Harujõgi-Peajõe kesk- või alamjooksul eraldunud haru , tavaliselt suure settimisega alal. Jõe langus-Jõe lähte ja suudme kõrguste vahe meetrites Jõe lang-Jõe veetaseme keskmine langus m/km pikkuse lõigu kohta. Jõe pikiprofiil-Languse jaotus erinevatel jõelõikudel Juga-Astang, kust vesi vabalt alla kukub Jõestik-Peajõgi koos lisajõgede ja harujõgedega. Jõgikond-Ala, kust jõgi saab oma vee. Kaskaad-Joad langevad üksteise järel mitmelt astangult alla. Kosk-Suurema languga jõelõik, kus vesi kiiresti alla voolab.
Maakoore kõikuvad liikumised jagunevad: 1. Nüüdisaegsed ja uusimad kõikumisviisid 2. Varasemad kõikumisviisid Kõikuvliikumiste uurimine: · geodeetiline- mõõdistamine. · geomorfoloogiline- vanad rannikujooned jne. · Geoloogiline- setete leviku, paksuse ja nende tekkeviisi uurimine. Paksuste meetod: Kuhjunud setete paksuse kajastab vajumiste ulatust. (Samas on teada piisavalt alasid, kus vajumist ei kompenseerita settimisega- materjali ei tule piisaval hulgal.) Faatsieste meetod: Merelised setted. Settelünkade meetod. Mahu meetod. Trangressioon ja regressioon, transgressiivne ja regressiivne setete seeria. 1.Kurrutusliikumised: · Kivimkihtide lainetaline paindumine ilma nende pidevust katkestamata. · Kurrud võivad kujuneda gorisontaal ja vertikaaljõudude toimel · Antiklinaal ehk kohr(positiivne): Kihid on kallutatud ...
merede, harva ka järvede põhjas olevad, rohkesti (vähemalt 30%) rauda ja mangaani sisaldavad mineraalsed moodustised. Nende läbimõõt ulatub mõnest millimeetrist mõnekümne sentimeetrini suurem osa paikneb ookeanide sügavates osades, leitakse neid ka madalamalt (näiteks Blake’i platool Atlandi ookeanis toimus umbes 750 m sügavuses katsetootmine juba 1970. aastal). moodustuvad väga aeglase settimisega piirkondades sette pinnal keemiliste ja biokeemiliste protsesside tagajärjel. Leidub ka Läänemeres (varu kuni 10 miljonit tonni). sh Eesti rannikumeres, leidub samasuguseid moodustisi sügavamal kui 20–25 m http://ukrmap.su/ru-g11/97.html http://forte.delfi.ee/news/teadus/punane-m eri-kubiseb-vaarismetallidest.d?id=6486907 0 http://www.ap3.ee/?PublicationId=31503 ED6-39D4-4163-9D98-74AA1E3959CE&code=1 3710 http://ukrmap.su/ru-g11/1342.html
suurusega fragmentidel, sest erinevate liikide puhul on liikumine liigispetsiifiline ja pinna järjepidev muutumine mõjutab oluliselt liigirikkust. Bentos ehk põhjaelustik on veekogude põhjasetteis ja põhjas elavate organismide kogum ja seda nimetatakse bentaaliks. Veekogude põhjaelupaikadele on iseloomulik rikkalik struktuurne suure- ja väikseskaalaline varieeruvus ning see on tihedalt seotud füüsikalise settimisega. Nende varieeruvate skaalade identifitseerimine ajas ja ruumis on oluline eeldus selleks, et mõista erinevaid protsesse, mis on ökosüsteemides tekitatud nii biootiliste kui abiootiliste tegurite mõjul. Maastikute erinemine mere põhjas, mõjutab ka bentos tugevasti siniste koridoride vahendusel toimuvaid liikumisi. [2] Lennukoridorid Lennukoridore luuakse peamiselt lindude enamkasutatavatele rändeteedele, mille läheduses on ohud, mis võivad lindudele saatuslikuks saada
kaasnev mültumine sagenes umbes 6500 aastat tagasi. Ulatuslik soode teke võis Eestis toimuda umbes 5500 kuni 4000 aastat tagasi. Soode arv ja pindala on kasvanud aastasadadega. Praegu moodustavad sood ja rabad umbes viiendiku Eesti pindalast. Kõige 4 rohkem leidub meil soid, mis on alguse saanud kunagistest järvedest, mida oli pärast jääaega rohkesti. Üheaegselt järvemuda settimisega asustasid veekogu kaldavööndit soo- ja veetaimed. Järved hakkasid kinni kasvama ja neist hakkasid kujunema sood. Sood tekivad seal, kus vesi ei valgu pinnaselt ära. Soos on pinnas hapnikuvaene ja veega küllastunud. Seetõttu jääb osa orgaanilist ainet lagunemata. Sellest moodustub surnud taime osadest turvas, mis koosneb poolkõdunenud taimedest, peamiselt turbasamblast. Turbasammal kasvab igal aastal ühe sentimeetri võrra kõrgemaks ja alumine osa muutub
ranniku ribasood: nõva ümbruses, Harasoo). Mineraalmaa soostumist soodustavad veel allikad (allikasood enamasti väikesed, kõrgustike jalamil ja oruveergudel, osa endla soostikust), nõrgkivi moodustumine, metsapõlengud, kopratammid, inimtegevus (teetammide ehitus, järvede veetaseme alandamine, vee reostamine). Järveline teke: madalaveeliste ja aeglaselt sügavnevate järvede kinnikasvamine toimub enamasti kogu kaldavööndi ulatuses (algab vees hõljuvate ja lahustunud ainete settimisega veekogu põhjas, kus kujuneb järvemuda. Veekogu kalda ligidal hakkavad mudal kasvama mitmesugused veetaimed, mille jäänused settivad koos mineraalosakeste ja planktonijäännustega. Lisanduvad maismaataimed ja järveke aheneb, kasvades kinni nii põhjast kui ka kallastelt, lõpuks ala rabastub ja kattub hõreda puistuga); sügavate või järsult sügavnevate järvede kinnikasvamine algab õõtskamara tekkega. Järv-metsata madalsoo/ õõtsik- siirdesoomets- rabamets- puisraba- lageraba
liikuvam kui teises, dustroofses arengufaasis. Viimane saabub rabaturba pideva juurdekasvu tagajärjel, mis raba servaalal on tavaliselt suurem kui raba keskel. Dustroofses faasis on raba keskkosa lame, muutunud on veerezhiim ning veelgi halvenenud tingimused taimede kasvuks. Kas soo on tekkinud veekogu või mineraalmaa soostumise tagajärjel, seda näitab turbalasundi põhjas järvesetete esinemine v mitteesinemine. Üheaegselt järvemuda settimisega asustavad veekogu kaldavööndit soo- ja veetaimed, mille surnud osadest mood turbakiht. Madalaveelistes ja lamedakaldalistes järvedes toimub kinnikasvamine tavaliselt kogu kaldavööndil järve põhjast pinna poole, sügavatel ja järskude kallastega järvedel algab aga kinnikasvamine õõtsikuna tavaliselt järve tuulevaiksemal kaldal ja veepinnalt põhja poole. Sagedaseks nähtuseks on olnud soo levimine kinnikasvanud veekogu piiridest ümbritevale mineraalmaale
Põrkekallas- Jõesängi kõverat osa läbides uuristab vesi välimist kallast tugevamini. Ta on vastasasuvast laugkaldast tunduvalt järsem. Jõe lang- jõe lähte abs. kõrgus(m) - suudme abs. kõrgus(m)/(jagatud)/jõe pikkus(km) Jõe langus Absoluutseks languseks nim. jõe lähte ja suudme kõrguste vahet. Jõestik- on peajõgi koos lisajõgede ja harujõgedega. Lisajõgi- Mingi jõe lisajõgi on sellesse jõkke suubuv jõgi. Harujõgi- on peajõe kesk- või alamjooksul, tavaliselt suure settimisega alal (tavaliselt deltas) eraldunud haru. Harujõgi võib pärast lahknemist peajõega uuesti ühineda või suubub eraldi. Veelahe- on piir või piirivöönd valglate, vesikondade või jõgikondade vahel. Jõgikond- ehk jõe valgala on ala, kust jõgi saab oma vee. Jõetaimestik. Iseärasused:mitmed ökoloogilised vormid,välispind kaetud limaga kaitsekohastumus. Taimed jõe kaldal(päideroog,luigelill,hundinui), kaldalähedases
Limaan väljavenitatud lahelaadne üleujutatud jõe või uhtoru suu, mis on muutunud madalaks laheks looklevate mittekõrgete kallastega. Limaan tekib ranniku vajumisel. Limaanid on suuremal või vähemal määral eraldatud maasäärega. Estuaar e lahtersuue jõe suudmeosa, mis on mere poolt üleujutatud. Delta e suudmemaa jõesetete kuhjumise tagajärjel tekkinud mitmeharuline jõesuu. Harujõgi peajõe kesk- või alamjooksul, tavaliselt suure settimisega alal (tavaliselt deltas) eraldunud haru. Harujõgi võib pärast lahknemist peajõega uuesti ühineda või suubub eraldi. Fjord e lõhang pikk ja kitsas liustikutekkeline merelaht või väin. Tüüpiline fjord on kitsas, sügav ja kõrgete järskude kallastega ning ulatub sügavale sisemaale. Maasäär ühe otsaga maismaa külge kinnitunud ja teise otsaga avaveekokku (enamasti merre) ulatuv kitsas ning madal peamiselt liivast ja kruusast koosnev pinnavorm.
reoaine osakesed. Konstruktsioonilt on sõelad kas trumli- või lindikujulised ning neil eraldatud osakesed uhutakse veega kas pidevalt või perioodiliselt ära. Sõelu kasutatakse sagedamini tootmisvee eelpuhastuseks. Asulate ja linnade puhastusjaamades on mehaanilise puhastuse põhiseadmeks settebassein e. setiti, kus veest suurema tihedusega lahustumatud reoaine osakesed settivad raskusjõu toimel setiti põhja. Kui settivate osakeste hulk vees on väike, siis on tegemist osakeste vaba settimisega, kus osakesed ei sega üksteise liikumist. Osakesed võivad settimisel aga ka põrkuda ning ühineda suuremateks helvesteks, mille juures settimiskiirus kasvab (protsessi nimetatakse flokulatsiooniks). See võib olla eesmärgiks väikese tihedusega peente osakeste efektiivsemal eraldamisel. Sel puhul räägitakse flokuleerivast settimisest, mis on üheks vaba settimise alaliigiks. Protsessis suurendatakse osakeste kineetilist energiat vedeliku aeglase segamise abil
Jõesängis voolav vesi uuristab nii kaldaid kui ka põhja. Toimub nii külje- kui ka põhjaerosioon. Esimene neist laiendab, teine sügavdab jõesängi. Põhjaerosiooni inens määrab erosioonibaas. See on veekogu pind (kas meri, järv või peajõgi), millesse jõgi suubub ja millest sügavamale ta sängi ei uurista. Kui erosioonibaas on pikemat aega samal kõrgusel, kujuneb jõel sujuv pikiprofiil, mis läheneb nn. tasakaaluprofiilile. Sel juhul on erosioon tasakaalus settimisega. Jõe pikiprofiil on ülemjooksul tavaliselt järsem, alamjooksul laugem, kuid esineb ka vastupidiseid juhtumeid. 17. Jõesüsteemid ja valgalad, Baeri seadus, deltad ja nende kujunemine, estuaarid ja limaanid. Peajõgi koos lisajõgedega moodustab jõesüst. Valgala on aga ala, kust kandub vesi jõesüst. Põhjapook meridionaalsetel jõgedel on parem kallas kõrgem, järsem ja tugevamini uuristatav, Lõunapoolk vastupidi. Selle põhjuseks on maa pöörlemine
Intensiivsem maismaa soostumise algas umbes 8000 aastat tagasi, kuid veekogude kinnikasvamisega kaasnev mültumine sagenes umbes 6500 aastat tagasi. Ulatuslik soode teke võis Eestis toimuda umbes 5500 kuni 4000 aastat tagasi. Soode arv ja pindala on kasvanud aastasadadega. Praegu moodustavad sood ja rabad umbes viiendiku Eesti pindalast. Kõige rohkem leidub meil soid, mis on alguse saanud kunagistest järvedest, mida oli pärast jääaega rohkesti. Üheaegselt järvemuda settimisega asustasid veekogu kaldavööndit soo- ja veetaimed. Järved hakkasid kinni kasvama ja neist hakkasid kujunema sood. Sood tekivad seal, kus vesi ei valgu pinnaselt ära. Soos on pinnas hapnikuvaene ja veega küllastunud. Seetõttu jääb osa orgaanilist ainet lagunemata. Sellest moodustub surnud taime osadest turvas, mis koosneb poolkõdunenud taimedest, peamiselt turbasamblast. Turbasammal kasvab igal aastal ühe sentimeetri võrra kõrgemaks ja alumine osa muutub pidevalt turbaks
osakesed. Konstruktsioonilt on sõelad kas trumli- või lindikujulised ning neil eraldatud osakesed uhutakse veega kas pidevalt või perioodiliselt ära. Sõelu kasutatakse sagedamini tootmisvee eelpuhastuseks. Asulate ja linnade puhastusjaamades on mehaanilise puhastuse põhiseadmeks settebassein e. setiti, kus veest suurema tihedusega lahustumatud reoaine osakesed settivad raskusjõu toimel setiti põhja. Kui settivate osakeste hulk vees on väike, siis on tegemist osakeste vaba settimisega, kus osakesed ei sega üksteise liikumist. Osakesed võivad settimisel aga ka põrkuda ning ühineda suuremateks helvesteks, mille juures settimiskiirus kasvab (protsessi nimetatakse flokulatsiooniks). See võib olla eesmärgiks väikese tihedusega peente osakeste efektiivsemal eraldamisel. Sel puhul räägitakse flokuleerivast settimisest, mis on üheks vaba settimise alaliigiks. Protsessis suurendatakse osakeste kineetilist energiat vedeliku aeglase segamise abil.
muutunud madalaks laheks looklevate mittekõrgete kallastega. Limaan tekib ranniku vajumisel. Limaanid on suuremal või vähemalt määral maasäärega eraldatud estuaar e. lehtersuue – jõe suudmeosa, mis on mere poolt üleujutatud delta e. suudmemaa – jõesetete kuhjumise tagajärjel tekkinud mitmeharuline jõesuu harujõgi – peajõe kesk- või alamjooksul, tavaliselt suure settimisega alal (tavaliselt deltas) eraldunud haru. Harujõgi võib pärast lahknemist peajõega uuesti ühineda või suubub eraldi fjord e. lõhang – pikk ja kitsas liustikutekkeline merelaht või väin. Tüüpiline fjord on kitsas sügav ja kõrgete järskude kallastega ning ulatub sügavale sisemaale maasäär – ühe otsaga maismaa külge kinnitunud ning teise otsaga avaveekokku
annaabi.ee 
