Sõdades pole võitjaid, on ainult kaotajad (3)

Sõdades pole võitjaid, on ainult kaotajad
Läbi ajaloo on mitmed sõjad maailma vapustanud, eelkõige oma olemuselt . Neist kõige kuulsamad on vaieldamatult Esimene ja Teine maailmasõda. Oma ,,kuulsuse’’ on need kaks sõda saanud just oma ohvrite , langenute, laiaulatuslikkuse poolest. Kas sõdadel on vaid negatiivne mõju või leidub neis ka midagi head?
Sõda on kahe või enama osapoole vaheline relvastatud võitlus ning sellel on minu arust vaid negatiivne mõju. Need võivad olla suured või väikesed ning kesta aastaid, näiteks Saja-aastane sõda Inglismaa ja Prantsusmaa vahel. Sõtta minnakse mingil eesmärgil, olgu selleks siis religioonne, ajalooline või geopoliitiline põhjus. Sinna saadetakse mehi teadmisega , et nad ei pruugi elusast peast kodumaale naasta.
Nii juhtus 20. sajandi alguses, mil mitmed riigid võitlesid kolooniate pärast, et oma valdusi suurendada. Esimene maailmasõja üks põhjuseid ongi see. Algas sõjaline tegevus, millest võtsid osa mitmed suurriigid ning moodustati kaks leeri: Keskriigid ja Antante.
Selles sõjas võeti kasutusele mitmeid strateegilisi asju, mida sõjaajaloos polnud varem kasutatud. Näiteks lennukid , tankid, gaas . Samuti toimus ka positsioonisõda ehk tuhanded mehed varjusid kaevikutes. Nad pesitsesid seal ligi aasta, vaevlesid toidupuuduse ja epideemiate käes ning otsene sõjaline tegevus puudus. Sellest on raamatu, ,,Läänerindel muutuseta’’, kirjutanud maailmakuulus kirjanik Erich Maria Remarque. Ta on selles sõjategevust väga detailselt ja realistlikult kirjeldanud.
Kokku osales I maailmasõjas ligi kolmkümmend riiki, langenuid oli peaaegu kümme miljonit ning mehi mobiliseeriti sunniviisiliselt mitmeid kümneid miljoneid . Varem polnud maailm nii verist sündmust näinud ning oma ulatuselt ja purustustelt ületas Esimene maailmasõda kõik varasemad sõjad. Juba sellised näitajad näitavad, et sõdades on ainult kaotajad.
1918. aastal, mil Esimene maailmasõda lõppes, mõistsid mitmed osalenud riigid, et see sündmus oleks võinud olemata jääda. Selle halba mõju tunnetasid ka võitjad. Ka võitjaid saab pidada kaotajateks, sest nende majandus oli lõhkenud, suured purustused ning miljonitesse ulatuvad sõjasangarite ja tsiviilisikute eluküünlad olid kustunud.
Sama aasta kolmandal märtsil allkirjastati Bresti rahu. Venemaa astus sõjast välja ning see sündmus andis lisaks Soomele, Lätile ja Leedule ka Eestile võimaluse iseseisvumiseks. Lisaks Esimesele maailmasõjale, oli Venemaa ka kurnatud rasketest majanuslikest probleemidest, poliitilisest võitlusest. Ühesõnaga polnud Venemaal aega ega rassurssi tegeleda pisikese Eestiga.
Eestil tekkis kahepäevane periood, mil võõrväge polnud sees ning ega rahvas rumal polnud. 24. veebruaril avaldati Manifest kõigile Eestimaa rahvastele ning kuulutati välja, et ollakse sõltumatu ja demokraatlik vabariik. Vaid sellest sündmusest ei piisanud ning eestlased pidid end lisaks veel vabaks võitlema. Vabadussõda suudeti võita ning Eesti iseseisvus oli kindlustatud. Sellised sündmused said toimuda vaid tänu sellele, et valitses segadusteaeg ning eestlased oskasid seda arukalt ja nutikalt ära kasutada.
Lisaks sai USA tänu Esimesele ja Teisele maailmasõjale jalad alla. Nimelt olid Ühendriigid varustanud Euroopat nii rahaliselt kui ka materjaalselt ning see kindlustas ta tuleviku. USA tõusis maailma juhtivaimaks riigiks ning kui seda poleks toimunud, oleks maailmas teine poliitline kord. Just USA oli see, kes oli võitluses Nõukogude Liiduga ning kommunismiga. Osalt tänu neile ja nende abile on täna mitmed riigid demokraatlikud ning iseseisvad.
Maailmas valitses pärast neid sündmusi rahu. Suur sõda oli läbi ning mitmed rahutingimused allkirjastatud. Enam ei pidanud varjuma relvast välja täristatud kuulide ega granaadirahe eest. Siiski olid need sündmused jätnud oma jälje ja väga sügava. Inimesed polnud enam endised , sest nad olid näinud oma lähedaste kaotusi ja verd. Sõjajärgset põlvkonda nimetatakse ka kadunud põlvkonnaks. Inimeste endi haavad olid küll paranenud , kuid sisemised haavad jäid. Inimhinged, kes kogu seda õudust olid pealt näinud, olid nüüd ühtäkki tühjad, neil puudus elumõte või põgenesid nad parema elu otsinguile.
Remarque on kadunud põlvkonna kirjanik ning ta on kirjutanud ka teose ,, Triumfikaar .’’ Selles suurteoses tulevad kadunud põlvkonna iseloomustused väga hästi välja. Näiteks peategelane Ravic , kes on pagulane . Läinud Saksa-natsistliku režiimiga vastuollu, on ta põgenenud Pariisi. Ta elab küll kuiva ja rutiinset elu, kuid ühel päeval kohtub ta oma elu armastusega.
Sõdades pole võitjad, on ainult kaotajad. See väide pole päris paikapidav, sest sellistest koledatest sündmustest võib leida ka midagi head. Suhkrutera pipratoosis oli näiteks see, et Eestil õnnestus iseseisvuda ning pagulane Ravic leidis oma eluarmastuse. Lisaks tõusis USA kahe suurima sõjaga maailma juhtivaks liidriks ning tänu ühendriikidele on täna mitmed riigid demokraatlikud. Siiski tuleks selliseid sündmusi vältida, sest see rikub mitmete inimeste elud, kaotavad nad siis oma elu või saavad nad elulõpuni endale sügavad ja valusad hingehaavad.