Sõda kui ühiskonna loomulik seisund 17-18 sajandil (0)

03.05.
Sõda kui ühiskonna loomulik seisund 17-18 sajandil
Maailma ajalugu on paljuski sõdade ajalugu. Sõjad on oluliselt mõjutanud ühiskonna poliitilist, majanduslikku, sotsiaalset ja intellektuaalset arengut. Kuigi sõjad olid igapäevane nähtus ka uusajal, iseloomustab seda ajalooperioodi ometigi sõja-aastate arvu vähenemine: 16. sajandil oli täieliku rahu aastaid 10, 17.sajandil küll vaid 4, aga 18.sajandil juba 16.
Sõjad olid eelkõige suurriikidevahelised või siiis nende algatatud. Uusaegse maailma suurriikideks peetakse Prantsusmaad, Inglismaad, Austria-Ungarit, Hispaaniat, Venemaad ja Preisimaad, ajutiselt tulid nende hulka veel Rootsi ja Holland. Enamik sõdu toimus just nende riikide vahel.
Sõjanduses aset leidnud muudatused olid tingitud ühiskonna üldisest arengust, milles olulist rolli etendasid tehnilised uuendused ja teadussaavutused. Kesk-aegne rüütliarmee asendati palgaarmeega, hiljem asendas alaline armee palgaarmee. Ajutine palgaarmee ei olnud tugenevale riigivõimule – absolutismile – kindlaks toeks välispoliitiliste eesmärkide realiseerimisel. Valitsejad vajasid ka ustavat püsiorganisatsiooni siseriikliku korra tagamiseks. Lõpuks loobuski riigivõim eraettevõtjate vahendusest ning asus ise sõjaväge korraldama . Viimane muutus alaliseks riiklikuks institutsiooniks, mis eksisteeris nii sõja- kui ka rahuajal, ja selle lahingukorda viimiseks ei vajatud enam pikka aega. Lisaks sellele, õeti ka laialdaselt kasutusele tulirelvad ja loodi magasinisüsteem, mis tõid kaasa palju muudatusi sõjatehnikas. Enne magasinisüsteemi kasutuselevõttu, sõltusid sõdurid toidust, mis nad kohapeal leidsid , ostsid või röövisid. Aga nüüd oli neil toit olemas ladudes. Paljudes riikides reformiti sõjaväge, loodi sõjakoole, kus õpetati välja ohvitsere.
Sõjad algasid tihti, kuna suurriigid tahtsid endale suuremat võimu nii Euroopas kui ka kolooniates. Mitmed sõjad olid ususõjad, sest ikka oli vastuolusid katolike ja protestantide vahel ja sõdadega tahtsid ka kuningad kindlustada oma positsioone. Kuna valitssemisviisiks sai absolutism , siis said valitsejad alustada sõdu oma arvamise järgi. Sõdade eesmärke oli palju – alates sellest, et palgasõdur tahtis raha, lõpetades sellega, et riigid tahtsid rohkem valdusi ja kolooniaid . Samas kui palgasõdurid tahtsid raha, teenisid aadlikud ohvitseridena ainult riigi teenimise nime, aga samas ei pidanud nad makse maksma. Sõdadega tahtsid riigid saada teiste riikide kolooniaid ja valdusi Euroopas, kuna kapitalismile oli see kasulik, kui sai tuua igasuguseid materjale sisse odavalt oma riigi kolooniatest või kaevandustest. Selline oli ka Seitsmeaastane sõda, kus Inglismaa vallutas Prantsusmaalt suure osa Prantsusmaa Põhja-Ameerika kolooniatest. 17-18 sajandil oli palju sõdu. Ühed tuntumad neist on Kolmekümneaastane sõda (1618-1648), Põhjasõda (1700-1721), Hispaania pärilussõda (1701-1714) ja Seitsemeaastae sõda (1756-1763). Paljud sõjad olid väiksemamõõdulised ja need polnud nii tähtsad. Seoses sõdade ja sõjatehnika arenguga tekkisid Euroopasse elukutselised sõjamehed, kes oskasid ainult sõdida ning tihti kaotasid sideme tsiviileluga. Teiseks tagajärjeks võiks olla see, et seoses tulirelvade kasutuselevõtuga muutus jalavägi tähtsaimaks väeliigiks ning jalaväe kõrval eksisteerisid ka ratsavägi ja suurtükivägi, kuid nende osatähtsus oli tagasihoidlikum. Sõjaväge pandi juhtima õppinud ohvitserid , kes enamjaolt olid pärit aadlike hulgast. Nende õpetamiseks rajati sõjakoole, esimese lasi rajada Louis XIV.
Võib õelda, et sõda oli 17-18 sajandil loomulik ühiskonna nähtus, kuna koguaeg sõditi. Arvati, et sõdadeta muutub ühiskond moraalituks ja lodevaks. Mitmed tolleaegsed suurmehed on avaldanud samuti arvamust, et sõda on vaja. Martin Luther on näiteks öelnud järgmist: Sõda on niisama vajalik ja kasulik maailmale nagu söömine ja joomine või iga teine töö Sõdadel oli palju põhjuseid, aga võib siiski väita, et enamik sõda peeti võimu suurendamiseks .
Meelis Liiv 10B