Siuru rühmitus (0)

Ametlikult registreeriti 1917. aasta juulis.
Kuulusid: Marie Under, Artu Adson , August Gailit , Henrik Visnapuu, Friedebert Tuglas ja Johannes Semper .
Nimetus võeti eeposes „Kalevipoeg“ oleva muinasjutulinnu järgi.
Valdav osa polnud iseseisvalt raamatut avaldanud.
Avalikud kirjandusõhtud, kus rühma liikmed esinesid oma teostega, teenisid nii raha kui ka reklaami.
Avalikkusele jäi neist intrigeeriv pilt kui argielu ja tavamoraali trotsivatest boheemlastest.
Siuru avaldas üle 30 raamatu, ühisväljaannetena kolm albumit ja 1928. aastal koguteos „Sõna“.
Siuruga tõusis luule populaarsus.
Tegutsemisaja alguses oli Siuru ühtehoidev, aga eristuma hakkas boheemlaslik „vasaktiib“- Gailit ja Visnapuu. Nad leidsid , et teised, eriti Under ja Adson, on liiga alalhoidlikud ja ning väikekodanlikud. Visnapuud häiris Siuru nn „lilleluule“.
Siuru looming oli juba laadilt selline, mis saab valitseda vaid lühikest aega.
M. Under
Rühmituskaaslaste poolt Siuru printsessiks hüütud.
Gailit nimetab „Noor-Eesti puhkema läinud õieks“.
Tema tähtsaim, siurulikum ja esimene luulekogu „ Sonetid “
Underi luules elad ja kõneleb armastav naine: tundeline , avameelne ning ümbritsemale ilule vastvõtlik.
Kajastuvad eri ajaloojärgud ning poeetilised stiiilid; annab edasi inimese siseilma keerukust, tundeid ja varjatud tunge . Läbib olemise suur vastasseis- elu ja surma, rõõmu ja mure, valguse ja varju vahel.
H. Visnapuu
Kutsuti vürstiks ja poeeside kuningaks.
Mehelik , vahel järsk ja äärmuslik luuletaja.
Loomingus paistavad silma armastusluuletused ja isikliku tundetooniga isamaalaulud .
Tema esimene luulekogu on 1917 aastal välja antud „Amores“.
A. Gailit
Gailit oli romantik , tema teosed huvituvad erakordsest ja eriskummalisest.
Oli enne kõike novellist, ka tema romaanid liigenduvad novellideks.
Tema vagabundiromaanid „Toomas Nipernaadi “ ja „Ekke Moor “ vastandavad tegelikkuse ja unistustemaailma, tõsise töötegija ja rändaja-poeedihinge.
F. Tuglas
Oli silmapaistvaim rühmituse liige.
Pani aluse eesti eesti uusromantilisele proosale ja kujundas kunstinõudliku novelli.
Tähtis on Tuglase tegevus kriitikuna, samuti eesti kirjanduselu eestvedajana ja korraldajana.
Kirjutas J. Liivist monograafia.
Hämmastab oma loomingi žanrilise mitmekesisusega- uurimused, kriitika, reisikirjad, memuaarid .
Omapärased, novelliliku ülesehitusega romaanid: „Felix Ormusson“ ja „Väike Illimar “.
J. Semper
Luuletaja, prosaist, kriitik ja tõlkija, silmapaistev esseist, poliitik (üks eesti sotsiaaldemokraatliku partei asutajatest) ja prantsuse vaimu vahendaja eesti kirjanduses.
Semper kirjutas 1944. aastal sõnad Eesti NSV hümnile, mille meloodia autor oli Gustav Ernesaks.
A. Adson
Luuletaja, näitekirjanik, teatrikriitik ja memuarist.
Tema kujunemisele luuletajaks andis suuna tutvumine Marie Underiga 1913. aastal, kelle elukaaslaseks ja truuks saatjaks jäi Adson elu lõpuni. Adson on olnud eesti kirjanduse kõige järjekindlam murdeluuletaja, võrumurdelisi tekste sisaldavad eranditult kõik tema luulekogud . Murdekeele tõttu arhailise värvinguga värssides peegelduvad eesti luule arengulugu ja üldtendentsid.
Tema esimene luulekogu " Henge palango" avaldati 1917. aastal