Hernes Iseloomustus Vähenõudlik Kasvab huumusrikkal liivsavi- ja saviliivmuldadel Seemned hakkavad idanema 1...2 kraadi juures Kasvuks optimaalne 16...20 kraadi Puhaskultuur kui ka segavili (nt odraga) Kasvunõuded Sobivad enamus mineraalmuldi (hea veerežiimiga), mille pH on 6-7 Sobivamaks eelviljaks teravili Rikastab mulda lämmastikuga Herbitsiidide suhtes tundlik Õige külvi ajastamine Ohustajad Enamlevinud hernehaigused on laikpõletik, herne närbumistõbi, hahkhallitus ja herne-ebajahukaste.
ainult puistuid arvestada, siis on esimene Harju maakond, mille puistutest moodustavad männikud 65% (2004. aasta andmed). Eesti kõrgeim harilik mänd kasvab Tartu maakonnas Järvselja metskonnas. Selle kõrgus on umbes 43 meetrit. Mõned uurijad on saanud Järvselja rekordmändide kõrguseks isegi 46 m. Sõltuvalt maa viljakusest (boniteedist) on küpsete mändide kõrgus väga erinev. Rabamännid võivad paarisaja aastaselt olla vaid mõne meetri kõrgused, aga hea drenaaziga parasniisketel saviliivmuldadel ulatub küpsete männikute kõrgus 40 meetrini (jänesekapsa- pohla kasvukoht). Eestis kasvavad männid keskeltläbi umbes 30 meetri kõrguseks. Eestis kasvavad boniteedilt parimad männimetsad Kagu-Eestis Põlvamaal ja Võrumaal. Männi levinud rahvapärased nimetused on pedajas, pedakas, pettäi ja pedak. Harilik mänd levinud Euroopas ja Aasias Hispaaniast ja Sotimaa rannikust kuni Venemaa kaguosani, Ohoota mereni.
maakond, mille puistutest moodustavad männikud 65% (2004. aasta andmed). Hariliku männi levik maailmas. Harilik mänd Eestis Eesti kõrgeim harilik mänd kasvab Tartu maakonnas Järvselja metskonnas. Selle kõrgus on umbes 43 meetrit. Mõned uurijad on saanud Järvselja rekordmändide kõrguseks isegi 46 m. Rabamännid võivad paarisaja aastaselt olla vaid mõne meetri kõrgused, aga hea drenaaziga parasniisketel saviliivmuldadel ulatub küpsete männikute kõrgus 40 meetrini (jänesekapsa- pohla kasvukoht). Eestis kasvavad männid keskeltläbi umbes 30 meetri kõrguseks. Eestis kasvavad boniteedilt parimad männimetsad Kagu-Eestis Põlvamaal ja Võrumaal. Eesti jämedaima männi läbimõõt 140 cm Männi levinud rahvapärased nimetused on pedajas, pedakas, pettäi ja pedak. Eestis on kõige levinumad mesipuud ehk puud, mille sees elavad metsmesilased, just männid.
......................10 SISSEJUHATUS Väetamine on roosielus sama oluline kui inimesel toitumine ja selle jälgimine. Toitainete puudus või üleküllus võib tekitada kasvuprobleeme ja soodustada erinevaid haigusi. (http://www.garden.ee/) Endistel aegadel kasutati rooside väetamisel põhiliselt ainult laudasõnnikut. Kogu põõsa lähem ümbrus kaeti sügisel ühtlase sõnnikukihiga, see kaitses ka tugevate külmade eest. Kõdusõnnikuga multsimist kasutatakse praegugi kergema lõimisega saviliivmuldadel. Tänapäeval on aga linnatingimustes väga raske laudasõnnikut varuda ja säilitada, samas on ka laudasõnniku lämmastkusisaldus liiga kõrge. (Rooside Entsüklopeedia, 2006:21). Roosid vajavad kasvuks sooja ja päikest ja nad armastavad viljakat aiamulda, mille pH on 5,5...6,5. Kirjanduse põhjal roosidele ei kõlba kuivad liivmullad ja rasked savimullad. Liivast või savist maad saab parandada kui segada pinnasesse küllaldaselt kasvuturvast või kompostmulda. (http://rosmakor.tozz.pri
K-väetiste kasutamisel tuleb eelkõige lähtuda mulla kaaliumivarudest ja konkreetse taime vajadustest. Kaaliumit vajavad taimed õitsemiseks ja õievärvuse intensiivistamiseks ning talvitumiseks. Kaaliumväetiste kasutamisel tuleb kindlasti arvestada ka väetises olevaid lisandeid. Soovitavateks lisanditeks on magneesium ja väävel, ebasoovitavateks naatrium (halvendab mulla struktuuri) ja kloor (paljud ilutaimed ei talu kloori). Kaalium püsib hästi savistel muldadel. Kergetel liiv- ja saviliivmuldadel võib toimuda kaaliumi väljauhtumine ja seal pole kaaliumväetiste sügisene (nt istutusala ettevalmistamisel) kasutamine otstarbekas. Mikroväetiste kasutamiseks on 3 viisi mulda andmine, seemnete töötlemine (siin on oluline, et külv toimuks niiskesse mulda) ja taimede pritsimine (juureväline väetamine). Kõige sagedamast kasutamist on leidnud boor- ja vaskväetised, vähem molübdeen-, tsink-, koobalt-, mangaan- jt väetised. Mikroväetisi ei kasutata üksnes saagi suurendamiseks
Mehaaniline neelamisvõime - mulla omadus pidada kinni tahke aine osakesi, mille läbimõõt ületab pooride läbimõõtu. Mida peenemad on mulla poorid seda suurem on mulla mehaaniline meelamisvõime. Kõige suurem neelamisvõime on savi - ja liivsavi muldadel. Füüsikaline Neelamisvõime - tuleneb mullaosakeste vabast pinnaenergiast ja on seotud pindpinevusnähtustega. Kõige suurem huumusrikastel savi - ja liivsavimuldadel ning kõige väiksem huumusvaestel liiv - ja saviliivmuldadel. Jaguneb positiivseks ja negatiivseks. 1) Positiivne - koonduvad kolloidoskaesed ja seda ümbritsevad lahuse piirpinnale ained, mis vähendavad vaba pinnaenergiat. 3) Negatiivne - tõugatakse kolloidi ja seda ümbritsevad lahuse piirpinnalt eemale mineraalsoolad, tärklis, suhkur jt ained, sest nad suurendavad pindpidevust. Keemiline neelamisvõime - on seotud mullas toimuvate keemiliste reaktsioonidega, mille käigus kergesti
õhupuudusest, aeglustub nende kasv ja nad võivad hukkuda. Pinnase liigniisutamine kutsub esile taimede välja venimist ja lehtede liiga laialdast kasvu. Halvasti taluvad tomatid ka liiga suurt õhuniiskust, pikaldast vihmast ilma. Õhu liigniiskus loob tingimused taimede haigestumiseks pruunlaiksusesse ja fütoftoroosi, raskendab tolmlemist. (http://www.seemnemaailm.ee) Tomateid võib kasvatada erinevatel pinnastel, kuid paremini kasvavad nad kergetel liivsavimuldadel või saviliivmuldadel, hästi läbisoojenevatel muldadel, mis sisaldavad rohkesti orgaanilisi aineid.(http://www.seemnemaailm.ee) Noored taimed vajavad kõige enam lisaväetamist fosforväetistega. Viljade moodustumise ajal kasutab tomat väga palju ära lämmastiku, kusjuures selle nõudlus suureneb koos lehtede ja varte edasi kasvamisega, ja saavutab maksimumi õitsemise ja viljakandmise perioodil. Tagades piisava koguse lämmastikku taime vajadusteks, on
Vaatamata viljade kiirenenud küpsemisele saagikus langeb. Kui viljumise ajal vahelduvad järsult kuiv ja niiske periood, siis viljad lõhenevad. Samas ei talu tomatitaim põhjavee lähedust, kuna juurtel tekib siis õhupuudus ja nende kasv aeglustub. Pinnase liigniikuse korral venivad taimed välja ja intensiivistub lehtede kasv. (http://www.seemnemaailm.ee) Tomateid võib kasvatada erinevatel pinnastel, kuid paremini kasvavad nad kergetel liivsavimuldadel või saviliivmuldadel, mis soojenevad hästi läbi ja on orgaaniliste ainete rikkad. (http://www.seemnemaailm.ee) 7 3 MATERJALID JA METOODIKA Tomatite valguskonkurentsi uurimiseks korraldati katse, mis seati üles neljas ühesuuruses katsekastis mõõtudega 45x32x35cm. Kõik kastid täideti Biolani Aiamaa Musta Mullaga. Igasse kasti külvati erinev arv kasvuhoonetomati "Roma" seemneid vastavalt katsekorraldusele: 1. 2 tomatitaime, 2. 4 tomatitaime, 3
Happelistel muldadel kasvab kaer samuti paremini kui teised teraviljad. Hernes Hernest peetakse vähenõudlikuks, kuid spetsiifiliste vajadustega taimeks. Hernes on kasvutingimuste suhtes leplik. Seemned hakkavad idanema 1...2 °C juures, tõusmed taluvad 6...8-kraadist külma. Valmimata kaunad külmuvad -2...-3 °C juures. Kasvuks optimaalne on 16...20 °C. mullastiku suhtes on hernes vähenõudlik. Kasvab hästi keskmistel liivsavi- ja saviliivmuldadel, mis on huumusrikkad, neutraalsed ja hästi õhustatud. Hernest võib kasvatada nii puhaskultuurina kui segaviljana. Segaviljas kasutatakse teravilja tugikultuurina. Tugikultuuriks sobivad lühikese ja tugeva kõrrega sordid, millede kasvuaeg on sama pikk kui hernel. Sobivaks tugikultuuriks on hiline oder, näiteks sort 'Elo'. Kasvunõuded Herne kasvatamiseks sobivad enamus mineraalmuldi, mis on hea veereziimiga liivsavi- ja saviliivmullad ning mille pH on 6-7
Kasvab lodus ja paepealsetel muldadel. On tormikindel liik. Max vanus 150-250 a. Puit on rõngassõõneline ja lülipuiduga. Puitu kasut siseviimistlusel ja mööbli valmistamiseks, laialdaselt ka pargipuuna. Harilik pärn kuni 30 m kõrge, laia võraga puu. Koor on oores eas sile ja tumehall. Lehed 4-6 cm pikad. Õitseb juulis, õied on kollakasvalged ja meerohked. Viljadeks pähklikesed. Vanus 300-400 a. Kasvab huumusrikkastel liivsavimuldadel ja saviliivmuldadel. Talub põuda ja on hästi varjutaluv. Puit on kerge ja valge. Kasut tisleritöödeks ja mööbliks. Kasvab koos teiste laialeheliste lehtpuudega. Harilik vaher soodsates tingimustes kuni 30 m kõrge. Võra on tihe ja laimunajas. Lehed on suured, 5-15 cm. Õitseb mais, õied on kahesugulised ja meerikkad. Vanus 150- 200 a. Kasvab niisketel muldadel. Levib Kesk- ja Põhja-Euroopa, Kaukaasia. Eesti metsades kasvab koos tamme ja saarega. Vahtra puhtpuituid on Eestis umbes 40 ha. Puit
Riiupalus. Tema kõrgus 2000. aasta sügisel elektron-tahhümeetriga GTS 601-ga mõõtes oli 42,7 m. 24. augustil 2007 mõõdeti tema kõrguseks 43,3 m. On ka andmeid, et XX sajandi keskel raiuti Kõrgepalu kandis umbes 50 m kõrgune puu. Sõltuvalt maa viljakusest (boniteedist) on küpsete mändide kõrgus väga erinev. Rabamännid võivad paarisaja-aastaselt olla vaid mõne meetri kõrgused, aga hea drenaaziga parasniisketel saviliivmuldadel ulatub küpsete männikute kõrgus 40 meetrini (jänesekapsa-pohla kasvukoht). Eestis kasvavad männid keskeltläbi umbes 30 meetri kõrguseks. Eesti jämedaima tüvega männid (inimese rinnakõrguselt mõõdetuna) on Jaani-Hansu mänd (447 cm, 1999) ja Kõrgepalu mänd (450 cm). Järgnevad Kuldi-Jüri pettäi ja Peedi mänd. Jämedaima tüvega mändide statistikat vaadeldakse harilikult rinnakõrguselt (1,3 m) mõõdetud
Nuikapsas ristõielised niiskust vähenõudlik, kasvatatakse samades tingimustes nagu valget olenevalt sordist Lehtkapsas ristõielised peakapsast 10 cm - 5m vähenõudlik, kuid kasvab pareminikeskmise raskusega saviliivmuldadel, mis ei ole liiga Aedhernes liblikõielised niisked ega õhuvaesed 0,60 - 2,5m eelistab üsna niisket huumusrikast õisikuvarrega Aedsalat korvõielised kobedat neutraalset mulda kuni 1 m mulla suhtes nõudlik, ei talu Sibul liilialised raskeid ja niiskeid muldasid 30-80 cm soe ja päikeseline koht, lubjarikas
äparduda. Taliteraviljade suure ja püsiva saagikuse eelduseks on kvaliteetne seeme. Külviks tuleks kasutada eelmise aasta lõikusest saadud seemet. Vahetult enne külvi koristatud seemne kasutamisel on saagikus jäänud 3...24% madalamaks. Eriti ilmneb see jahedal ja sajusel sügisel. Hädavajalik on seemnete puhtimine. Suuresti sõltub taliteraviljade tärkamine, talvitumine ja saagikus külvisügavusest. Eestis korraldatud katsete järgi tuleb rukis külvata rasketel liivsavi- ja saviliivmuldadel 2,5...3,0 cm, kergetel ja keskmistel liivsavimuldadel 3,0...3,5 cm ning saviliiv- ja liivmuldadel 3,5...4,0 cm sügavusele. Talinisu võib külvata 0,5...1,0 cm võrra sügavamale. Kui külvi ajal on muld kuiv, on soovitav külvata sügavamale, ja kui muld on märg, siis kõrgemale. Kui muld sai külviks liiga kobedaks haritud, tuleb põldu enne külvi rullida. Külvijärgselt taliteraviljapõlde tavaliselt ei rullita.
Viljad: kerajad marjad, algul valged, valminult tumepunased, marjad vitamiini ja orgaaniliste hapete rikkad, püsivad puhmastel kuni talveni, VIII-IX. Marju kasutatakse hoidiste, keediste, veini jne. valmistamiseks, nad sisaldavad kuni 85 % vett, 8,5..12 % suhkruid, kuni 2 % happeid ja kuni 0,075 % bensoehapet. Hea pohlamets annab saaki 250-500 kg/ha. Pohl paljuneb enamasti vegetatiivselt. Õisi tolmeldavad putukad. Kasvab hästi männimetsades liiv- ja saviliivmuldadel. Taolisi metsi nimetatakse paludeks ja pohla seetõttu ka palukaks. Pohlamarjad on sügiseti põhitoiduks meie metsades elavatele kanalistele metsisele, tedrele. Pohlalehed on parkaineterikkad (kuni 20 %), sisaldavad veel 5...7 % arbutiini ja neid kasutatakse rahvameditsiinis kuseteede ja neeruhaiguste puhul ning diureetikumina neerukivide puhul, samuti reuma raviks. Haljastuses erilist tähtsust ei oma, kuid liivmuldadel koduaias võib pohla kasvatada,
annaabi.ee 
