10 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2008-09-07
Kuupäev, millal dokument üles laeti
158 laadimist
Kokku alla laetud
2 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
neegrimusi
Õppematerjali autor
. Raamat kirjeldab sõda ühe 20-aastase nooruki silme läbi, kes ei ole veel ellu astunud, otse koolipingist sõtta läinud ja kõik tema teadmised elust on järsku meeleheide, hirm ja surm. Lisaks rusub peategelast igatsus rahu ja kodu järele, kuid kui ta mõneks ajaks koju pääseb, ei oska ta seal enam kohastuda. Kõik, mis talle varem vähegi oluliseoli mõjunud, ei tekitanud enam ainsatki emotsiooni, sõda oli võtnud kõik vaimse viimseni. Tema mõtted olid sõja ja sõjakaaslaste juures. See kõik aga ei pane neid noori sõdureid tahtma surra, nad väärtustavad elu rohkem kui midagi muud, kuid samas teab Paul, et nemad on kadunud sugupõlv, mitte raudne noorsugu, nagu nende klassijuhataja neid oli nimetanud, sest neist eespool on põlvkond, kes küll elavad üle sõja-aja, kuid kellel on juba perekond, endised töökohad, ametid ja kodu. Vanemal sõduril, kes sõjast pääseb, on kuhu minna ja mida teha
Prantsusmaa ja Inglismaa) ning Keskriikideks (Saksamaa, Autria-Ungari, Türgi ning Bulgaaria, kes liitus 1915. aastal). 2. Augustil 1914 okupeeris saksa armee Luksemburgi ning 21. Augustil tungis armee ka Belgiasse. Armee lootis ka kiiret sissepääsu Prantsusmaale, kuid Belgia kindlusi kaitsvad sõdurid ei lasknud armeed mööda ning pärast 11 päeva pikkust võitlust oli selge, et sõda võib venida pikale. Sõja esimesel aastal toimus nn Piirilahing, mis kulges 250 kilomeetri pikkusel piirialal ning saksa väed võitlesid korraga nii belgia kui inglise vägedega. Mõisted, mis I. maailmasõda ehk kõige enam iseloomustavad on kaevikusõda või ka positsioonisõda. See tähendab, et rinne liikus vähe ning sõjategevus oli minimaalne. Püüti kindlustada piiri, et vältida vaenlase läbipääsu. Selle tõttu väljenduti ka näiteks
Saksamaal sündinud Remarque võttis 18-aastase poisina osa I Ilmasõja lahingutest ning suutmata unustada neid õudusi, mida ta oli koges ja sügavast sisemisest vajadusest jutustada, mis oli teda vapustanud ja hirmutanud, sündiski tema esimene romaan "Läänerindel muutuseta", mis räägib 19-aastastest koolipoistest, kes on üleöö sattunud sõja hävitavatesse leekidesse. Neil pole mingeid elukogemusi, vaid koolitarkus, aga sellest ei piisanud, et kergendada surijate piinu, vedada haavatuid ja istuda kaevikus. Kõik see, mis oli neile tundunud tähtis, tundus nüüd mõttetu. Kuid selle raamatu kangelane ei surnud mitte lahingus ega rünnakul, vaid just ühel vaikuse päeval... 1. Teose tegevusaeg Tegevusaeg 1916 1918, Esimene maailmasõda. Rindetsoon kusagil Belgia/Prantsusmaa kandis, Langemarki ja Bixschoote vahel. 2
salaorganisatsiooni poolt. Austria-Ungari keisririigi ja Serbia konflikt haaras aga kiiresti kogu Euroopa, USA sekkumine muutis selle maailmasõjaks. Mida kauem sõda kestis, mida pikemalt kasutati väljakurnamistaktikat, seda selgemaks sai osalevatele riikidele, et selles sõjas on kõik kaotajad, kuigi lõpuks mõistsid Antandi riigid võitjatena Saksamaa üle kohut. Tolle aja kohta kõige moodsama lahingutehnika kasutuselevõtt põhjustas suuri kaotusi juba sõja algul. Sõda kurnas enneolematult mõlema poole majandust, seetõttu kannatas valusalt ka tsiviilelanikkond. Esimene maailmasõda oli totaalne sõda, mille ohvrite üldarv ulatus kümne miljonini. E.M. Remarque raamat „Läänerindel muutuseta“ annabki ülevaate esimese maailmasõja õudustest ja olemusest läbi peategelase Paul Bäumeri silmade. 3 I PEATÜKK Rindeni oli üheksa kilomeetrit
Rühmitusse kuulusid Artur Adson, August Alle, Johannes Barbarus, Albert Kivikas, Jaan Kärner, Johannes Semper, Gustav Suits, Aleksander Tassa, Friedebert Tuglas ja Marie Under. Kõige suurem liikmeskond. Rühmituse sünd ja tegevus langeb kokku elulähedusotsingutega kirjanduses. Tarapitalasi mõjutas Saksamaalt tulnud ekspressionism- jõuline luule, hüüdlaused, mis oli hästi jõuline ja konkreetne. Lisaks sellele veel prantsuse kirjaniku rahvusvahelise rühma Clarte sõja vastu võitlemise põhimõtteid. Tegu oli eelkõige kirjanduspoliitilise rühmitusega, mis teadvustas kultuuri kehva olukorda ning võitles kirjanduse ja kirjanike uue koha eest ühiskonnas. Korduvalt oli kõne all noorte olukord, haridus ja tulevikuperspektiivid, nt. Adsoni artiklis ,,Noorsoo kriis". Siuru eeskujul korraldasid nad kirjandulikke ringreise, et tutvustada oma programmi ja uudisteoseid. Rühmitus andis välja ka ajakirja ,,Tarapita", mida ilmus kokku seitse numbrit
irooniaga. Kokku on G. B. Shaw kirjutanud 50 näidendit, enne Esimest maailmasõda jõudis ta kirjutada 29. Shaw´ üheks populaarsemaks näidendiks võib kindlasti pidada armastuskomöödiat "Pygmalion" (1912). Shaw suhtus kriitiliselt sõtta ning hakkas kirjutama farsse sõdurist vaatajale. Kirjanik pidas seda sobivaimaks vahendiks sõjasüüdlaste paljastamiseks ja oma pahameele väljendamiseks toimuva vastu. Need ilmusid üldpealkirja all "Pisinäidendid sõjast" (1919) ning pajatasid sõja mõttetusest Shaw´ satiiri märklauaks olid traditsiooniliselt juurdunud seisukohad ning tõekspidamised. Tema näidendite põhikonflikt tekib võltsillusioonide purunemise taustal, kirgedel ega kannatustel pole kohta. Tema huumor ja paradoksidest tulvil stiil on jäljendamatu. 1925. aastal sai G. B. Shaw Nobeli kirjanduspreemia. Tema ja näitlejatar Patric Campbelli kirjavahetusele toetudes kirjutas Jerome Kitly näidendi "Armas luiskaja" (1960). George Bernhard Shaw suri 2. novembril 1950
kuningavõimu suhete segane määratlus näitab autori naiivset ja põhiliselt ebaõiget arusaamist toimuvate sotsiaalsete ja poliitiliste sündmuste põhjustest. «Kolme musketäri» autor oli veendumusel, et sõdade, ülestõusude ja riigipöörete ajalooliste sündmuste keerulise ahela põhjuseks on «juhuslike sündmuste» kokkupõrge. See veendumus ilmneb paljudes romaani seikades. Nii näiteks oli Dumas' järgi Prantsusmaa ja Inglismaa vahelise sõja põhjuseks Richelieu ja Buckinghami rivaliteet, kes mõlemad olid armunud kuninganna Annasse. Samuti oli La Rochelle'i piiramise põhjuseks Dumas' järgi kardinali armukadedus, aga mitte soov hävitada hugenottide poliitiline iseseisvus. Prantsusmaad kujutatakse romaanis kui maad, kus rahvas usub kuningasse ja kuningannasse, valitsejad aga pühendavad kogu oma aja ja energia galantsetele seiklustele. Kaugeltki niisugune polnud ajastu, mida
Saksamaal vanematekodu otsides näeb ta pommitatud Saksa linnu, samuti on hävinud tema kodumaja ning vanemad on teadmata kadunud. Ernsti tungiv soov leida oma vanemaid viib ta otsingute käigus kokku mitme rindekaaslase ja klassivennaga, ta kohtub ka Elisabethiga, kelle isa on koonduslaagris. Ernst armub tüdrukusse ja toimub kiire sõjalaulatus. Ernsti päevad tsiviilisikuna kutsuvad temas esile kehtiva korra vihkamise (mis tegelikult on juba hoopis varem tekkinud) ja veendumise jätkuva sõja mõttetuses, mis juba on praktiliselt kaotatud. Ernst ei saagi oma vanematest midagi kindlat teada. 15 päeva möödudes (ühe päeva on ta lisaks võtnud) naaseb ta oma rügemendi juurde Nõukogude Liidu territooriumil. Rindel tuleb Ernstil valvata nelja partisanist vene sõjavangi, kelle vastu Ernst on aga liialt heatahtlik, uskudes nende headusse ja süütusesse. Nende vabadusselaskmisel haarab üks partisanidest relva ja laseb Ernsti maha. Probleemid: #Tegelik tõde saabub liiga hilja
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid