Sparta riik (0)

Sparta riik
Sparta riik keskusega Lakoonika maakonnas Lõuna-Kreekas oli Kreeks linnriikide seas mitmes mõttes erandlik. See oli ainus polis, mis hõlmas kahte maakonda : spartalased oli jub VIII sajandil eKr alistanud naabermaakonna Masseenia ja orjastanud selle elanikud. Samal ajal ei kujunenud Spartast kunagi tõelist linna, isegi siis, kui Spartast ei saanud tugevaim riik Kreekas, koosnes selle keskus neljast suuresr kindlustamata külast
Sparta ühiskonna korraldus
Sparta keskuse ja lähiümbruse elanikest moodustus Sparta kodanikkond – spartiaadid . Riigi ülejäänud elanikkond oli nende võimu all. Enamik Lakoonika elanikke olid peroigid (need, kes elavad ümberringi), kes olid isiklikult vabad, kuid spartiaatide suhtes andami - ja sõijaväekohustuslikud mittekodanukud. Masseenia alistatud elanikest said aga heloodid – spartiaatidele kuuluvad maad harivad orjad. Heloodid olid kõige arvukam grupp riigi elanike seas, spartiaadid aga moodustasid vähemuse.
Sparta riigi eesotsas seisis kaks kuningat, kelle võim oli päritav. Nad juhtisid sõjaväge ja täitsid preestrikohustuseid. Muus osas juhtis riiki üle 60- aastaste suursuguste rpartiaatide seast valitud vanemate nõukogu geruusia. Peale selle valiti igal aastal kõrgemate riigiametnikena viis efoori, kes pidid kontrollima kuningate ja teiste võimukandjate tegevust. Efooride mõju Sparta riigis oli väga suur. Lõplikud otsused langetati aga kõigi spartiaatide koosolekul.
Spartiaadid rõhutasid oma võrdsust a ühtekuuluvust. Rikkusega hooplemist peeti taunitavaks. Kuid sellegipoolest tekkisid ka spartiaatide seas suured varanduslikud erinevused. Riigi juhtimises osalesid eelkõige suursuguste perekondade liikmed, saesemaid spartiaate aga ähvardas oht laostuda ja kodanike seast välja langeda.
Spartas oli teiste riikidega võrreldes erakordselt palju mittekodanukke: spartiaadid moodustasid siin tühise vähemuse elanikkonnast, arvukad heloodid aga suhtusid neisse vaenulikult . Et heloodide suurt hulka kindlalt kuuletuma sundida . Pidid spartiaadid hoolitsema sõjalise üleoleku eest. See tingis spartiaatide kasvatussüsteemi, mis oli riigi range kontrolli all ja mille peamine siht oli arendada sõjameheomadusi. Alates seitsmendast eluaastast elasid poisid eakaaslastega koos rühmades kodust eemal, pidid oma elu korraldamisega ise toime tulema ja tegelesid pideva füüsilise treeninguga. Kahekümneaastaselt loeti spartiaate täisväärtuslikeks sõjameesteks ja kolmekümneselt said neist täieõiguslikud kodanikud. Nüüd võisid nad saada ka maatüki, mida harisid heloodid, ja pidid soetama perekonna. Abielutust loeti Spartas häbiväärseks. Kuid ka abielus spartiaadi elu möödus kodust eemal meeste seltsis lahingutes ja sõjalises harjutustes.
Spartas peeti seeda riigi huvisid üksikisiku huvidest palju tähtsamaks. Kodanikes hinnati eeskätt vaprust ja distsipliini , argust seevastu peeti ülimaks häbiks. Eluaegse treeninguga saavutasid spartiaadid sõjakunsti kõrge taseme. Nende faalanks püsis sajandeid võitmatuna. Lisaks tagas karm distsipliin pikaks ajaks riigi sisemise stabiilsuse. Türanne siin esile ei kerkinud . Paljud kreeklased , eeskätt aristokraatlikku korra pooldajad , pidasid Spartat parimaks näiteks hästi korraldatud riigist.