Simon Sebag Montefiore ,,Potjomkin. Vürstide vürst’’ retsensioon (0)

Simon Sebag Montefiore ,,Potjomkin. Vürstide vürst ’’ retsensioon

Simon Sebag Montefiore teos ,,Potjomkin. Vürstide vürst’’ ilmus 2000. aastal. Rein Turu eesti keelne tõlge, kirjastuselt Varrak, ilmus 2002. aastal. Raamat koosneb 703 leheküljest, millest 176 moodustavad: register, tõlkevasted, kasutatud kirjandus, allikmaterjalid, viited, sugupuud, tegelaste nimekiri ning pildid. Antud teos annab hea pildi vene riigitegelase Grigori Aleksandrovitš Potjomkini elust ning mitmekülgse ülevaate Katariina II aegsest ühiskonnast ja seisustest. Samuti võimaldab antud teos tutvuda tsaaririigi õukondlike omapäradega.
Montefiore teose peaeesmärgiks on aidata mõista Grigori Aleksandrovitš Potjomkini tõusu ratsakaardiväelasest silmapaistvaks vene riigitegelaseks, sõjaväelaseks ning Katariina II favoriidiks. Raamat on kronoloogiliselt üles ehitatud, koosneb kaheksast osast, ning käsitleb Potjomkini ja Katariina omavaheliste suhete arengut 52 aasta jooksul. Nende aastate jooksul tõusis vürst peaaegu võrdväärsesse partnerlusse Katariinaga, millesse olid põimitud nii sõprus, armastus kui ka poliitika.
Samal ajal annab raamat ka ülevaate Euroopa poliitilistest, majanduslikest ja ühiskondlikest arengutest 18.sajandil, käsitledes Vene-Türgi sõdasid ning Krimmi ja Musta mere ranniku liitmist tsaaririigi koosseisu.
Eraldi tooksin välja ka lõppsõna, milles autor kirjeldab kokkuvõtlikult Katariina elu pärast vürsti surma. Potjomkini surm jättis Katariina ellu tühja koha, mida viimane ei suutnud enam kunagi täita. Popovist, kes oli keisrinna sekretär, sai vürsti elav kehastus, kellel pruukis vaid öelda, et Potjomkin ei oleks üht või teist ettepanekut heaks kiitnud, ja Katariina keeldus sellele tähelepanu pööramast.
Oma teose esimeses peatükis kirjeldab Simon Sebag Montefiore provintsipoissi, kes hooples, et suurena peab temast saama riigimees või peapiiskop. Pärast isa surma 1746 . aastal kolis perekond Moskvasse, 1750. aastal sõidab Potjomkin Smolenskisse, et end sõjaväeteenistusse kirja panna. Viis aastat hiljem, 1755. aastal, käis poiss teist korda ülevaatusel ja ta võeti arvele ratsakaardiväkke. 1757. aastal sai Potjomkin ülikoolist kuldmedali tänu oma teadmistele kreeka keeles ja teoloogias. Noormees jäi sellega silma Šuvalovile, kes oli keisrinna Jelizaveta armuke ja nõuandja. Tänu Šuvalovile õnnestus Potjomkinil Peterburi külastada ja tutvuda keisrinnade ja nende favoriitide maailmaga .
Teises peatükis kirjeldab autor lähemalt Katariina II elu keisrinna Jelizaveta õukonnas . Samuti käsitleb pikemalt Katariina II ja Peeter III vahel sõlmitud abielu, mis ei olnud õnnelik ega romantiline – Katariina mõistis kiiresti, et mees ei sobi talle abikaasaks ega ka Venemaa tsaariks. 1761 . aastal suri keisrinna Jelizaveta, Katariina mängis üheaegselt tundelise naise ja kaine peaga poliitiku rolli, leinates keisrinnat kolm päeva. Aprillis 1762. aastal sünnitas Katariina oma kolmanda lapse, mai alguseks oli naine sünnitusest toibunud, kuid kõhkles ikka veel – vandenõu, mis oli raseduse tõttu edasi lükkunud, ei liikunud seni paigast , kuni sellel polnud juhti. 27. juunil puhkes vandenõulaste hulgas segadus, võis arvata, et vandenõu ei jää Peeter III-le enam kauaks teadmata.
Kolmanda peatüki on autor pühendanud paleepöördele ning esimesele kohtumisele Katariina ning hulljulge kosilase Potjomkini vahel. 28. juuni õhtul 1762. aastal ilmus kapteni rohelist mundrit kandev Katariina Talvepalee uksele. Istunud hobuse selga, avastas naine, et on unustanud oma mõõgale tuti kinnitada – seda märkas teravapilguline kaardiväelane, kes rebis oma mõõgalt tuti ja andis selle keisrinnale – Potjomkinil oli anne õiget momenti tabada.
Kolonn liikus, et jõuda hommikuks Oranienbaumi Peeter III juurde ja rünnata. Katariina armuke Grigori Orlov oli juba Oranienbaumis ning sundis Peetrit troonist lahtiütlemise aktile alla kirjutama. Katariina lubas oma abikaasal, kelle lõplik elupaik oli Schlüsselburg, kaasa võtta viiuli, neeger Narcissuse ja koer Mopsi. Katariina ei näinud Peetrit enam kunagi.
Edasi liigub autor Katariina ja Potjomkini vahel tekkiva läheduse kirjeldamisega. Potjomkin keeldus tunnistamast õukonna tavasid ja Orlovide mõjuvõimu, ta läks kaugemale, kui keegi teine: kui keisrinna ja ratsakaardiväe alamporutšik Talvepalee koridorides vastamisi sattusid, langes viimane põlvili, võttis Katariina käe ja kuulutas, et on temasse kirglikult armunud.
Kui Orlovid otsustasid Potjomkinist lahti saada, sekkus asjasse Nikita Panin, kellest sai hiljem Katariina välisminister , päästes Grigori vendade küüsist. 1762. aasta suvel käis Potjomkin oma esimesel ja ka viimasel välislähetusel. Kui noormees tagasi tuli, tundis Katariina tema vastu endiselt huvi.
Potjomkini armuavaldused Katariinale ja kaklus Orlovidega kuuluvad temaga seotud müütide valda. Ei ole kindlalt teada, mis põhjustel, kuid millalgi tol samal aastal kaotas Potjomkin silma. See õnnetus oli noormehe elus esimene tagasilöök, ükskõik, kuidas see ka ei juhtunud. Ta ei külastanud pärast seda enam õukonda, ei kohtunud kellegagi ning uuris süvitsi teoloogiat – Grigori oli ära kaheksateist kuud. Tema äkilises kadumises oli edevust – pimedaksjäänud silm oli küll pooleldi suletud, kuid siiski alles.
Teose arenedes käsitleb autor üha detailsemalt Katariina II ja Grigori Aleksandrovitš Potjomkini vahel tekkinud kirglikku partnerlust. Orlov ja Katariina olid juba paar aastat teineteisest eemale triivinud, võib-olla muutis Potjomkini seltskond Orlovi lihtsa soliidsuse Katariinale vähem külgetõmbavaks. Kuid see, miks Katariina ei asendanud teda kohe Potjomkiniga, jääb mõistatuseks. Potjomkin pöördus 1773. aasta aprillis pettunult sõtta tagasi – Katariina ülendas ta kindralleitnandiks. Detsembris saabus kiri Katariinalt, mis ei olnud kiiruga kirjutatud sõnum vaid ettevaatlik ja hoolikalt läbi mõeldud läkitus. Potjomkin võttis seda kirja kui kauaoodatud kutset koju. Kindralleitnant saabus Peterburi juba jaanuaris ja marssis uljalt sisse segadustest haaratud õukonda, lootes, et ta kutsutakse Katariina valitsusse ja voodisse.
Potjomkin oli ootamisest kurnatud, täis pakitsevat kirge, ta ilmus sageli õukonda ja pani Katariina naerma – õukondlased teadsid, et Potjomkin tõuseb kiiresti.
Teose kolmas osa räägib Katariina II ning Potjomkini sõprusest, armastusest, abielust ja mõistmisest. Katariina ja Potjomkini armastuse juures on kõik erandlik – nad mõlemad olid erakodsed isiksused ülimalt ainulaadses olukorras. Katariina ja Potjomkin olid äkki lahutamatud, isegi kui nad koos ei olnud ja viibisid teineteisest vaid mõne meetri kaugusel, pidasid nad kirjavahetust. Nad jagasid omavahel kõike, nende kohtumised olid täidetud naeru, armatsemise ja poliitiliste sepitsustega. Katariinat rõõmustas, et ta oli leidnud partneri, kes oli temaga igas suhtes võrdne.
1774 . aasta juunis sõlmisid keisrinna Katariina II ja Grigori Aleksandrovitš Potjomkin salaabielu, kuigi puuduvad kindlad tõendid, et nad oleksid abiellunud, on see peaaegu kindel fakt.
Üldiselt on tegemist teosega, mis minu arvates annab väga hea ülevaate Katariina II aegsest Venemaast, kirjeldab keisrinna esialgu tagasihoidlikku sisepoliitikat ja diplomaatiliselt tasakaalukat välispoliitikat. Vürst Potjomkin, kes kahe aasta jooksul muutus vaesest ja tundmatust noormehest kogu Venemaa keisrinna soosikuks, on suurepärane näide tõestamaks, et tsaaririigi õukonnas on favoriitide jaoks kõik võimalik.
Autori keelekasutus on teemakohane, soodustab lugemist ja arusaamist. Laused ei ole liiga pikad ega informatsiooniga üle koormatud . Leian, et antud teos on põnev lugemismaterjal kõigile, kes on Venemaa ajaloost huvitatud. Vaatamata sellele, et tegemist on tihedalt faktidest koosneva teosega, suudab autor lihtsa lauseehitusega lugemise nauditavaks muuta.
,,Potjomkin. Vürstide vürst’’ on teos, mis kirjeldab Grigori Aleksandrovitš Potjomkini tõusu keisrinna Katariina II favoriidiks ja tähtsaks riigitegelaseks Venemaa ajaloos. Teose aitab kronoloogiliselt mõista Potjomkini tõusu tundmatust ratsakaardiväelasest keisrinna armastatuks ja salajaseks abikaasaks. Tegemist on teosega, mis andis väga hea ülevaate Katariina II aegsest Venemaast, võimaldas mõista õukondlikke eripärasid ning tutvustas keisrinna favoriidiks olemise eeliseid tsaaririigis.
4