Leidsid 12 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Sihktiivalised". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
tundlad, ritsikad, rohutirts, sihktiivalised, tirtsud, lauluritsikas, suised, röövtoidulised, kokkusurutud, tundlaid, jätked, tagajalad, eestiivad, kattetiivad, tagatiivad, puhkeolekus, valmikutel, taimtoidulised, haukamissuised, pikemad, tunduvad, pikki, kuulmiselundid, seljal, heinaritsikas, muutlik, tirtslased, saledamJüri Gümnaasium SIHKTIIVALISED Liisa Tamm 8.h klass õp. Mari Sarv 2011 Sisukord · Sissejuhatus · Välisehitus · Siseehitus · Paljunemine · Heli tekitamine · Kokkuvõte · Kasutatud kirjandus Lisa: fotod Sissejuhatus Sihktiivalised on üle maailma levinud suur putukaselts, kust on teada üle 20 000 liigi. Eestist on neid leitud aga üllatavalt vähe - kõigest 39 liiki, ja vaid paar on selliseid, mida pole veel tabatud, kuid mille leidmine on tõenäoline. Kõige rohkem sihktiivalisi esineb troopilistes ja subtroopilistes maades. Selts jagatakse kaheks alamseltsiks: pikatundlalised ja lühitundlalised. Lühitundlalisi on tunduvalt rohkem kui pikatundlalisi, arvud on vastavalt rohkem kui 13 000 ja rohkem kui 7 000.
24 liiki 39-st. Teistest tirtsulistest eristab tirtslasi ennekõike siristamisvõime ja tümpanaalelundite olemasolu. Laulu eesmärk on, nagu ka ritsikaliste (kes kuuluvad ka sihktiivaliste seltsi) puhul, emaste ligimeelitamine. Laulavad ainult isased loomad. Hääle tekitamiseks hõõrub enamik tirtse tagareite sisekülgi vastu kattetiibade jämenenud servasooni. Tirtsud kuulevad tagakeha esimese lüli külgedel olevate kuulmiselunditega. Tirtslased on taimetoidulised. Tirtsude tundlad on lühemad kui ritsikatel ja need ei ulatu tagakeha tipuni. Tirtsude keha on saledam. Värvi järgi on tirtse kindlaks teha raske, sest kehavärvus on väga muutlik. Nad on tavaliselt rohelised, kollased või pruunid selline värvus toimib varjevärvusena. Tirtslaste kehapikkus on 1 kuni 10 sentimeetrit. Neil on tugevad hüppejalad ning hästiarenenud tiivad. Häirimise korral teevad loomad pika hüppe, mida tiibade abil veelgi pikendatakse, maandunult peidavad nad end taas ära
Koostaja: ANNA VAHTER ÕPPEMATERJAL PUTUKATE SELTSID Alamklass: Siselõugsed (Entognatha) Selts: Tõukjalalised (Protura) Pikkus 0,5-2 mm; keha väljaveninud. Värvuselt valkjas/kollakas. Pea munajas. Silmad ja tundlad puuduvad. Pea külgedel on ebasilmad, mis tajuvad niiskuse muutust ja õhu vibratsiooni. Suised asuvad peakapsli sees, mis on alaküljel rindmikust alates pikalt kinnine. Lõuad stiletjad. Rindmikulülid selgelt eristatavad. Jalad lühikesed
paks. Keha pinnal paiknevad liikumiselundite ehk kammplaadikeste read. Tuntum liik on peaaegu kerakujuline meritikker (Pleurobrachia pileus) (võib olla valemäärang?), kes elab Soome lahe sügavamates osades või hoopis Mertensia ovum? Liikide arv: 1-2? Kirjandus: Lennart Lennuk, 2011. Elu veepiisas. Eesti loodus 11: 20-25 Hõimkond: Lameussid Platyhelminthes Lameussidele on omane kahekülgne ehk bilateraalne sümmeetria. Keha on lai, lihaseline ja mõnikord isegi väga lame. Enamik röövtoidulised või parasiidid. Hingavad difusiooni teel või anaeroobselt. Enamasti hermafrodiidid, areng otsene või keerulisem, läbi mitmete vastsestaadiumide. Elavad praktiliselt kõikjal, kaasaarvatud kõrgemate organismide sisemus. Liikide arv: 304, võiks olla 500 Klass: Ripsussid (Turbellaria) Vabaltelavad, välimuselt puulehte meenutavad mitmesuguse pikkusega (1 kuni 10 mm) loomad. Elavad vees. Nende keha katavad arvukad lühikesed liikumist tagavad ripsmed, millest ka klassi nimetus
Nad kaitsevad siseorganeid ja moodustavad jäsemete mehhaanilise toe. Putukate skleriidid ja lihased moodustavad lahutamatu terviku; kõikide liigutuste aluseks on skleriitide ja lihaste koostöö. Mitmekesisus putukate väliskujus põhineb välisskeleti erinevustel (oluline määramisel). 2. Putuka keha üldine välisehitus Putuka keha koosneb kolmest põhiosast: pea (caput), rindmik (thorax) ja tagakeha (abdomen). Pea (caput) külge kinnituvad putuka suuorganid e suised (trophi) ja tundlad (antennae), pea külgedel asetsevad liitsilmad (oculi) ning nende vahel võib olla kuni kolm lihtsilma (ocelli). Tugevasti sklerotiseerunud, täiskasvanud putukal ei ole segmentide piire. Kukal – occiput; kiirmik – vertex; laup – frons; näokilp – clypeus; ülahuul – labrum; põsk – gena; Ülalõug – mantibula; alalõug – maxilla; tundel – antennae; liitsilm; lihtsilm – ocellus. Rindmik koosneb kolmest lülist: ees-, kesk- ja tagarindmik (pro-, meso- ja metathorax). Igale
Pea: Putukate pea koosneb 6 lülist, mis aga valmikul kokkukasvanud - lülide piire neil näha enam ei ole. Putukate pea tagumist osa nimetatakse kuklaks, pea eesmises osas on ülalt alustades kiirmik, tundlate vahel asuv laup ja tunnaldest allpool asuv näokilp. Pea eesmises osa külgedel asub paar liitsilmi, mis koosnevad ommatiididest. Lisaks sellele on putuka pea ülaosas paar liht- e. täppsilmi. Tundlad- pea eesosas asub paar tundlaid e. antenne (v.a. tõukjalalised). Tundlad koosnevad tavaliselt kolmest osast. Basaalsegmendi e. aluslüli abil kinnitub tundel pea külge, sellele järgneb pöördlüli, millel asub Johnston'i elund. Johnston'i elund annab informatsiooni putuka kehaasendi ning õhu või vee liikumise suuna kohta. Mõned kahetiivalised võtavad Johnston'i elundi kaudu ka helisignaale vastu. Pöördlülile järgneb tundlapiug, mis koosneb väga erineva arvuga tundlalülidest. Sõltuvalt funktsioonist, esineb putukatel väga erinevaid tundlatüüpe
Mõningate rõngusside eluviis on sarnane limuste omale: elavad settes ning filtreerivad või koguvad detriiti (nt hõimkond konuvaglad (Sipuncula)). Nendel rõngussidel, kellel troghhofoori staadium puudub on arengus sarnaseid jooni limustega (näiteks: konuvakladel (Sipuncula)). Sarnaseid jooni on ka ehituses: mõlema kehapind on pehme ning kaetud limanahaga. Erineb: peamiselt ehitus ning ka eluviis: mõned rõngussid on röövtoidulised või parasiidid (siin saab ühist olla vaid järvekarpidega, kelle vastsed teatud ajahetke kaladel parasiteerivad). Ehitus rõngussidel: arenenud teisene kehaõõs ehk tsöloom, mida vooderdab eraldi epiteel (tsöloteel ehk peritooneum, nagu meie kõhukelme). Ehitus limustel: Paaritu, lihaseline jalg. Lubjast ja sarvainest koda (looma kehaosa!), mida vooderdab ja mida eritab mantel. Mantliõõnes lõpused. Lülistumata. Tsöloom mandunud südamepaunaks
31. Erinevad senivaadeldud liikidest selle poolest, et nende keha ees- ja tagaosas moodustub iminapp. Iminappadega kinnitub kaan substraadile, kuid võib ka vabalt ujuda. Kokku on kaanil 33 kehalüli. Lihastik on hästi arenenud, kehaõõs on jaotunud urgete ja siinuste süsteemiks ning talitleb kui üks hüdrostaatiline süsteem, mis tagab kaani keha väga suure paindlikkuse. Toitumise iseloomult võib kaane jaotada kahte rühma - verdimevad ektoparasiidid ja röövtoidulised, vabaltelavad liigid. Verdimevad ektoparasiidid elavad valdavalt troopilistel aladel, kuid ka Eestis on üks verdimev kaan apteegikaan. Looduses on apteegikaane säilinud ainult vähestes järvedes. Kohastumusena ebakorrapärasele toitumisele on neil kujunenud väga suur pugu, mis täidab praktiliselt kogu kaani sisemuse ja kuhu vajadusel saab mahutada suure koguse verd. Veri segatakse süljega, milles on konserveeriv aine hirudiin ja mis ei lase verel hüübida ega roiskuda
Selts: Sadajalgsed (Chilopoda) Selts: Tuhatjalgsed (Diplopoda) 9.3. Klass: Vähilised (Crustacea) Selts: Aerjalalised (Copepoda) Selts: Vääneljalalised (Cirripedia) Selts: Kakandilised (Isopoda) Selts: Kümnejalalised (Decapoda) 9.4. Klass: Putukad (Insecta) Selts: Sihktiivalised (Orthoptera) Selts: Kiililised (Odonata) Selts: Mardikalised (Coleoptera)* Selts: Liblikalised (Lepidoptera) Selts: Kiletiivalised (Hymenoptera)* Selts: Kahetiivalised (Diptera) 10. Hõimkond: Sammalloomad (Ectoprocta) 11. Hõimkond: Ripskõhtsed ehk gastrotrihhid (Gastrotricha) 12. Hõimkond: Ümarussid ehk nematoodid (Nematoda) 13
Loomastik pärandkooslustel on küllaltki mitmekesine, eriti arvukas on lindude liigiline koosseis, eriti rannaniitudel (Matsalu rahvuspark) ja ka putukate koosseis, kellest paljusid liike mujal Eestis ei kohta. 3 Putukad pärandkooslustel Sajandeid ühtemoodi majandatud pärandkooslused on eriline ja asendamatu elupaik paljudele putukaliikidele. Mõned pärandkooslusi asustavad üutukarühmad , näiteks päevaliblikad, sihktiivalised, ning mõned mardikalised, on viimastel aastakümnetel pälvinud ökoloogide ja looduskaitsebioloogide suuremat tähelepanu. Seda põhjustab niidukoosluste suhteline lihtsus ja käsitavus katselises uurimistöös ning loomulikult ka nende ainulaadsete elupaikade kiire kadumine. (Kukk T 2004 Pärandkooslused õpik-käsiraamat Tartu:Pärandkoosluste kaitse ühing 255) Emeriitpõrnikas (Osmoderma eremita L) Elab mädanenud puidus vanade puude tüveavades, eriti avatud maastikuga alleedel
, teeb kahju meie köögivilja põldudel. Nende levitamist tuleks vältida. Tulnud sisse lillepottide jmt. Karpe elab nii soolases kui magevees.nt jõekarp ja järvekarp. Karpide koda koosneb kahest poolmest, mida hoiavad koos elastne side ja tugevad lihased. Ohu korral tõmbab karp kojapoolmed lihastega kokku, rahulikus olekus on need avatud. Karpidel on ka jalg, aga pead neil pole. Neil pole tundlaid ega silmi. Kompimisel on tähtis nende jalg, hõõrel puudub. Karbid toituvad vees hõljuvatest aineosakestest ja pisiorganismidest, mida pole vaja peenestada. Täiskasvanud karbid elavad kas mingile pinnale kinnitunult või veekogu põhja kaevunult. Need, kes põhjas, saavad ka jala abil edasi liikuda.Neile pole liikumine oluline- toit liigub nende poole ise: veega kanduvad pisiloomad, vetikad mantliõõnde. Enamik karpe hingavad lõpustega. Erinevaid Eestis elavaid karpe:
Jõevähk elab magevekogudes, kus on puhas vesi. Ta on öise eluviisiga loom. Päeval on ta peidus ja öösel tuleb toiduotsingutele. Jõevähk sööb üldiselt taimi ja väikseid loomakesi (tigusi, usse, väikseid kalu), kuid ta ei ütle ära ka surnud konnadest kaladest. Jõevähi keha katab pruunikas kitiinkest. Kehsaosad on pearindmik, tagakeha. Pearindmikul on seljakilp ja lõpused ning kolm paari lõugu, liitsilmad, mis koosnevad sadadest osasilmakestest, tundlad, sõrad. Tagakehal on ujulalad, käimisajalad, uim ja saba. Seedeelunditeks on suu, maohambad, magu, sooltoru. Vähk haarab sõrgadega toidu ja suunab selle suuava juurde. Lõugadega peenestab ta toidu vaid osaliselt. Toidu peenestamine jätub maos, selle seintes asuvate kitiinainest hambakestega. Vähil on avatud vereringe, sinikasroheline veri varustab kõiki kehaosi hapnikuga. Hingamiselundid on lõpused, mis on pearindmiku seljakilbi all, keha külgedel.
annaabi.ee 
