus väikekodanluse ja väikekodanlaste vastu. Innustuti kosmonautikast, aatomienergeetikast, nailonist, magnetofonidest jms. Sagenes parteisse astumine. Moodi tulid kitsad püksid, paksutallalised nn. tsehhi kingad selliselt rõivastatud linnavurle ristis J. Smuul lõnguseks. Mööbel muutus heledamaks ja kergemaks. 1960. a. II poolel moodi alt
hambapulbriga valgendati. (Ibid.) Linnades valitses otsese sõjategevuse lõppedes vastuoluline pilt. Sõjaeelne olukord, mis saksa ajal polnud halvenenud, ja korra hoidmise harjumus olid täies elujõus. Kuid korras tänavate ja linnajagude kõrval laiusid varemed. Lammutati palju ja ehitati vähe. Lammutamist nimetati küll "taastamiseks", kuid tavaliselt tähendas see varemete mahakiskumist, mitte nende taastamist. Uusehitised valmisid esialgu uhkeldavas stalinistlikus stiilis. (Ibid.) Rõhuv enamus linnarahvast elas aga mugavusteta puust üürimajades, mis suuremas osas pärinesid tsaariajast, osalt ka iseseisvusjast. Paremal juhul oli olemas veevarustus, halvemal juhul toodi vett pangega kaevust. Reeglina aga polnud majja ulatuvat kanalisatsiooni, välja arvatud Tallinnas. Reovee jaoks oli õuel lampkast, pesu pesti pesuköögis, ja kui korterite arv polnud liiga suur, siis oli igal perenaisel veel endise peremehe poolt ette nähtud pesupali
Suurturuks. Aastatel 19411944 oli platsi nimeks Adolf Hitler Platz, Nõukogude ajal Nõukogude väljak. Tartu keskaegne hoonestus hävis Põhjasõjas ja 18. sajandi tulekahjudes, seepärast pärineb suurem osa Raekoja platsi äärsetest hoonetest 18. sajandi lõpust ja 19. sajandist ning on ühtses klassitsistlikus stiilis. 1944. aastal purustati enamik lõunakülje hoonetest Teises maailmasõjas, nende asemele ehitati 1950. aastate algul stalinistlikus stiilis majad. Ajalooliselt paiknesid platsil linnakaev ja häbipost. Siin toimub väga palju erinevaid üritusi. Näiteks erinevad laadad, kõikvõimalikud pidustused ja kontserdid. Barcley de Tolly maja Tuntud kui ka ka Tartu viltune maja. See on klassitsistlik hoone. See ehitati 1793. aastal elumajaks. Majal paikneb Mihhail Barclay de Tolly mälestustahvel, mis väidab ekslikult, justkui oleks majas elanud Vene väejuht ja sõjaminister, Napoleoni-
Rudolf Sirge ,,Maa ja rahvas" (1956) teoses mainiti Eesti rahva küüditamist, mis äratas palju tähelepanu. Sirge oli üks julgemaid tegelasi Nõukogude kirjanduses, kes mängis piiri peal. Hint oli veidi ettearvamatu ja emotsionaalne. Sirge kalkuleeris, tahtis midagi teisiti teha. Nad teosed juhatavad Nõukogude Eesti kirjanduse stalinistlikust perioodist sula perioodi. Mart Raud õppis ära Nõukogudeliku esteetika kasutamise. Felix Kotta Venemaalt pärit eestlane, osales stalinistlikus luules. Lastekirjanik. Ralf Parve noor tõusev täht Nõukogude luules sellel ajal. Luulekogu ,,Sõduri südames". Ilmi Kolla lüürilises ja isiklikus laadis. Uno Laht segane ja vastuoluline tegelane läbi Nõukogude aja. Kirjutas satiirilist luulet 1950ndatel. Kogu ,,Sinelitaskust seanahkse portfellini" (1958). Uute hoiakuteni välja jõudmine. 29. Stalinistlik kirjandus ja sellest lahtiütlemine: Juhan Smuuli ja Debora Vaarandi looming.
soosis individuaalsust, seda ei saa kontrollida ega eriti hästi kasutada propaganda levitamiseks. Teoreetiline õigustus toetus ungari päritou teoreetiku Lukacs'i ideedele kunst kui üks tegelikkuse tunnetamise vahend. Tegelikkuse tunnetamisel on teadus ja kunst liitlased (19saj. Realistid rääkisid sama et nende tegevus on kooskõlas teadusega). Realistlik kunst sisaldab tõde; kunst kui üks ideoloogia vorm nõukogude ideoloogiat kandev kunst peab vastanduma varasemale.. Stalinistlikus Nlis tekib Lukacsile toetudes gnoseoloogiline(?) teooria kunsti eesmärk tõde, teaduse liitlane. Tegeliku arengu peegeldamiseks on tõde kasulik. Ainult proletariaadi kunst sisaldab tõde sest tema huvid on kooskõlas maailma arenguga. Kapitalistidele meeldib teistsugune kunst, sest see pakub unustust. Avangardist kes teeb abstraktse maali ei väljenda tõde, hoopis varjavad seda mistõttu teenib ta nõukogude võimu vaenlasi.
detailitaju + psühholoogia meisterlik kujutaja + üsna hästi tajub klassikalise novellizanri võimalusi ja kompositsioonilisi mängureegleid August Jakobson Problemaatiliseks teeb selle, et ta mitte ei lähe üksnes Nõuk võimuga kaasa, vaid läheb seda suhteliselt küünilisel viisil ja hilislooming on stalinismi musternäide. Selle kõige juures on näha, et ta oskab kirjutada ja see on kirjaniku puhul esmatähtis. See on näha ka stalinistlikus kirjanduses. 1927 "Vaeste-Patuste alev". Zola romaanide innustusel naturalistliku proosa algatajaks. Richard Roht alustas juba I ms päevil, sai tuntuks 20ndatel uusrealistlikus stiilis, aga siin on muidugi ka kõike muud. Rudolf Sirge "Rahu, leiba, maad" naturalistlik ja sotsiaalkriitilise proosa esindaja. Hiljem töötab romaani ümber ja saab pealkirja "Tulukesed luhad". Kui seda autentset 20ndate lõpu hõngu taha, siis pigem võtta ette esitrükk.
annaabi.ee 
