Harilik mustikas (Vaccinium myrtillus) Mustikas on kuni 40 cm kõrgune kääbuspõõsas. Ta on heleroheline ja marjad tumesinised või peaaegu mustad. Mustika võrsed on kolme-nelja esimese aasta jooksul helerohelised ja teravalt kandilised. Mustikas kasvab happelistel, niiskematel muldadel ja mõõdukalt varjatud metsades. Sinakasmustad marjad sisaldavad umbes 7% parkaineid. Mõlemasugulised kaheli õiekattega õied, nii kroon kui tupp liitlehised. Tupp väike, ebamääraste tipmetega ja lainja servaga. Kroon on kupjas, rohekasvalge kuni roosakas, 4...7 mm. Õied asuvad üksikult lühikestel raagudel aastavanustel võrsetel. Õitseb mai lõpust juunini. Vili on tavaliselt ümmargune, harvem piklik või pirnikujuline, söödav, rohkete seemnetega lihakas mari.
Leiab oma elu õnne, mõtte ja armastuse bulgaariapatrioodis Insarovis, kes samamoodi elab homses ja pole rahul tänasega, vaid unistab aina mujale. Pärast mehe surma asub elama tolle kodumaale, täpselt teadmata, kuid arvatavasti halastajaks. * Insarov - bulgaarlane, tähtsaimaks kogu elus peab oma kodumaad, millest on kaua eemal olnud. 25a, napisõnaline, hääldab iga sõna täpselt välja, kuivetu, sooniline, lameda rinna ja pahklike kätega, teravad näojooned, kongus nina, sinakasmustad sirged juuksed, sügaval asetsevad väheldased silmad, tihedad kulmud, peenikesed karmid huuled. Tugeva iseloomuga - iseennast iga hetk valmis ohverdama kodumaa heaks. Nõrga tervisega. * Uvar Ivanovitsh - käib raamatust läbi kui vaikne post, millele toetuda. Sööb palju, suhtleb kohmakalt. Aeglane, "vegeteeriv", paks ja kollane, siiski suht positiivne kuju. * Jegor Andrejevitsh Kurnatovski - 33a. hea haridusega õigusteadlane, kuivalt asjalik ülemsekretär. Mees, kelle isa Jelenale valis
Eestis võib kohata alamliiki Delichon urbica urbica. Välimus Suuruselt on räästapääsuke pisut väiksem kui suitsupääsuke, olles enamasti umbes 13 cm pikk ja kaaludes 16-25 grammi. Sihvaka kehaehitusega suitsupääsukese kukal, selg, väga pikad kuid kitsad tiivad ja harkjas saba on sinakasmustad ning lai rind, alakeha ja päranipuala valged. Nokk on lühike ja eriti tüvikuosas lai; suur nokalahk. Kollakad, valgete karvalaadsete sulgedega kaetud jalad on lühikesed ja nõrgad ning nendega on raske maapinnal liikuda. Saba on lühem ja vähem harkis kui suitsupääsukesel. Sulestik on tihe ja metalliläikene ning nii noortel kui vanadel pääsukestel sarnane. Ei esine ka sugulist dimorfismi. Levila
võib hommikuks saada peavalu. Harilik türnpuu Astlad justkui peletaksid inimesi temast eemale. Mürgised marjad. Need võivad põhjustada oksen-damist, piinavaid kõhuvalusid ja peapööritust. Halvimal juhul saabuvad krambid, mis võivad haarata ka südame- või hingamislihaseid. Toored türnpuu marjad on rohe- lised, aga valminult muutuvad mustaks. Verev kontpuu Marjad on sinakasmustad, tavalise herne suurused. Kontpuu puit on kõva nagu kont, kontpuu võib kerge mürgistuse esile kutsuda. Aastaringselt on osa oksi punased, noored on sageli rohekad, vanad aga hoopis hallid. Verev kontpuu Tänan kuulamast!
Harilik metsviinapuu (Parthenocissus quinquefolia) Köitraagude abil kuni 20 m kõrgusele roniv tugevakasvuline liaan, pärineb Põhja- Ameerika idaosast. Noored võrsed algul punakad, hiljem rohelised. Väänlad 5…8 harulised. Lehed sõrmjad 5 lehekesega. Lehekesed piklik-äraspidimunajad, täkilissaagja servaga, 4…10 cm pikad, teritunud tipuga, pealt tumerohelised, alt sinakad, sügisel värvuvad punastes toonides. Õied tipmistes pööristes, rohekad, juunist augustini. Kerajad sinakasmustad viljad on kaetud vahakirmega. Meil täiesti külmakindel ja kiirekasvuline liik, talub linnatingimusi, võib kasvatada nii poolvarjus kui avapäikeses. Haljastuses leiab ohtralt kasutamist lehtlate, seinte jne. vertikaalsel haljastamisel Läiklehine mahoonia (Mahonia. aquifolium) on kuni 1 m kõrgune, tihedalt haraline, igihaljas, Põhja-Ameerika lääneosa parasniisketel kasvukohtadel kasvav alusmetsapõõsas, kuid kasvamas ka avamaal ja
Nendega ta haistab, tunneb maitset ja kombib[4]. Vähi keha pikkust mõõdetakse nokisest ehk otsaorgist laka viimase keskmise kilbise välisservani. Emased vähid võivad olla kuni 18 cm, isased kuni 25 cm, enamasti nad siiski nii suureks ei kasva. Vähkide värvus võib olla pärilik, kuid see oleneb ka toidu koostisest ja põhja värvusest: liivase põhjaga veekogus on vähid heledad, mudase põhja ja rohke taimestikuga veekogus aga sinakasmustad[1, 2, 5]. 6.2 Siseehitus Peaaju on väike, kuid kõhtmine närvikett üsna pikk. Seedeelundkonna ehitus ja vähi toitumine on üsna omapärased. Jõevähil on mao seintes kitiinist hambakesed, millega toit lõplikult peenestatakse (lõugadega peenestatakse toit ainult osaliselt). Sool on vähil lühike. Seedimiseks vajalikke nõresid toodab maks. Tundlate juures asuvad nn rohelised näärmed (eritavad rohelist nõret). 4
Maitsestamiseks segatakse hulka sidrunikoort ning õuna- või muud mahla, keedetakse ca 30 min, kuni moos paks. 7) Kontpuud (Cornus) Verev kontpuu(põlisliik) ja Siberi kontpuu. Lehed on laiad, lopsakad ja terveservalised.. Õied on tillukesed, nelja kroonlehega, valkjat värvi ja asuvad võrsel kimpudena, igas viljas üks seeme. Tihti õitsevad kontpuud kaks korda aastas (juunis ja septembris). Siberi kontpuul on marjad valged, verevi kontpuul sinakasmustad. Marjad poel mürgised, ent pole ka maitsvad(maitsevad väga lindudele). Kontpuu viljad sisaldavad õli, mida on tööstuslikult kasutatud. Kuivatatud ja röstitud marju on kasutatud koduses majapidamises kohvi aseainena. 8. Kukerpuu (Berberis vulgaris) Kasvab looduslikult Põhiliselt Põhja-ja Lääne Eestis. Lehed tillukesed ja kitsad, asuvas okstel kimpudena. Lehtede kõrval on küünepikkused nõelteravad astlad. Vanematel võrsetel paiknevad astlad kolmekaupa, noorematel üksikult
Kadakas käbib (nagu kuusk ja mändki, on kadakas paljasseemnetaim, tal pole õisi) mai- ja juunikuus, mil isaskäbide soomustel valmivad kollased tolmuterad. Emaskäbid on helerohelised, väikese punga taolised. Pärast tolmlemist kasvavad emaskäbi soomused kokku ja sellest areneb üht kuni kolme seemet sisaldav käbi, tavakeeles kadakamari, mis Eesti oludes valmib alles järgmise aasta sügiseks. Emaskadaka võras näeb korraga kahte värvi käbisid: rohelised ja kõvad on sama-aastased, sinakasmustad ja pehmed läinud-aastased. Kadakas jõuab käbimisikka viie- kuni kümneaastaselt, toekamat marjasaaki annavad põõsad sobivates oludes iga kolme kuni viie aasta tagant. Heal kadaka-aastal võib üks hektar kadastikku kasvatada ühtedel andmetel umbes 50 kg [2], teistel andmetel lausa 100200 kg [5] kadakamarju. Miks kadakale Saaremaal meeldib? Ebatäpne oleks väita, et ta eelistab kasvada kuivades ja kehvades tingimustes
kodumaal kuni 40 m kõrgust saavutav. Alumised oksad allapoole kaardunud, ülemised rõhtsalt. Areaal: Kodumaaks on Balkani poolsaar. Kasvab väikesel alal Drina jõe äärsetes Tara mägedes, tõustes kuni 1500 m kõrgusele. Võrsed: hallikaspruunid, tihedalt karvased. Pungad: laimunajad, terava otsaga, vaiguta, naaskeljate soomustega. Okkad: lamedad, 1...2 cm pikad, 0,2 cm laiad, veidi kooldunud, pealt tumerohelised, alt helevalgete õhulõheribadega, tipp terav. Käbid: noorelt sinakasmustad, valminult läikivad mustjaspruunid, piklik-munajad, 3...6 cm pikad, 2...3 cm läbimõõdus, seemnesoomused laiad, ümardunud servaga. Juurestik hästi arenenud, kasvades normaalselt ka toiteainetevaestel muldadel. Kasv noorena aeglane 20...30 aastaselt aga kiireneb märksa. On kindlalt üks dekoratiivsemaid kuuseliike haljastuses ja väärib senisest palju laiemat kasutamist. 6 7
küllaltki ühtlane.Tänu selle saab toota ka hööve ja freesmaterjale .Neid plaate võib värvida lakkida,pealistada samamoodi nagu puitlaast plaatigi.Pealistamisel võiks seda teostada ka ainult ühepoolselt.Antud plaatmaterjali võib ka vormida kuid samas profiili sügavus ei tohiks olla suurem 1/3 plaadi paksusest.Maksimaalselt võetakse 5mm.Antud plaati toodedakse ka erivärvides,rohelised plaadid on niiskuskindlad,roosakad punased plaadid on tuletõkkeplaadid ja sinakasmustad plaadid on värvitud et saada materjalile musta tooni,läheb kohe otse läbipaistva viimstluskatte alla.Looduslikest materjalidest lisaks eeltoodule võb nimetada ka rohttaimedest näiteks lina (linaluu plaate).Nad on kergemad kui puit alusel plaadil,meriheina ja kookuspähkli kiudusi.Tehismatyerjalidest plaatmaterjalid võivad olla PVC alusel ja kasutatakse ka DURATTI,CORIAN.Enamuses kasutatakse neid materjale töötasapinnana. Liimide liigid ja koostisosad
Marju on kasutatud ka värvimisel. 6.11. Verev kontpuu (Swida sanguinea) kukerkuusk, kukerpuu, kukepuu, luupuu. Kontpuu on huvitav taimenimi. Oletusi võib nime päritolu kohta olla mitmeid, kuid kõige õigem on ilmselt see, et tema puit on kõva nagu kont. Kasutada saab ka marju, mis tegelikult on luuviljad. Söömiseks need ei kõlba, küll aga huvitava rohelise õli valmistamiseks. See õli on väga väärtuslik tehnikameeste töökojas. See õli ei kuiva ära. Marjad on sinakasmustad, tavalise herne suurused. Kes aga looduses ringi jalutab ja kahtleb, kas näeb kontpuud, see uurigu tema põhitunnuseid. Nende teadmine on oluline ka seetõttu, et kontpuu võib kerge mürgistuse esile kutsuda. Aastaringselt on osa oksi punased, noored on sageli rohekad, vanad aga hoopis hallid. Neil okstel on suvel vastamisi kinnitunud lehed, talvel pungad. Lehed aga on tumerohelised ning rood kaarduvad tipu suunas. Pungadel kattesoomused puuduvad, nii et need on täiesti paljad.
Alumised oksad allapoole kaardunud, ülemised rõhtsalt. Areaal: Kodumaaks on Balkani poolsaar. Kasvab väikesel alal Drina jõe äärsetes Tara mägedes, tõustes kuni 1500 m kõrgusele. Tähtsamad määramistunnused: Võrsed: hallikaspruunid, tihedalt karvased. Pungad: laimunajad, terava otsaga, vaiguta, naaskeljate soomustega. Okkad: lamedad, 1...2 cm pikad, 0,2 cm laiad, veidi kooldunud, pealt tumerohelised, alt helevalgete õhulõheribadega, tipp terav. Käbid: noorelt sinakasmustad, valminult läikivad mustjaspruunid, piklik-munajad, 3...6 cm pikad, 2...3 cm läbimõõdus, seemnesoomused laiad, ümardunud servaga. Juurestik hästi arenenud, kasvades normaalselt ka toiteainetevaestel muldadel. Kasv noorena aeglane 20...30 aastaselt aga kiireneb märksa. Eestis kasvab viljuvaid puid mitmetes parkides ja haljasaladel, nimetame siinkohal Olustvere, Tihemetsa[ h = 19,3 m, d = 25 cm (Roht, 1986)], Pärnu, Luua, Järvselja jne parke ja arboreetumeid. On kindlalt üks
Põhja-Koreas. Võrdlemisi väikese areaaliga liik. Eestis vähelevinud. Abies fraseri (Pursh) Poiret Fraseri nulg Okkad püstised, harjasjalt, pealmised sageli tahapoole kõverdunud, laiad, tipp kaunis kandiline, alt valged, okaste tipuosa õhulõhedega. Võrsed tihedalt punakate karvadega. Pungad väikesed, kerajad või piklikümarad, tugevalt vaigused. Käbid on väikesed, 4...7 cm pikad, läbimõõt 2...2,5 cm. Seemnesoomused sinakasmustad, väikeste kollakate karvadega. Tipust on käbid vaigust valged. Kattesoomused on pikalt väljaulatuvad ja tagasikäändunud, kollakad. Seemnetiib kollakashall. H kuni 20 m. Kasvab Põhja-Ameerika idaosas Alleghany mäestikus 1200- 2000 m kõrgusel üle merepinna suhteliselt väikesel areaalil. Abies ´ phanerolepis (Abies balsamea ´ A. fraseri) värdnulg Palsami ja Fraseri nulu vahepealsete tunnustega. Okkad valguse käes püstiselt, tugevad, jäigad, tipust vähe laiemad, okkad
annaabi.ee 
