Ateena ja Spart - Kas erinevad mentaliteedid? (0)

Ateena ja Sparta -kas erinevad mentaliteedid?
Ateena ja Sparta olid Vana-Kreeka ajal kaks väga mõjukat riiki. Nende valitsemine toimus väga erinevalt ning seetõttu olid neil omad tugevused ja nõrkused.
Sparta riigis oli kasutusel väga karm kord. Kodanikkonna moodustasid spartiaadid ning ülejäänud riigi elanikkond oli nende võimu all. Enamik Sparta elanikke olid perioigid ning kõige arvukama grupi moodustasid heloodid - spartiaatidele kuuluvad maad harivad orjad . Riigi eesotsa kuulusid kaks kuningat, kes juhtisid sõjaväge ja täitsid preestrikohuseid. Samuti juhtis riiki üle 60- aastaste spartiaatide seast valitud vanemate nõukogu geruusia , kelle seast valiti igal aastal viis efoori, kes pidid kontrollima kuningate tegevust. Lõplikud otsused langetati kõigi spartiaatide koosolekul, kus hääletus toimus kisades.
Ateenas oli aga samal ajal kasutusel demokraatlik valitsemisvorm . Riigi valitsemises sai kaasa lüüa iga vähemalt kahekümneaastane kodanik. Kodanike hulka kuulusid kõik vabad meessoost põliselanikud. Kodanikuõigused puudusid naistel, orjadel ning võõramaalastel.
Kõigil kodanikel oli õigus osaleda rahvakoosolekul, kus otsustati kõik tähtsamad riigiasjad. Samuti valiti kodanike seast 500- liikmeline nõukogu, 6000 kohtunikku ning 10 strateegi, kes olid ametnike hulgas tähtsaimad.
Mõlemal pool oli orjapidamine väga suur ja võõramaalastel puudusid õigused. Spartas koondus võim väiksema arvu inimeste kätte ja valitses aristokraatlik kord. Ateenas valitses demokraatlik kord.
Kuna spartiaadid moodustasid spartas vähemuse ja kodanikuõigusteta inimesi oli neist kõvasti rohkem, keskendus Sparta kultuur sõjandusele, et ohjeldada õigusteta klasse. See tingis spartiaatide range kasvatussüsteemi, mille peamine eesmärk oli arendada sõjamehe omadusi. Alates seitsmenendast eluaastast elasid poisid koos eakaaslastega kodust eemal ja pidid õppima ise toime tulema . Nad tegelesid pideva füüsilise treeninguga. Kahekümneaastaselt loeti spartiaate täisväärtuslikeks sõjameesteks ja kolmekümneselt said neist täieõiguslikud kodanikud.
Ateenas läksid poisid samuti seitsme aastaselt kooli. Neile õpetati lugemist ja kirjutamist ning muusikat ja tähtsamaid luuleteoseid. Rikkamate perede lapsed õppisid kodus pedagoogi juhendamisel.
Hariduse kesksel kohal olid Homerose eeposed, mis kujundasid noorte ellusuhtumist demokraatlikus Ateenas. Tegeleti ka sportlike harjutuste ehk gümnastikaga.
Kaheteistkümnendast kahekümnenda eluaastani viibisid poisid riiklikus piiriteenistuses, mille käigus said nad sõjalise ettevalmistuse. Pärast teenistust loeti noormehed täiskasvanud kodanikeks.
Enamike kodanike haridus piirdus väheste kooliaastatega. Ainult rikkamad noormehed said õpinguid jätkata.
Kuna Spartas keskenduti sõjakunstile ja muule haridusele seal tähelepanu ei pööratud, oli seal vaimne areng aeglustatud. Ateenas aga jäi puudulikuks sõjaline haridus .
Eluaegne treening tagas Spartas sõjakunsti kõrge taseme. Teised riigid olid Sparta sõjalisest tugevusest teadlikud ning seetõttu rünnati teda harva. Ta suutis püsida sajandeid võitmatuna.
Seal peeti riigi huve üksikisiku huvidest tähtsamaks. Kodanikes hinnati eeskätt vaprust ja distsipliini . Karm distsipliin tagas riigis pikaks ajaks sisemise stabiilsuse.
Ateenas mõeldi hoopis kodanike mugavusele ja kultuuri arengule. Ateenlased olid materiaalselt rikkamad, aga kaitsetumad. Elu oli seal peenem, kui Spartas, aga sõjaline pool oli jäetud unarusse ning Ateena jättis ara ja nõrga mulje. Seetõttu julgeti teda tihti rünnata.
Ma arvan, et need kaks riigikorraldust on väga erinevad. Mõlemal on omad positiivsed ja negatiivsed küljed ning mõlemat saaks kõvasti parandada. Ma arvan, et Ateenas oleks pidanud rohkem mõtlema riigi kaitsele ning Spartas oleks võinud rohkem tähelepanu pöörata haridusele. Arvan, et neist kahest valitsemiskorrast oli kasulikum Sparta oma, kuna see tagab kindlamalt rahva püsima jäämise.