Sotsiaalpoliitika Eestis - on see ikka olemas? (4)

E G
Sotsiaalpoliitika Eestis - on see ikka olemas?
Sotsiaalpoliitika eesmärgiks on tagada inimestele sotsiaalne turvalisus ja arvestatavad elutingimused . Selleks kasutatakse mitmesuguseid meetmeid – nii teenuseid kui ka rahalisi väljamakseid. Sotsiaalpoliitika kolmeks põhisuunaks on vaesuse kaotamine, võrdsuse taotlemine ja heaolu. Kui rääkida sotsiaalpoliitika olemasolust Eestis, siis leian, et see on küll olemas, kuid veidi läbimõtlematu ning süsteemitu.
Riik kogub rahvalt makse ning tänu sellele on hädasolijatel võimalik abi saada. Sotsiaalpoliitika olemasolu kinnitab pikk toetuste ja hüvitiste nimekiri, mida on võimalik riigilt saada. Kuid kas see on piisav vaesuse kaotamiseks? Minimaalse sissetuleku tagamiseks ja inimese esmavajaduste rahuldamiseks on võimalik taotleda toimetulekutoetust. Tegelikkuses on ka minimaalse sissetulekuga raske hakkama saada, kuid mitte võimatu. Töötuks jäänud isikul on võimalik saada töötuskindlustushüvitist või töötutoetust. Summa pole küll võrdväärne töötasuga, kuid aitab lahendada rahalised probleemid aasta jooksul. See on aeg, mille vältel peaks inimene uue töökoha leidma. Märtsi seisuga on Eestis töötuna arvel ligi 95 000 inimest, mis moodustab 14,6% kõigist tööealistest elanikest. Siinkohal kerkib küsimus, kas Eesti on piisavalt abinõusid tarvitusele võtnud vaesuse kaotamiseks?
Sotsiaalpoliitika teiseks põhisuunaks on võrdsuse taotlemine. Kuidas saab siia ilma sündinud lastel olla võrdsus, kui ühe vanem saab minimaalset emapalka ning teisel kolmekordset Eesti keskmist? Samuti on ebavõrdses seisus puudega inimesed. Meie riik tõstab pensione vanuritel ja puuetega inimestel, kellel on vähemalt 10 aastat tööstaaži. Unustatud on aga tuhanded inimesed, kes on sündinud puudega ja ei saagi staaži omada. Ka üksikvanemad ning nende lapsed, kes on ebavõrdses seisus täisväärtuslike peredega. Kui isadel puudub südametunnistus, siis ka riik midagi ette ei võta. Põhjamaades on näiteks kasutusele võetud abinõu, kus pere saab riigilt toetust ning pere hooletusse jätnud vanem on automaatselt riigile võlgu.
Heaolu on näitaja, mille abil väljendatakse inimeste vaimset, füüsilist ja sotsiaalset tervist. Siin jagunevad inimesed kahte leeri – ollakse kas rahul või mitte. Leian, et täisväärtuslikul perel, kus mõlemad vanemad töötavad ning saavad vähemalt keskmist palka, ei ole põhjust rahulolematuseks. Mis puutub aga teistesse, siis meie riigi poliitika on liberaalne ning ütleb: „upu, või õpi ujuma .“ Näiteks Eestis maksab inimene juba üle 25% tervishoiukuludest, mis on Euroopa üks kõige kõrgemaid näitajaid.  Siinkohal peame tänulikud olema, et meil on sotsiaalpoliitika olemas, abistamaks hädasolijaid, kuid Eestil on veel pikk maa rahva heaolu saavutamiseni.
Kokkuvõtteks arvan, et meie sotsiaalpoliitika üritab toimida, kuid täielikul kujul pole seda olemas. Samas me kipume end võrdlema Põhjamaadega, kuid arvestades näiteks meie naaberriigi Läti olukorda või arengumaid, siis peaksime sotsiaalpoliitikaga rahul olema. Sellegipoolest on, kuhu pürgida ning mõtlemisainet sotsiaalministeeriumile, kes siiski minu arvates, ei ole oma tööga hästi hakkama saanud.