Solidaarsus kui inimeste füüsiline tugi (0)

Solidaarsus kui inimeste füüsiline tugi
Solidaarsus on ühtsus mis põhineb normidel ja sümpaatiatel. Solidaarsus tekib erinevate subjektiivsete elementide pinnalt, näiteks sõpruse ja hoolimise. Solidaarsust on nähtud juba antiikaja kodanike seas, kus austati kõiki, eriti jumalaid. See tuleb kaasa meiega juba sündides , mil hakkame armastama oma ema, kes meid siia ilma tõi. Aja möödudes oleme õppinud üha rohkem ja rohkem solidaarsust välja näitama, kuid seda oma valgustatud ekraanide tagant.
Kuidas on riigid ja elanikud näidanud viimaste suursündmuste ajal solidaarsust?
Hea ülevaate tänapäeva solidaarsusest saab hiljuti juhtunud Pariisi terrorirünnakust ning ühe Pariisis elava eestlanna meediaartiklist, kus ta räägib, et inimestel tekkis kohe ühismeelsus. Eestlanna Maarja Saue ütles meediale järgmist: „Inimestes tekkis kohe solidaarsus, ja nii on seda tänagi tunda, ehkki me kõik oleme šokis ega suuda toimunut uskuda . Ent inimesed reageerivad armastuse ja kaastundega. Vaata või Facebooki profiilipilte, kuhu on tekkinud Eiffeli torni kujutised“. Minu arvates ei ole sotsiaalmeedias profiilipiltide muutmine Prantsusmaa lipuks või Eiffeli torniks mõttekas, sest keda see ikka aitab? Kaasmaalased, kes oma helendavate ekraanidega püüavad „maailma paremaks muuta“, võiksid peale profiilipiltide muutmise, ka reaalses elus aidata, näiteks annetades abivajajatele.
Hiljuti oli meedias kuum teema Eesti ja pagulaste vahel, et meie riik peab olema teiste suurte Euroopa Liidu liikmesriikidega sama solidaarne sõjapõgenike vastu. Juba väiksest saati on inimlastele õpetatud, et abivajajaid peab aitama nii füüsiliselt kui ka moraalselt. Kuid seda ei saa öelda ühe viimase suurprobleemi kohta, kus Eestisse saabusid esimesed pagulased, kes Vao külla ära majutati. Paljude seas tekkis näiline solidaarsus ehk kuigi külainimesed neid ei sallinud, aitasid nad siiski põgenikke vastu tahtmist. Eriti raske oli külainimestel solidaarsust välja näidata mustanahaliste vastu, kes ei mõistnud, ega mõista ka praegu, meie keelt ega kultuuri.
Sidudes kahte eelmärgitud probleemi, saame aru, et peale terrorirünnakut Pariisi vastu, on eurooplaste seas sõjapõgenike vastu solidaarsus langenud. Viha on hakatud veel rohkem välja elama, eriti sotsiaalmeedias, kus kõik käib lihtsalt ja kiirelt. Eriti suure löögi on saanud moslemite kogukond Euroopas, kelle suhtes ka riigid on solidaarsuse langetanud. Teist usku inimestel on ka omad toetajad, kes üritavad samuti sotsiaalmeedia kaudu inimestele selgeks teha, et moslemitel ja terroristidel ei ole erilist seost. Küll üritatakse seda selgeks teha ajaleheartiklite, kui ka erinevate videote kaudu.
Solidaarsus tuleb inimlastega kaasa juba sündides. Aja möödudes õpime rohkem armastama ja hoolima . Kui riik ja/või selle elanikud näevad ohtu, kuid on sunnitud ikkagi solidaarseks jääma , saab kutsuda seda nähtust näiliseks solidaarsuseks. Tänapäeva ühiskonnas on tavaks saanud solidaarsuse näitamine internetiavarustes, kuid kedagi see reaalses elus eriti ei aita, kui siis ainult moraalselt.