Sonita (0)

Sonita
Dokumentaalfilm , mida me klassiga vaatamas käisime rääkis Sonitast. Ta on Afganistaani tüdruk, keda sunnitakse järgima kodumaa traditsioone. Erinevalt teistest tüdrukutest olid Sonital omad unistused ja eesmärgid ning ta ei tahtnud mingi hinna eest neist lahti lasta. Kuigi kõik olid tema vastu ning kogu aeg tuli ette uus takistus ei andnud Sonita alla ja jätkas räppimist ning oma vabaduse eest võitlemist, minnes sellega vastu oma perele.
Filmi vaadates tundsin endas nii positiivseid kui negatiivseid tundeid. Ma tundsin rõõmu, et peategelane liikus üha lähemale ja lähema oma unistustele ja tema hirm sunniabielule ei olnud enam vajalik. Teisalt olin aga šokeeritud sellest kui normaalseks pidasid teised afganistaanlased lapsabielu. Sonita eakaaslased tundsid rõõmu kui nende eest maksti palju raha ja kui mees, kellega nad olid sunnitud abielluma, ei olnud neist viis korda vanem ja nägi hea välja. Teadmine, et selline juhtum nagu Sonital oli, et vaatamata vanemate survele ja mitmetele väljapressimistele sai vabaduse abielust, vähemalt mõneks ajaks, ei juhtu kindlasti igaühega. See olukord oli üks miljonist. Mul oli isegi raskusi mõistmisega, et praegu saab üldse selline asi toimuda, sest meie igapäeva maailm on nende omast niivõrd erinev. Samuti ei suuda ma mõista, kuidas Sonita pere ei hoolinud hetkekski sellest, mis on Sonitale kõige parem ja südamelähedasem.
Oma muresid ja hirme suunas Sonita muusikasse. Ta kireks oli räppimine ning lugudes rääkis ta sellest, kuidas teda tahetakse maha müüa ning kui haiget see talle teeb. Sonita oli tark ja ta sai aru, et selleks, et probleemi kuidagi parandada tuleb tal ennast kuuldavaks teha. Sellega kaasnes aga järgmine probleem- Iraani naistel ei ole lubatud teha soolokarjääri. Tüdruk soovis aga aidata ka teisi omasuguseid ning ei lõpetanud räppimist. Ta soov oli, et tema räpplaulude sõnum jõuaks ka teiste kannatanuteni ning nad teaksid, et nad pole üksi ja kuuleksid ka need isad ja emad, kes sunnivad oma lapsi abielluma väga noorelt ja raha pärast lõhkudes sellega perekonda ning tehes haiget oma lastele. Üks kurvemaid hetki oli see kui tema toetaja ja ka sõber ütles, et nad ei saa teda enam rahaliselt ega muud moodi toetada, kui ta kavatseb räppimisega jätkata, ja seda just seaduste pärast, mis Iraanis olid. See muidugi räpparit ei takistanud.
Peale selle, et Sonitat pani muretsema sundabielu oli tal ka meeles see kui ta väike oli ning tema ja ta pere autost välja tõmmati ja relvadega ähvardati. See sündmus oli tal isegi pärast mitmeid aastaid nii hästi meeles, et kui ta sellest rääkima hakkas puhkes ta nutma . Ta oli pidanud ise sellest üle saama ning edasi minema. Ma olin ahastuses nähes, kuidas nii noored neiud on pidanud selliseid olukordi läbi elama ning igapäevaselt nendega toime tulema . Eriti kurvaks tegi olukorra see, et neil polnud eriti kellegi juurde ka minna oma muresid kurtma. Sonita vanemad olid oma rangete põhimõtetega ning tundus nagu nad isegi ei hooliks oma lastest. Minu meelest peaks just pere olema see, kes last toetab, aitab tal rasketest hetkedest üle saada ning hindab lapse otsuseid, milleni ta ise jõudnud on. Kõige hullem oli see, et selliseid olukordi võis seal juhtuda igapäevaselt.
See dokumentaalfilm tekitas minus väga palju küsimusi ja mõtteid. Kindlasti soovitan ma seda kõigil vaatama minna, sest see näitab ära, et maailma ei olegi nii lilleline ja tore kui võiks arvata vaadates Eestit või enamus teisi Euroopa riike. Kindlasti annab see motivatsiooni püüelda oma unistuste poole veelgi innukamalt ning tuletab meelde, et oma perekonda peab hindama ja neile toeks olema.