Mittesuguline paljunemine võib toimuda kas eoseliselt või vegetatiivselt. Suura osa protiste ja seeni ning osa taimi paljunevad eoste ehk spooridega. Kottseente hõimkonda kuuluvatel seeneliikidel arenevad eosed rakusiseselt eoskottides. Kandseente eosed arenevad rakuväliselt selleks kohastunud rakkudel eoskandadel.
Seened esinevad kõikjal biosfääris, kuid enamik neist on tähelepandamatud nii oma väikeste mõõtmete kui varjatud eluviisi poolest. Nad elavad pinnases ning surnud ja elusates taimedes ja loomades. Sageli elavad nad sümbioosis taimede, loomade ja teiste seentega. Seened võivad muutuda märgatavaks siis, kui neile kasvavad viljakehad, samuti hallitusena. Kübarseentele kasvavad kübarad. Seened paljunevad eoste abil, mis moodustuvad nii sugulisel kui ka mittesugulisel teel. Osal seeneliikidel arenevad eosed sugulise paljunemise korral viljakehades. Söögiks kasutatakse peamiselt kandseente hõimkonda kuuluvaid puravikke, riisikaid, pilvikuid ja sampinjone. Nende seente peamised osad on kübar ja jalg, mis koosnevad tihedalt kokkupõimunud hüüfidest.
seentel ka tuumad ühest rakust teise. Evolutsiooniliselt vanemates seenerühmades rakuvaheseinad puuduvad ja seenehüüf on sisuliselt hulktuumne rakk. Seenehüüfid kasvavad ja harunevad erakordselt kiiresti arvutuste järgi võib üksik organism toota ööpäevas üle ühe kilomeetri seenehüüfe! Mitmes seenerühmas on osadel liikidel hüüfidena kasv asendunud üksikrakkude pungumisega ning neid nimetatakse pärmseenteks või ka pärmideks. Paljudel seeneliikidel esineb elutsüklis nii hüüfidena kasv kui ka pungumine seda nähtust nimetatakse dimorfismiks. Kõigil seenerakkudel esineb rakukest. Taimede ja protistide rakukestad koosnevad peamiselt tselluloosist aga seente rakukesta peamiseks ehitusmaterjaliks on kitiin. Kitiin on polüsahhariid, millest koosneb näiteks ka lülijalgsete eksoskelett. Seenehüüfide rakukest ja selle all asetsev plasmamembraan on tavaliselt küllalt õhukesed. Õhuke
orgaanilist ainet. VÄLISEHITUS Enamik seentest on hulkraksed ja nende keha koosneb seeneniitidest ehk hüüfidest. Need on moodustunud pikkadest silindrikujulistest rakkudest. Soodsates tingimustes need kasvavad ja arenevad kiiresti ning moodustavad omavahel läbi põimunud seeneniidistiku ehk mütseeli. PALJUNEMINE Paljunevad enamasti eoste abil. Need moodustuvad sugulisel aga ka mittesugulisel teel. Osal seeneliikidel arenevad eosed sugulise paljunemise korral viljakehades. Suurte mütseelide korral on viljakeha seene kõige kergemini eristatav osa. SÖÖGISEENED (KANDSEENED) Söögiks kasutatakse peamiselt kandseente hõimkonda kuuluvaid puravikke, riisikaid, pilvikuid ja sampinjone. Nende seente viljakeha peamised osad on kübar ja jalg, mis koosnevad tihedalt kokkupõimunud hüüfidest. Eosed valmivad kübara alaküljel paiknevate eoslehtede v torukeste pindadel. HALLITUS
Bioloogia: seened · Kõik seened on heterotroofid ja kasutavad energia saamiseks teiste organismide poolt sünteesitud orgaanilist ainet. · Seened jagunevad saprotroofideks (surnud organismidel) ja biotroofideks (elusorganismidel). · Enamik seeni koosneb seeneniitidest e hüüfidest. · Hüüfid moodustavad omavahel läbipõimunud seeneniidistiku e mütseeli. · Osadel seeneliikidel arenevad eosed sugulise paljunemise korral viljakehades. · Seente hõimkonnad on: Kandseened, kotteened, ikkesseened . · Põhiliselt kasutatakse söögiks kandseente hõimkonda kuuluvaid puravikke, riisikaid, pilvikuid ja sampinjone. · Toiduainete riknemist põhjustavad tavaliselt mitmed hallikute liigid. Neist tuntum on kottseente hulka kuuluv pintselhallik. · Hallikud eraldavad mürgiseid mükotoksiine. · Enimtuntud üherakulised seened on pärmseened
vaheseinas oleva ava kaudu. Selle ava kaudu liigub tsütoplasma ja osadel seentel ka tuumad ühest rakust teise. Evolutsiooniliselt vanemates seenerühmades rakuvaheseinad puuduvad ja seeneniit on sisuliselt üks suur hulktuumne rakk. Seeneniidid kasvavad ja harunevad erakordselt kiiresti- üks organism võib toota ööpäevas üle kilomeetri hüüfe. Mitmes seenerühmas on osadel liikidel hüüfidena kasv asendunud pungumisega ning neid seeni nimetatakse pärmseenteks. Paljudel seeneliikidel esineb elutsüklis nii hüüfidena kasv kui ka pungumine. Näiteks esineb teatud tingimustes hüüfitaoline kasv ka pagaripärmil. Kõigil seenerakkudel on rakukest. Seenede rakukest koosneb valdavalt kitiinist. Kitiin on polüsahhariid. Seente toitumine Seente toitumise eripäraks on nende vahetu kontakt toiduallikaga ja toitainete omastamine kogu raku pinnaga. Mikroskoopilised hüüfid kasvavad otse toitaineid sisaldava substraadi pinnale: mulla
teiste organismide poolt sünteesitud orgaanilist ainet. - Enamik seeni on hulkraksed organismid, kelle keha koosneb seeneniitidest ehk hüüfidest, mis on moodustunud pikkadest hulktuumsetest silindrikujulistest rakkudest. Soodsates kasvutingimustes hüüfid kasvavad ja harunevad kiiresti ning moodustavad omavahel läbipõimunud seeneniidistiku ehk mütseeli. - Seened paljunevad enamasti eoste abil, nii sugulisel kui ka mittesugulisel teel. Osal seeneliikidel arenevad eosed sugulise paljunemise korral viljakehades. Kui mütseel on tihedalt kasvukeskkonnaga läbi põimunud ja seetõttu me seda enamasti ei märka, siis on viljakeha seene kõige kergemini eristatav osa. - Kandseente hõimkonda kuuluvad purvaikud, riisikad, pilvikud, sampinjonid - söögiks. Nende seente viljakeha peamised osad on kübar ja jalg, mis koosnevad tihedalt kokkupõimunud hüüfidest. Eosed valmivad kübara alaküljel paiknevate
ORGANISMIDE ARENG JA PALJUNEMINE Mittesuguline: vegetatiivselt või eoseliselt. Protistd ja seened, sammal ja sõnajalgsed paljunevad eoste e. spooridega. Kottseente hõimkonda kuuluvatel seeneliikidel arenevad eosed rakusiseselt- eoskottides- moodustuvad mütseeli tippudes või viljakehal. Kandseente eosed arenevad rakuväliselt selleks kohastunud rakkudel- eoskandadel- kuuluvad viljakeha koostisse. Vegetatiivselt paljunevad bakterid, protistid, seened, osa selgrootutest ja paljud taimeliigid. Bakterid jagunevad otsepooldumise teel- DNA kahekordistumine. Pärmseened paljunevad pungumisega. Samblikud paljunevad vegetatiivselt rakise tükikeste abil
2. Biotroofid--toituvad elusast orgaanilisest ainest. 2.1 Parasiidid--toituvad teiste arvelt 2.2 Sümbiondid--toituvad tänu vasastikulisele abistamisele koos teise organismiga. 2.2.1 Mükoriisa--seened elavad koos kõrgema taime juurestikuga. 2.2.2 Samblikud--liitorganism, mis moodustub seeneniidistikust ja rohevetikatest. Seened paljunevad enamasti eoste abil. Need moodustuvad nii sugulisel kui ka mittesugulisel teel. Osal seeneliikidel arenevad eosed viljakehades, et loomad viljakehad koos eostega ära sööks ja nii eoseid laiali viiks. Ikesseened--kõige lihtsamad ainuraksed seened. Paljud neist on parasiidid. Näiteid: hallikseened (rohehallik aitab toota penitsiliini; sõnnikuhallik on oluline surnud orgaanilise aine lagundaja; nutthallik, musttäpphallik, sõnnikuhallik). Kottseened--ainu- ja hulkraksed seened. Näiteks: pärmid (paljunevad pungumise teel!);
Koniidid võivad olla kas diploidsed, ning iga koniid võib iseanedes anda alguse uuele organismile. Sugulise arengustaadiumi korral arenevad viljakehad. Viimastes arenevad haploidsed eosed, mis idanedes peavad leidma teise sama liigi haploidse eose või sellest arenenud mütseeli. Ainult siis tekib uus diploidne organism. Mittesuhuline staadium on seente paljunemise ja leviku seisukohalt väga efektiivne, sest igast koniidist võib alguse saada uus indiviid. Ilmselt seetõttu on paljudel seeneliikidel suguline staadium evolutsioonis kaduma läinud ja nad paljunevad ainult koniidide abil. ( Hein: 2000) 2.1. Eosed Eos ehk spoor on organismide eriline paljunemisrakk, mis on spetsialiseerunud mingi organismirühma levikuks ja ebasoodsate keskkonnatingimuste üleelamiseks mingi ajaperioodi jooksul. Eosed moodustavad paljude taimede, vetikate, seente ja mõnede protistide elutsükli tähtsa etapi. ( Hein: 2000)
Vaatamata seente mitmekesisusele on nad kõik heterotroofid ja kasutavad seetõttu elutegevuseks vajaliku energia saamiseks teiste organismide poolt sünteesitud orgaanilist ainet. Enamik seeni on hulkraksed organismid, kelle keha koosneb seeneniitidest ehk hüüfidest (moodustunud pikkadest silindrikujulistest rakkudest). Mütseel on seeneniidikestest omavahel läbipõimunud niidistik. Seened paljunevad enamasti eoste abil. Need moodustuvad nii sugulisel kui ka mittesugulisel teel. Osal seeneliikidel arenevad eosed viljakehades. Põhiliselt kasutakakse söögiks kandseete hõimkonda kuuluvaid puravikke, riisikaid, pilvikuid ja sampinjone. Nende seente viljakeha osad on kübar ja jalg. Eosed valmivad kübara alaküljel paiknevate eoslehtede pindadel. Hallikud on toiduainete riknemist põhjustavad seened. Neist tuntum on kottseente hulka kuuluv pintselhallik, millest eraldati antibiootikum penitsiliin. Selle seene liike kasutatakse ka valge ja sinihallitusjuustu valmistamisel
Lehikseened levivad nö ,,seeneussidega,, ehk putukate vastsetega. Sobivates tingimustes idanevad eosed ruttu, välja arvatud püsieosed, mis on kohastunud säilima pikka aega. Idanemiseks vajavad eosed niiskust, soojust (3o...40o C), keskkonna happesust ja veidi hapnikku. Peale idanemist areneb nakatunud taimes seeneniidistik. Teatud aja möödudes tekivad seenel eoseid moodustavad organid viljakehad (mitte kõigil seentel). Aeg taime nakatumisest seenega kuni viljakehade tekkeni on eri seeneliikidel erineva pikkusega, mõnest nädalast tõusmete lamandumise korral kuni mitme aastani tüvemädanike korral. 2.2. Seente eluviis ja toitumine Kuna seened pole ise võimelised orgaanilist ainet tootma, toituvad nad olemasolevast elavast või surnud orgaanilisest ainest st. nad on heterotroofsed. Loomadel esineb seeni harva, peamiselt toituvad nad taimedest. Elavail taimedel parasiteerivad seened põhjustavad neil haigusi, neid nimetatakse parasiitseenteks
Vaatamata seente mitmekesisusele on nad kõik heterotroofid ja kasutavad seetõttu elutegevuseks vajaliku energia saamiseks teiste organismide poolt sünteesitud orgaanilist ainet. Enamik seeni on hulkraksed organismid, kelle keha koosneb seeneniitidest ehk hüüfidest (moodustunud pikkadest silindrikujulistest rakkudest). Mütseel on seeneniidikestest omavahel läbipõimunud niidistik. Seened paljunevad enamasti eoste abil. Need moodustuvad nii sugulisel kui ka mittesugulisel teel. Osal seeneliikidel arenevad eosed viljakehades. Põhiliselt kasutakakse söögiks kandseete hõimkonda kuuluvaid puravikke, riisikaid, pilvikuid ja ampinjone. Nende seente viljakeha osad on kübar ja jalg. Eosed valmivad kübara alaküljel paiknevate eoslehtede pindadel. Hallikud on toiduainete riknemist põhjustavad seened. Neist tuntum on kottseente hulka kuuluv pintselhallik, millest eraldati antibiootikum penitsiliin. Selle seene liike kasutatakse ka valge- ja sinihallitusjuustu valmistamisel
3. Osad seened on sapotroofid toituvad surnud orgaanilisest ainest või biotroofid toituvad elusasu orgaanilisest ainest 4. Enamik seeni on hulkraksed ja koosnevad hüüfidest ehk seeneniitidest. Hüüfide kasvades, harunedes ja omavahel läbi põimudes moodustavad mütseeli ehk seeneniidistiku. Paljunemine: toimub peamiselt eostega, eosed võivad moodustuda nii sugulisel kui mittesugulisel teel. Osal seeneliikidel arenevad eosed viljakehades. Kandseentel valmivad eosed eoslehtedel või torukestel. Ainu-ja hulkraksed 1. Üherakulised seened pärmseened, hulgatuumalised täpphallikud 2. Hulkraksed seened hüüfides esinevad vaheseinad, nt kott ja kandseened Organellid ja iseäralikku 1. Üherakulised pärmseened ümarad, hulkraksete seente rakud on pikad ja silindrikujulised 2. Mõnede seeneliikide rakkudel otsmised rakuvaheseinad puuduvad ja seetõttu koosneb seeneniit
seetõttu elutegevuseks vajaliku energia saamiseks teiste organismide poolt sünteesitud orgaanilist ainet. MISSUGUNE ON SEENE VÄLISEHITUS? Enamik seeni on hulkraksed organismid, kelle keha koosneb seeneniitidest e hüüfidest, mis on moodust. pikkadest silindrikujulistest rakkudest. Hüüfide kasvades ja harunedes moodust. nad omavahel läbipõimunud seeneniidistiku e mütseeli. Seened paljunevad enamasti eoste abil. Need moodust. nii sugulisel kui ka mittesugulisel teel. Osal seeneliikidel arenevad eosed sugulise paljunemise korral viljakehades. Söögiks kasut. peam. kandseente hõimkonda kuuluvaid seeni (puravikke, riisikaid jt). Nende seente viljakeha peam. osad on kübra ja jalg, mis koosnevad tihedalt kokkupõimunud hüüfidest. Eosed valmisav kübara alaküljel paiknevate eoslehtede või torukeste pindadel. Hallitus on moodust. enamasti mitmetest hallikute liikidest. Neist tuntuim on kottseente hulka kuuluv pintselallik, millest eraldati 1. antibiootikumi penitsiliin.
ühenduses vaheseinas oleva ava kaudu. Selle ava kaudu liigub tsütoplasma ja osadel seentel ka tuumad ühest rakust teise. Evolutsiooniliselt vanemates seenerühmades rakuvaheseinad puuduvad seenehüüf on sisuliselt hulktuumne rakk. Kasv hüüfidena või üksikrakkude pungudes (pagaripärm). Mitmes seenerühmas on osadel liikidel hüüfidena kasv asendunud pungumisega ning neid nimetatakse pärmseenteks. Paljudel seeneliikidel esineb elutsüklis nii hüüfidena kasv kui ka pungumine. Nii näiteks esineb teatud tingimustes hüüfitaoline kasv ka pagaripärmil. Eoste ja koniidide tüübid: Eoseid nimetatakse vastavalt tekkeviisile: sügospoor (Ikkesseened-Zygomycota); kotteos (Kottseened-Ascomycota); kandeos (Kandseened-Basidiomycota). Sugulise paljunemise geenid: Reguleerivad feromoonide ja feromoonide retseptorite produktsiooni, mis määravad rakk-
seeni. Se eni leidub peaaegu k õikjal ja neid võib kohata väga erinevas keskkonnas. Lisaks söödavatele seentele on veel palju teisi kasulikke seeni. Ühed kõige tavalise mad nendest on pär mseened. Pär mse ened val mistavad taigna kerki mise ajal s üsihappegaasi, mis paisutab tainast ja m uudab selle poorseks. Ilma pär mita tuleks leib palju tihke m ja kõve m. Leidub ka seeni, m is juustu val mistamise käigus fer menteerivad pii ma. Paljudel seeneliikidel on taimede ga kujunenud välja kooselusuhted, millest saavad kasu m õle mad pooled. Kõige tavalise m on seente kooslus k õrge mate taimede juurtega. Taim ed varustavad seeni o ma mahla kaudu toiduga; seened o makorda suurendavad juurte füsioloogiliselt aktiivset pinda ja taime v õi m et o mastada m ullast vett, läm mastikku, fosforit ning teisi eluks vajalikke mineraalaineid. Teine tavaline ühiselu vor m, mida tunne m e samblikena, esineb
moodustunud pea-ja seljaaju ning nendest lähtuvad närvid ja närvisõlmed. Närvkoele on omane erutuvus ja erutuse juhtimine. Närvisüsteem ühendab neutraalse regulatsiooni teel organismi ühtseks tervikuks. 17.Seeneraku ehitus. Välisehitus. Enamik on hulkraksed, kelle keha koosneb seeneniitidest ehk hüüfidest. Hüüfid moodustavad omavahel läbipõimudes seeneniidistiku ehk mütseeli. Paljunevad eoste abil (moodustuvad sugulisel ja mittesugulisel teel). Osadel seeneliikidel arenevad eosed sugulise paljunemise korral viljakehades. Viljakeha (seene kübar) kasutavad mitmed loomad, sh inimene, toiduks. Eosed valmivad kübara alaküljel paiknevate eoselehtede või torukeste pindadel. Hallitus ei koosne alati ühest seeneliigist. Enamasti moodustunud mitmest hallikust. Kottseente hulka kuuluv pintselhallik- eraldati esimene antibiootikum penitsiliin. Hallikud eritavad mükotoksiine. Leidub ka üherakulisi seeni- pärmseened nt. Seenerakk
seejärel toitub nendest. Arenemiseks vajab seen hapnikku.Saprolegnioosi võivad haigestuda kõik kalad ja nende mari. Haiguse tekke peamisteks põhjusteks on kalade ja marjaterade vigastused või vee madal temperatuur. Väga happelises või, vastupidi, tugevalt aluselises vees kahjustub kalade nahk ning võivad samuti hakata arenema saproleegniad. Saprolegnioos võib esineda kaladel aastaringselt, kuid nagu viimaste aastate uurimistulemused näitavad, on erinevail seeneliikidel veetemperatuuri suhtes erinevad nõuded. Kõige enam esineb saprolegnioosi siiski kevadel ja sügisel.Haiguse varajases staadiumis täheldatakse kalade kehapinnal, uimedel ja lõpustel peeni valgeid niidikesi. Mõne päeva pärast tekib tabandunud piirkondades valkjas või hall vatitaoline katt, mis koosneb seeneniidistikust ja nekrotiseerunud epiteelirakkudest (joonis 41, foto 27). Saproleegniad võivad tungida edasi nahaalustesse kudedesse, lagundada need ja jõuda siseorganiteni
koerakke ja seejärel toitub nendest. Arenemiseks vajab seen hapnikku.Saprolegnioosi võivad haigestuda kõik kalad ja nende mari. Haiguse tekke peamisteks põhjusteks on kalade ja marjaterade vigastused või vee madal temperatuur. Väga happelises või, vastupidi, tugevalt aluselises vees kahjustub kalade nahk ning võivad samuti hakata arenema saproleegniad. Saprolegnioos võib esineda kaladel aastaringselt, kuid nagu viimaste aastate uurimistulemused näitavad, on erinevail seeneliikidel veetemperatuuri suhtes erinevad nõuded. Kõige enam esineb saprolegnioosi siiski kevadel ja sügisel.Haiguse varajases staadiumis täheldatakse kalade kehapinnal, uimedel ja lõpustel peeni valgeid niidikesi. Mõne päeva pärast tekib tabandunud piirkondades valkjas või hall vatitaoline katt, mis koosneb seeneniidistikust ja nekrotiseerunud epiteelirakkudest (joonis 41, foto 27). Saproleegniad võivad tungida edasi nahaalustesse kudedesse, lagundada need ja jõuda siseorganiteni
Kõik seened on eukarüoodid- tsütoplasmas on üks või mitu rakutuuma. Vaatamata seente suurele mitmekesisusele on nad kõik heterotroofid ja kasutavad st elutegevuseks valajliku energia saamiseks teiste organismide poolt sünteesitud orgaanilist ainet. Välisehitus. Enamik on hulkraksed, kelle keha koosneb seeneniitidest ehk hüüfidest. Hüüfid moodustavad omavahel läbipõimudes seeneniidistiku ehk mütseeli. Paljunevad eoste abil (moodustuvad sugulisel ja mittesugulisel teel). Osadel seeneliikidel arenevad eosed sugulise paljunemise korral viljakehades. Viljakeha (seene kübar) kasutavad mitmed loomad, sh inimene, toiduks. Eosed valmivad kübara alaküljel paiknevate eoselehtede või torukeste pindadel. Hallitus ei koosne alati ühest seeneliigist. Enamasti moodustunud mitmest hallikust. Kottseente hulka kuuluv pintselhallik- eraldati esimene antibiootikum penitsiliin. Hallikud eritavad mükotoksiine. Leidub ka üherakulisi seeni- pärmseened nt. Seenerakk.
kontekstis kui ka nende puudumisel. Senised seirearuanded osundavad asjaolule, et alati ei pruugi viljakehade puudumine tähendada liigi hävimist või halba inimmõju. Kuna paljud seeneliigid on Eestis oma levila põhja- või lõunapiiril, siis võib konkreetsel aastal viljakehade esinemine või mitteesinemine olla suures osas seotud tavapärasest veidi erinevate kliimatingimustega. Lisaks ei pruugi liigispetsiifiliselt kõigil seeneliikidel igal aastal viljakeha valmida. Selgrootutest kuuluvad riiklikku seireprogrammi metsakuklased, päeva- ja ööliblikad, jõevähk, ebapärlikarp, kiilid, apteegikaan ning maismaalimused. Põllumajandusmaastike seire raames ka kimalased. Selgrootute seire annab lisaks ohustatud ning kaitsealuste liikide seisundile informatsiooni ka taimekoosluste ning maastike seisundi muutuste ja inimtegevuse surve kohta.
annaabi.ee 
