Suhteliselt eurütermseteks liikideks võib pidada särge ja ahvenat, kes külmaveelistes jõgedes enamasti siiski puuduvad. 2. Külmaveelised liigid. Eesti jõgedes kuuluvad sellesse rühma ojasilm ja jõeforell. 3. Jahedaveelised liigid. Esindajaks Eesti jõgedes on harjus, kelle teadaolevad püsipopulatsioonid asustavad peaaegu eranditult vaid neid jõelõike, kus suvine maksimaalne veetemperatuur jääb 14 ja 19 C vahele. 4. Soojaveelised liigid.Tüüpilisteks soojaveelisteks liikideks, kes ei esine jõgedes, kus suvine maksimaalne veetemperatuur jääb alla 17 C, on teib, säinas, latikas, tippviidikas, roosärg, koger, vingerjas ja kiisk. Kalastiku levik sõltuvalt vooluveekogu veerikkusest ja vooluhulgast: · .Liigid, kes esinevad püsivalt ainult keskmistes ja suuremates jõgedes: harjus, säinas, teib, roosärg, tippviidikas, latikas, koger, rünt, hink ja kiisk. ·
sajandi lõpust alates kasvatatud kalu tiigimajandites, Fotol on Aravuse forellikasvandus Lääne Virumaal. Vikerforell Selline ilus vikerforell ei ole kalakasvandustes sugugi harudlane. Karpkalakasvandused Lõuna Eesti soojaveelised järved ja tiigid sobivad rohkem karpkalakasvandustele. Ilmatsalu kalamajand Tartumaal. Karplased Tiigis kasvatataval karpkalal on looduses palju sugulasi. Harjus Harjus on Eestis täieliku kaitse all ja kantud Punasesse raamatusse. Forellimarja inkubeerimine Lõhilaste mari peab olema inkubeerimise ajal paigal.
Ilmusid erinevad veeselgrootud molluskid, trilobiidid, arheotsüaadid (surid välja Kambriumi keskel), puuduluksed käsijalgsed (brahhiopoodid), käsnad, meduusid, ussid ja paljud problemaatilise kuuluvusega organismid. Taimestikus ülekaalus merevetikad. 2) Ordiviitsium (495- 440 miljonit aastat tagasi) Selgrootute mereorganismide hulgas olid tähtsaimad trilobiidid, molluskid, sammalloomad, okasnahksed. Ajastu keskel, kui Baltika kontinent triivis juba ekvaatori poole, lisandusid soojaveelised korallid ning merisiilikud, on leitud ka esimeste selgroogsete (lõuatute) kivistisi. Taimedest olid esindatud merevetikad ja veepiiril algelised maismaataimed. Tõenäoliselt olid ka meie kukersiidi orgaanilise aine allikaks mikroskoopilised sinivetikad. Hilis-Ordoviitsiumi toimus suur organismide väljasuremine, mille käigus kadus 60% perekondadest. 3) Silur (440- 417 miljonit aastat tagasi) Siluri ajastul põrkasid kokku Laurentia (Põhja-Ameerika) ja Baltika (Põhja-Euroopa) manner.
põhjustas Hilis-Ordoviitsiumis ühe kõige külmema perioodi Maa ajaloos. Taimedest olid esindatud merevetikad ja veepiiril algelised maismaataimed Hilis-Ordoviitsiumis toimus suur organismide väljasuremine, mille käigus kadus 60% perekondadest. Selgrootute mereorganismide hulgas olid tähtsaimad trilobiidid, molluskid, sammalloomad, ostrakoodid, luksed käsijalgsed, okasnahksed, kitiinikud, konodondid ning graptoliidid Ordoviitsium Ajastu keskellisandusid soojaveelised korallid, stromatopoorid, ning merisiilikud, on leitud ka esimeste selgroogsete (lõuatute) kivistisi. Silur(443,7-416) Siluri taimestiku moodustasid peamiselt merevetikad Esimesed algelised soontaimed on leitud Hilis-Silurist Selgroogseist elas rohkesti algelisi kalalaadseid lõuatuid ja kõhrkalu Madalmeres oli rohkesti stromatopoore, tabulaate ja rugoose Tüüpilised loomarühmad olid käsijalgsed, ostrakoodid ja meriliiliad Ekvatoriaalses piirkonnas
Maastik Rannajoon on vähe liigestatud , ainus suur saar on Tasmaania. Pinnamoe kujundavad valdavad tasandikud ja jäänukmäed. Kõrgeim on ainult mandri idaosa, kus paikneb Suur Veelahkmeahelik. Lääneosa hõlmab põhiliselt 400-500m kõrgune lääneplatoo. Kõige rohkem sajab suure veelahkmeaheliku ida nõlval, madri idaosas on väga kuiv. Austaalias pole suuri jõgesid ega järvi. Iseloomulikud on ajutise vooluga jõed. Kliima Austaalia asub täielikult lõunapoolkeral. Seda ümbritsevad soojaveelised India- ja Vaikne ookean Austraalia põhjaosa asub troopilises kliimavöötmes .Põhiosas valitseb lähis ekvatoriaalne kliima. Kõrbed ja poolkõrbed hõlmavad 2/3 austraaliast. Lõunapoolkeral on Austraalia kõige kuumema kliimaga manner. Aastane sademehulk on 500-2000mm. Suvi on kuiv. Kaugrannikul Sydneys sajab ühtlaselt kogu aasta. Loomad Austraalia loomariik on väga omapärane , kuna see arenes sadu miljoneid aastaid teisiti mandrite liigist eraldi
leidub suuri allikaid. Nullarbori tasandik on saanud nime selle järgi, et seal ei kasva üldse puid. Kõige rohkem sajab suure Veelahkmeaheliku idanõlvul, mandri idaosa on väga kuiv. Austraalias pole suuri jõgesid ega järvi. Iseloomulikud on ajutise vooluga jõed ehk kriigid. Paljudes Austraalia suurtes kõrbejärvedes on vett harva. Näiteks Eyre`i järv oli enne 1950. aastat terve sajandi täiesti kuiv. Kliima Austraalia asub täielikult lõunapoolkeral. Austraaliat ümbritsevad soojaveelised India- ja Vaikne ookean. Austraalia põhiosa asub troopilises kliimavöötmes. Parasvöötmesse jääb ainult Tasmaania; põhiosas valitseb lähisekvatoriaalne kliima. Ida- ja edelarannikul kõrguvad mäestikud eraldavad mandri siseosa mere mõjust, seetõttu on seal valdavalt mandriline kliima. Kõrbed ja poolkõrbed hõlmavad Austraaliast 2/3. Austraalia on lõunapoolkera kõige kuumema kliimaga manner. Suvel (detsembrist- veebruarini) tõuseb
jõelõigud, mida iseloomustab fütoplanktoni väga madal kuni keskmine biomassi tase. Fütoplanktoni arvukus ja taksonite arv varieerub suurtes piirides. Nendes jõelõikudes on fütoplanktoni biomassi dominantideks sageli bentilised või epifüütsed ränivetikad. (94%). Eurütermsed kalaliigid (laia temperatuuri taluvusega) - Need on liigid, kelle esinemist veetemperatuur kas ei piira või piirab vähe. Rühma tüüpilised esindajad on haug, luukarits, lepamaim, trulling ja võldas. Soojaveelised kalaliigid - Tüüpilisteks soojaveelisteks liikideks, kes ei esine jõgedes, kus suvine maksimaalne veetemperatuur jääb alla 17C, on teib, säinas, latikas, tippviidikas, roosärg, koger, vingerjas ja kiisk. Jõelõikude jaotus kalakoosluste alusel - Külmaveelisi jõelõike võib nimetada liigivaeseks forellipiirkonnaks, kus lisaks jõeforellile esinevad reeglina veel laialevikuga liigid võldas,
Läänemeri pakub põhjanaabritele merepüügiks häid võimalusi. Põhilised püügikalad on haug, ahven, meriforell (varakevadel ja hilissügisel) ja Atlandi lõhe.Ka Ahvenamaal on head tingimused meriforelli, haugi ja ahvena püügiks. Keskmised Ahvenamaal püütudhaugid jäävad 2-5 kg kanti, kuid üsna tihti saadakse kätte ka kuni 15 kiloseid isendeid. Selle piirkonna ahvenad on samuti prisked ja kilosed triibud ei ole sealkandis haruldased. Lõunaosa Lõunapoolsed järved on enamasti soojaveelised ja madalad. Populaarseimad püügikalad on seal haug, koha ja ahven. Parim aeg koha püügiks on juulikuu, püütud kohade keskmine kaal on kilo kanti. Koha püütakse põhiliselt trollinguga.Lõuna-Soomes võib leida häid võimalusi latika ja säina püügiks. Samuti on seal jõgesid, kus leidub lõhet ja meriforelli (näiteks Vantaanjoki jaKymijoki) ning viker- ja jõeforelli. Ida- ja keskosa Uurides kaardilt Soome ida- ja keskosa, võib tekkida tunne, et selles piirkonnas on vett
Soe kliima soodustas karbonaatsete setete teket. Ordoviitsiumi lõpus kattus Gondwana lõunaosa jääga ning põhjustas Hilis-Ordoviitsiumis ühe kõige külmema perioodi Maa ajaloos. Selgrootute mereorganismide hulgas olid tähtsaimad trilobiidid, molluskid, sammalloomad, ostrakoodid, luksed käsijalgsed (brahhiopoodid), okasnahksed, kitiinikud, konodondid ning graptoliidid. Ajastu keskel, kui Baltika kontinent triivis juba ekvaatori poole, lisandusid soojaveelised korallid, stromatopoorid, ning merisiilikud (botriotsiidaris), on leitud ka esimeste selgroogsete (lõuatute) kivistisi. Hilis-Ordoviitsiumi toimus suur organismide väljasuremine, mille käigus kadus 60% perekondadest. Sammalloomad on tüüpilised koloonialise eluviisiga loomad, nende üksikud isendid on skeleti kaudu kokku kasvanud. Koloonia koosneb väikestest loomikutest ja tekib algsest üksikloomikust korduva pungumise tulemusena. Kogu loomakoloonia võib kasvada kuni
Ordoviitsiumis ühe kõige külmema perioodi Maa ajaloos. Joonis 4. Kesk-ordoviitsium Selgrootute mereorganismide hulgas olid tähtsaimad trilobiidid, molluskid, sammalloomad, ostrakoodid, luksed käsijalgsed (brahhiopoodid), okasnahksed, kitiinikud, konodondid ning graptoliidid. Ajastu keskel, kui Baltika kontinent triivis juba ekvaatori poole, lisandusid soojaveelised korallid, stromatopoorid, ning merisiilikud (botriotsiidaris), on leitud ka esimeste selgroogsete (lõuatute) kivistisi. Taimedest olid esindatud merevetikad ja veepiiril algelised maismaataimed. Tõenäoliselt olid ka meie kukersiidi orgaanilise aine allikaks mikroskoopilised sinivetikad. Hilis-Ordoviitsiumi toimus suur organismide väljasuremine, mille käigus kadus 60% perekondadest (http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/ordoviitsium.html).
Eurütermsed liigid, kelle esinemist veetemperatuur ei piira (nt haug, võldas, lepamaim ja trulling. Seejuures on kaks viimast liiki külmades vetes (alla 13°'C) siiski harvemad kui soojades vetes. Sellesse rühma kuulub ka luukarits, kes on elupaiga suhtes vähevaliv. Särg, luts ja ahven väga külmades vetes suvel puuduvad. Külmaveelised liigid. Jõeforell ja ojasilm. Veetemperatuuril kuni 13° C. Jahedaveelised liigid. Harjus esineb temperatuurivahemikus 13°- 17°C. Soojaveelised liigid. Teib, säinas, hink, tippviidikas, roosärg, koger, vingerjas ning kiisk. Turb, rünt ja viidikas võivad elada ka veidi jahedamas vees, alates 15° - 16°C. 1) Liigid, kes elavad ainult keskmistes ja suuremates jõgedes: hink, roosärg, tippviidikas, teib, harjus ning erandlikult ka latikas, säinas, rünt, koger ja kiisk. 2) Liigid, kes eelistavad keskmisi jõgesid, kuid võivad elada ka väiksemates jõgedes-ojades: särg, turb, viidikas, võldas, tõenäoliselt ka ojasilm.
kinnikasvavate veekogud. Kuivas ei kasva! Veidi kaardunud varrega. Parim määramistunnus on maa-alune risoom - pikuti pooleks lõigatult, on seest tühi, kuid ristivaheseintega kambriteks jaotatud. Jõeloomastik. Selgrootud(kiiljas jõekarp,keeristigu,liuskur,jõevähk) Jõekalad: Eurütermsed(veetemp ei piira-haug,lepamaim), Külmaveelised(temp kuni 13c- jõeforellm,ojasilm), Jahedaveelised(13C-17C-harjus), Soojaveelised(15C-16C- koger,säinas,hink,kiisk) Loomad- rohu-,järvekonn/vesipapp,jäälind,vihitaja,lauk/saarmas,ondatra,kobras IX Antropogeensed kooslused. Eesti ala tulnuk ja kultuurtaimestik. Umbrohud - on üldnimetus kõigile neile taimedele, kes kasvavad haritud maal inimese tahte vastaselt. Umbrohuks olemine ei ole liigiomane tunnus, see omistub taimedele üksnes nende kasvupaiga kaudu. (naat, kõrvenõges, rukkilill, põldohakas,orashein,harilik võilill)
Kalade rühmad: Eurütermsed liigid, kelle esinemist veetemperatuur ei piira (haug, võldas, lepamaim, trulling). Seejuures on kaks viimast liiki külmades vetes siiski harvemad, kui soojades vetes. Sellesse rühma kuulub ka luukarits, kes on elupaiga suhtes vähevaliv. Särg, luts ja ahven väga külmades vetes suvel puuduvad. Külmaveelised liigid. Jõeforell ja ojasilm. Veetemperatuuril kuni 13 kraadi. Jahedaveelised liigid. Harjus esineb temperatuurivahemikus 13 – 17 kraadi. Soojaveelised liigid. Teib, säinas, hink, tippviidikas, roosärg, koger, vingerjas, kiisk. Turb, rünt ja viidikas võivad elada ka veidi jahedamas vees, alates 15-16 kraadi. Minimaalse suvise vooluhulga järgi jagatakse vooluvete kalu järgnevalt: Liigid, kes elavad ainult keskmistes ja suuremates jõgedes: hink, roosärg, tippviidikas, teib, harjus ning erandlikult ka latikas, säinas, rünt, koger ja kiisk. Liigid, kes eelistavad keskmisi jõgesid, kuid võivad elada ka väiksemates
Jõeforelli puudumine selles piirkonnas on peaaegu alati seotud levikutõkete olemasoluga. Veerikaste ja jahedaveelistele jõelõikudele on tüüpiline harjuse esinemine, mistõttu seda piirkonda võib meie jõgedes pidada harjusepiirkonnaks. Jahedaveelisi väiksemaid jõgesid-ojasid võib nimetada liigirikkaks forellipiirkonnaks. Parajaveelisi jõelõike võib pidada eurütoopsete(laia levikuga) liikide (haug, trulling, lepamaim, särg, ahven, võldas) domineerimise piirkonnaks. Soojaveelised jõelõigud on enemasti jõgede alamjooksud, kus erütoopsete liikide kõrval domineerivad soojalembesed karpkalalased(viidikas, turb, tippviidikas, rünt, teib, latikas, säinas) Ühiseks jooneks enamikule järvede väljavoolule on kalakoosluste liigivaesus. Vee temperatuur ja vooluhulk on olulisteks faktoriteks kaladele. 4.Rekreatsioon siseveekogudes kui looduslikku ökosüsteemi mõjutav tegur. Rekreatsioon e. virgestuse all mõistetakse töövõime taastamisega seotud aktiivset puhkust
Eurütermsed liigid, kelle esinemist veetemperatuur ei piira (haug, võldas, lepamaim, trulling). Seejuures on kaks viimast liiki külmades vetes siiski harvemad, kui soojades vetes. Sellesse rühma kuulub ka luukarits, kes on elupaiga suhtes vähevaliv. Särg, luts ja ahven väga külmades vetes suvel puuduvad. Külmaveelised liigid. Jõeforell ja ojasilm. Veetemperatuuril kuni 13 kraadi. Jahedaveelised liigid. Harjus esineb temperatuurivahemikus 13 – 17 kraadi. Soojaveelised liigid. Teib, säinas, hink, tippviidikas, roosärg, koger, vingerjas, kiisk. Turb, rünt ja viidikas võivad elada ka veidi jahedamas vees, alates 15-16 kraadi. Minimaalse suvise vooluhulga järgi jagatakse vooluvete kalu järgnevalt: Liigid, kes elavad ainult keskmistes ja suuremates jõgedes: hink, roosärg, tippviidikas, teib, harjus ning erandlikult ka latikas, säinas, rünt, koger ja kiisk.
annaabi.ee 
