Platoni õpetus puudutas praktiliselt kõiki filosoofia valdkondi.Platonile on omistatud 36 dialoogi ja 13 kirja. Mitme teose autorsuses on siiski kaheldud. Platon pärines Ateena aristokraatiast. Tema sünninimi oli Aristokles ta vanaisa järgi. Platon ("lai") on hüüdnimi, mille ta pälvis maadlustreenerilt oletatavasti ka laia lauba või laiade õlgade pärast. Diogenes Laertiose andmeil, milles on küll kaheldud, põlvnes Platoni isa Ariston Ateena kuningast Kodrosest,ema Periktione aga seadusandjast Solonist. Periktione oli kolmekümne türanni reziimi ajal mõjuvõimsa Kritiase nõbu. Nooruses sai Platon korraliku hariduse grammatikas, muusikas ja gümnastikas. Enne Sokratesega kohtumist oli ta õppinud filosoofiat Herakleitose õpilase Kratylose juures.Platoni ja Sokratese täpne vahekord on tekitanud vaidlusi, kuna Platoni säilinud dialoogid ei anna sellest kuigi selget pilti. Platon ise ei esine neis kordagi otseselt kõnelejana, samas on küsitav, mil määral edastavad Sokratese
Nii on võimalik välja selgitada seadusandja tahet. Teleoloogilised argumendid, seaduse eesmärk kaasa aidata konkreetse normi või kogu seaduse eesmärgi paremele saavutamisele. Tuleb selgitada välja kõigepealt seaduse eesmärk kas subjektiivse või objektiivse teooria kaudu. Subjektiive teooria otsib seadusandja eesmärki, mida taheti seadusega tema vastuvõtmise hetkel saavutada. Vastandina subjektiivsele teooriale lähtub objektiivne teooria ideaalsest ratsionaalsest ja objektiivsest seadusandjast. Seaduse tekstist on selle teooria kohaselt võimalik välja lugeda mingi ideaalne seaduse eesmärk. Sisulised põhjused, selle argumenteerimise käigus otsitakse lahendus arvestades üldprintsiipe ja väärtusi, mis ühiskonnas valitsevad. Tõlgendamismeetodite valik, ühe ainsa argumendi kautamine on ebasovitav Põhiseaduse tõlgendamise omapära, põhiseaduse sätted on üldisemad ja abstraktsemad kui teistel seadustes. Kuna põhiseadus peab tagama ühiskonnas teatud stabiilsuse, on selle
Ülipositiivne õigus (loomuõigus) on kõigest üle, see on tava ja moraal, see on religioon ja uskumused, see on jumalik ilmutus. Seda võib pidada ka ülimaks korraks. Positiivse õiguse normid on ainult sellisel juhul kehtivad, kui nad vastavad loomuõigusele (ülipositiivsele õigusele). 6. Subjektiivne õigus Õigus subjektiivses mõttes tähendab õigussubjektile objektiivsest õigusest tulenevat ja kuuluvad õigustust. Subjektiivne õigus tähendab põhimõtteliselt seda, et seadusandjast lähtuvalt ja juriidilise kohustusega garanteeritud õiguse subjektile on antud teatud käitumise võimalus. Tegemist on õiguslikult kaitstud huviga. 7. Õigus kui normatiivne kommunikatsioon Tegemist tänapäevase arusaamaga õigusest. See tähendab, et õigus on siduv kommunikatsiooni- ja sotsiaalstruktuur, mida ei saa funktsionaalselt ja sotsiaalselt adekvaatselt kirjeldada, seletada, kui lähtuda vaid vabadest indiviididest. Haarab endasse selle, mis seotud inimkäitumise õiguslikult
· Moraalset kohustust ei ole keegi ühegi seadusega kehtestanud. · Seega `moraalse kohustuse' mõiste justkui ripub õhus, on sisutühi. Ajalooline argument · Kui moraalse kohustuse mõiste on tühi, miks see siiski nii mõjukas on? Sellel on ajaloolised põhjused. · Antiikajal ei olnud eraldi moraalse kohustuse mõistet. · Kristlikus käsituses tekkis ettekujutus jumalast kui kõrgeimast seadusandjast. Jumala antud moraaliseadus on ülimuslik maiste seaduste ees. · Selle käsitluse mõju oli nii tugev, et moraalse kohustuse mõiste jäi püsima hoolimata "jumala kadumisest". · Kohustuse mõiste on siiski tühi. Võimalused lähtuvalt moraalse kohustuse kriitikast: · Robert Adams : moraalse kohustuse mõiste tuleb religioosse taustaga uuesti siduda. · Richard Taylor : moraalse kohustuse mõiste tuleb täiesti kõrvale heita.
Reegel on midagi rohkemat kui tekst. Õigusnormi tuvastamine sisaldab ka tegelikkust. 3. Grammatilise tõlgendamise võimalustest Tõlgendamise viisid jagunevad 2 rühma: 1) subjektiivsed tõlgendamise viisid; 2) objektiivsed tõlgendamise viisid; Subjektiivsel tõlgendamisel püütakse teada saada ajaloolise seadusandja poolt kunagi seaduse teksti sisestatud mõte ja eesmärk. Objektiivse tõlgendamise jaoks on määrav seaduse mõte, mis on sõltumatu ajaloolisest seadusandjast. Mõlemaid ülaltoodud tõlgendamisviise tuleb lugeda nn. teleoloogilisteks, sest mõlemad püstitavad kindlad eesmärgid. Tänapäeva tõlgendamise metoodikas eristatakse järgmisi tõlgendamise kaanoneid: 1) tõlgendamine sõnade tähenduse alusel ehk grammatiline tõlgendamine; 2) süstemaatiline ehk loogiline tõlgendamine; 3) tõlgendamine tekkeloo järgi ehk ajalooline tõlgendamine; 4) tõlgendamine seaduse eesmärgi järgi ehk teleoloogiline tõlgendamine.
3 2 Liikmesriigi kohustus järgida ELi õigust ametiasutuste vastutus ELi õigus on iga liikmesriigi õigussüsteemi osa. See tuleneb ELi toimimise lepingust, millele ELi riigid on alla kirjutanud. Siseriiklike asutuste (valitsusasutuste) jaoks tähendab see seda, et lisaks siseriiklikele õigusaktidele ja korraldustele tuleb arvestada ka ELi õigusega. Iga ametiasutus vastutab sõltumatult seadusandjast, valitsusest või muudest ametiasutustest selle tagamise eest, et ELi õigust järgitakse ja kohaldatakse nõuetekohaselt. See tuleneb ELi toimimise lepingus sätestatud lojaalsuskohustusest. ELi õiguse järgimine tähendab järgmist: · jätta kohaldamata mis tahes siseriiklik õigusakt (seadus või korraldus), mis on vastuolus ELi õigusega. Ametiasutus, mis avastab, et riiklik õigussäte on vastuolus ELi õigusega, peab seda sätet eirama
Riigipea antav üksikakt on otsus ning käskkiri. Otsusega: kuulutatakse välja või jäetakse välja kuulutamata parlamendi poolt vastu võetud seadus antakse diplomaatilisi või sõjaväelisi auastmeid antakse armu jne.. käskkirjaga näiteks korraldatakse oma ametkonna sisemist tööd. 30. Valitsuse ning kohaliku omavalitsuse organite üldaktid on määrused. Nad on seadusele alluvad eksekutiivaktid. Seega oleneb seadusandjast, keda, milles ning millises ulatuses ta volitab seadusega põhiseaduse alusel määrusi andma. Volitamine ehk delegeerimine tähendab üldiselt ühe organi poolt oma pädevuse või selle osa kas alatist või ühekordset üleandmist teisele organile: generaaldelegatsioon e üldvolitus spetsiaaldelegatsioon e erivolitus Generaaldelegatsioonis annab seaduseandja edasi ühe osa oma pädevusest mõnele teisele organile kestvaks teostamiseks
Otsusega näiteks: kuulutatakse välja või jäetakse välja kuulutamata parlamendi poolt vastu võetud seadus (vetoõigus, absoluutse või suspensiivse veto, realiseeritakse just riigipea üksikaktis); antakse diplomaatilisi või sõjaväelisi auastmeid; antakse armu jne. Käskkirjaga nt. korraldatakse oma ametkonna (kantselei) tööd jne. Valitsuse ning kohaliku omavalitsuse organite üldaktid on määrused. Seejuures on nad seadusele alluvad eksklusiivaktid. Seega oleneb seadusandjast, keda, milles ning millises ulatuses ta volitab seadusega põhiseaduse alusel määrusi andma. Siit tuleneb volituse ehk delegatsiooni küsimus. Õigusteaduses tähendab volitamine ehk delegeerimine üldiselt ühe organi poolt oma pädevuse või selle osa alatist või ühekordset üleandmist teisele organile: 1.generaaldelegatsioon ehk üldvolitus (kogu- või osapädevus alatiselt); 2. spetsiaaldelegatsioon ehk erivolitus (see pädevus/ülesanne selleks juhuks)
Sõlmides eraõiguslikke lepinguid. Need mõlemad on eraõiguse terminid, seega iseloomustus tuleneb samuti eraõigusest. Juriidiline isik on õiguskorra enese poolt loodud abstraktne õiguse subjekt, mis võib omada kõiki õigusi ja kanda kohustusi niivõrd, kuivõrd on see kooskõlas ühe või teise juriidilise isiku eesmärkidega. Nii erinebki juriidiline isik füüsilisest isikust. Juriidilise isiku erinevate liikide arv, nende ülesehitus ja struktuur, see sõltub seadusandjast. Ühele või teisele isikule juriidilise staatuse andmine ei saa toimuda seadusest madalamal tasemel asuva seadustloova aktiga. NB! Asjaolu, et juriidiline isik peab olema seadusalusel loodud, tähendab, et juriidiline isik kas luuakse konkreetse juriidilise isiku liigi kohta käiva seaduse alusel või konkreetse juriidilise isiku enda kohta. On omistatud ka riigile endale ja ka kohalikele omavalitsustele juriidilise isiku õiguslik staatus.
huvides, on seaduslik ning selle tulemusena alamad tahavad võimule alluda. 9 Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 Aristoteles eristab loomulikku õigust (ei sõltu inimeste arvamustest) seaduslikust õigusest (on inimlikku päritolu). Ta leiab, et inimeste kollektiivne tarkus seaduse tegemisel võib olla targem ka kõige targemast seadusandjast ning seetõttu peab tavasid on väga olulisteks, sest nende kaudu võib tõeline tarkus jõuda seadustesse. Õiglus. Nii demokraatia puhul, kui rahva enamus valitseb endi huvides, kui oligarhia puhul, kui vähesed valitsevad endi huvides, rakendatakse jaotavat õiglust. Jaotav õiglus käsitleb võrdselt vaid neid, kelle väärtus, staatus ja panus ühiskonnas on võrdne, ehk käsitleb võrdselt vaid neid, kes on võrdsed. Rikast koheldakse võrdselt rikkaga, vaest võrdselt
valitsusvorm, nii on ka seadused suhtelised, halval riigil on halvad seadused ning kõik tuleneb eesmärgi täitmisest, kas hea elu saavutatakse või mitte. Hea võim on selline, mis on üldistes huvides, on seaduslik ning selle tulemusena alamad tahavad võimule alluda. Aristoteles eristab loomulikku õigust (ei sõltu inimeste arvamustest) seaduslikust õigusest (on inimlikku päritolu). Ta leiab, et inimeste kollektiivne tarkus seaduse tegemisel võib olla targem ka kõige targemast seadusandjast ning seetõttu peab tavasid on väga olulisteks, sest nende kaudu võib tõeline tarkus jõuda seadustesse. Ilma seadusteta inimene on hullem kõigist loomadest, teataval määral jõudu ja sundust on vaja igas linnas. Reziimide tüpoloogia Valitsusvorm (politeia) pole vaid institutsionaalne korraldus, vaid võimu ja kuuletumise suhted erinevate polist moodustavate gruppide vahel. Kõik riigikorrad omavad valitsevat üksust, kas üks, mõned või palju
tähistuste normatiivse tähenduse tunnetamiseni. 3. Grammatilise tõlgendamise võimalustest Tõlgendamise viisid jagunevad 2 rühma: 1) subjektiivsed tõlgendamise viisid; 2) objektiivsed tõlgendamise viisid; Subjektiivsel tõlgendamisel püütakse teada saada ajaloolise seadusandja poolt kunagi seaduse teksti sisestatud mõte ja eesmärk. Objektiivse tõlgendamise jaoks on määrav seaduse mõte, mis on sõltumatu ajaloolisest seadusandjast. Mõlemaid ülaltoodud tõlgendamisviise tuleb lugeda nn. teleoloogilisteks, sest mõlemad püstitavad kindlad eesmärgid. Ajalooline tõlgendamine näitab, kuidas ajajalooline seadusandja normi mõttest aru, samuti kuidas ta soovis näha selle rakendamist. Kui on teada ajalooline taust, saab kindlas aeg- ruumis langetatud otsuste kohta kindlamini midagi väita. Mõlema tõlgendamise juures tuleb küsida seaduse RATIO LEGIS ‘e (Seaduse mõte) järele.
annaabi.ee 
