Põllumajandus ja Keskkonnainstituut Referaat Karpkala (Cyprinus Carpio) Koostaja: Tanel Altement Juhendajad: Tiit Paaver Katrin Kaldre Tartu 2011 Sissejuhatus Karpkala on looduslikult elava sasaani kultuurvorm, keda inimene on mitmeid aastaid juba kasvatanud ja aretanud. Karpkala on üpriski suur kala. Eestis esineb kahte liiki karpkala: soomuskarp ja peegelkarp ( ka nahkkarp). Karpkala on hea kalakasvatuslik objekt oma vähenõudlikkuse tõttu. Põhiline leviala on Musta, Kaspia ja Araali mere vesikondades. Rahvasuus tuntakse teda kui karp, karvikala ja karbikala. Karpkala looduskaitse alla ei kuulu.( Tartu Ülikool) 1. Bioloogia 1.1 Süstemaatiline kuuluvus
RHB I Karpkala Cyprinus carpio Karpkala Karpkala on looduslikult elava sasaani kultuurvorm Karpkala kuulub karpkalaliste seltsi (Cypriniformes ) karpkalalaste sugukonda (Cyprinidae ) ja omanimelisse perekonda (Cyprinus ) Levik Looduslik sasaani levila hõlmab Musta, Kaspia ja Araali mere vesikondi, Ida- ja Kagu-Aasia Karpkala on levitatud üle kogu parasvöötme Eestisse toodi karpkala aastal 1893 Karpkala levik Klõpsake juhtslaidi teksti laadide redigeerimiseks Teine tase Kolmas tase Neljas tase Viies tase Karpkala elupaik
...................6-7 Kasvatamise tehnoloogia .........................................................................................7 Kasutatud kirjandus ............................................................................................................... 8 Sissejuhatus. Karpkala on looduslikult elava sasaani kultuurvorm. Karpkala on üpriski suur kala. Eestis esineb kahte liiki karpkala: soomuskarp ja peegelkarp. Karpkala on kalakasvatuslik objekt oma vähenõudlikkuse tõttu. Põhiline leviala on Musta, Kaspia ja Araali mere vesikondades. Rahvasuus tuntakse teda kui karp, karvikala ja karbikala. Karpkala looduskaitse alla ei kuulu. Bioloogia. Süstemaatiline kuuluvus. Karpkala on karpkalaliste seltsi ( Cypriniformes ) karpkalalaste sugukonda ( Cyprinidae )
Karpkala Karpkala ja sasaani all mõeldakse tegelikult ühte ja sedasama kala, kuid sasaan elab looduselt vabalt, karpkala on aga tema kultuurvorm, keda inimene on kasvatanud juba aastaid. Eestisse toodi karpkala 1893. aastal ning praegu kasvatatakse teda mitmetes kalakasvatustes. Lisaks on teda asustatud ka paljudesse järvedesse. Karpkala on suur kala, kes on seljalt tumehall-sinine või mustjaspruun ja külgedelt kollakaspruun. Ta on mugav kalakasvatuslik objekt oma vähenõudlikkuse tõttu. Nimelt on ta suhteliselt vähenõudlik vee hapnikusisalduse tõttu, elades hästi üle ka ajutise hapnikupuuduse. Samuti pole vaja palju vaeva näha tema toitmisega: karpkala sööb põhimõtteliselt kõike, nii taimset kui loomset toitu. Sasaanid toituvad peamiselt vee- selgrootutest, keda nad veekogude põhjamudast otsivad. Tiigikarpkaladele antakse lisaks loomsele toidule taimekasvatussaadustest valmistatud kunstlikku sööta. Suuremad sasaanid võivad toituda...
Need on plakoidsoomuste ogad, mis ulatuvad läbi naha. Ogad juhivad vett hai kehast mööda ja aitavad tal vees edasi libiseda. Tänapäevastel ujumistrikoodel on samuti pisikesed hambakesed. See on hai naha ogade imitatsioon, et aidata ujujatel kiiremini vees edasi liikuda. Haide soomuseogad on suunatud tahapoole, muutes kala võimalikult voolujooneliseks. ,,KARPKALA" Karpkala (Cyprinus carpio) on karpkalaliste seltsi kuuluv kala. Kaprkala on looduslikult elava sasaani kultuurvorm, kelle roomlased kaugetel aegadel tõid Aasiast Euroopasse. Eestisse toodi esimesed isendid 1893. aastal.Karpkala võib kasvada 110 120 cm pikkuseks ja kaaluda kuni 35 kg. Keha on külgedelt lamenenud, suu juures on kaks lühikest ja kaks pikka poiset. Karpkalad võivad elada kuni 50 aasta vanuseks.Kuna karpkala ei ole väga nõudlik vee hapnikusisalduse suhtes, siis kasvatatakse teda paljudes tiikides ja kalakasvandustes
KARPKALA Pärit Aasiast, maailma vanim kodustatud liik Kõige suurem kasvataja Hiina, Eestis toodang 50-70 t Euroopas müüakse kõige rohkem jõulude ajal Kasvavad suurtes tiikides Torpeedoja kujuga Peamiselt taimtoiduline Hapnikuvajadus oluliselt väiksem, kui vikerforellil Peegel-, nahkkarpkalad ja koid Aretuse käigus lihasaagis suurenenud võrreldes eellase sasaani ehk ulukkarpkalaga Ühes tiigis saab pidada erinevaid karplasi, kuna nad toituvad erinevatest allikatest – plankton, ussikesed jms ANGERJAS
Värvuselt on küljed hõbedased kuni kollakad, selg mustjaspruun kuni sinakas ja kõhualune valge. (I) Koger ehk harilik koger ehk kuldkoger (Carassius carassius) Tavaliselt on koger 1040 cm pikkune, erandjuhtudel kuni 64 cm ja 3 kg raske. Koger sarnaneb karpkalale, kellest erineb poistepuudumisega suunurkadelt. Kogre värvus sõltub suuresti keskkonnast ja võib olla kuldkollakas kuni hallikasrohekas. (I) Karpkala (Cyprinus carpio) Kaprkala on looduslikult elava sasaani kultuurvorm, kelle roomlased tõid Aasiast Euroopasse. Eestisse toodi esimesed isendid 1893. aastal. Karpkala võib kasvada 110120 cm pikkuseks ja kaaluda kuni 35 kg. Keha on külgedelt lamenenud, suu juures on kaks lühikest ja kaks pikkapoiset. Karpkalad võivad elada kuni 50 aasta vanuseks. (I) MATERJAL JA METOODIKA Uuritavad liigid: Käesolevas töös on käsitletud 13 Karpkalalast- Hõbekoger (Carassius gibelio),
Nende kõrget (küürakat) keha palistavad pealtpoolt hammastatud ogakiirtega ( Joonis 1) pikk selja- ja altpoolt lühike pärakuuim. Oluliseks tunnuseks on ninamiku tipul ja suunurkades asuvad ning silma läbimõõduga võrdsed ,,vuntsid" poised. Paksuhuuleline tugev suu on noortel otsseisune, vanuse kasvades muutub see aegamööda põhjatoidulisele kalale iseloomulikuks alaseisuseks suuks. Kui sügavamalt suhu vaadata, leiab sealt kolmes reas paiknevad neeluhambad. Sasaani ja nn soomuskarbi keha on üleni kaetud suurte ning tugevate soomustega, mille igal alusel on tume pigmenditäpp. Karpkalade seljapool on traditsiooniliselt kõhupoolest tumedam. Seljal valdavad, sõltuvalt veekogu põhjavärvusest, kas tumehallid ja sinkjad- või siis mustjaspruunid toonid. Küljed säravad kollakaspruunilt ning huuled ja kõht valkjalt või kollakashallilt. Noortel karpkaladel ja sasaanidel esineb huulte- ja kõhupiirkonnas sageli roosakaid toone.
Ainupõlvsetest (Monogenea) põhjustatud haigused- monogeneoosid · Daktülogüroosid Daktülogüroos on karplaste haigus, mille tekitajaks on Monogenea klassi Dactylogyrus´e perekonna parasiidid. Eestis on karpkalal leitud kolm liiki daktülogüürusi: Dactylogyrus vastator, Dactylogyrus extensus ja Dactylogyrus anchoratus. Karpkalade haigestumist on põhjustanud kaks esimest. D. vastator on suhteliselt suur, kuni 1,1 mm pikk ja 0,4 mm lai parasiit. Ta lokaliseerub karpkala, sasaani ja kogre lõpuselehekeste distaalsetel otstel (foto 28). D. extensus on karpkala lõpustel parasiteerivaist monogeneadest kõige suurem. Tema pikkus on kuni 1,5 mm ja laius 0,3 mm. Parasiit paikneb karpkala, sasaani ja nende ristandite lõpuselehekeste keskmisel osal. Daktülogüüruste arenemine toimub ilma vaheperemeheta. Nende munad satuvad vette ja langevad põhja, kus neist kooruvad vastsed
kudemisega. Hapnikuvajadus - 2 - 3 mg/l talutav; 3 - 4 mg/l on vajalik kasvu jaoks. Soolsus - talub meie rannikumere soolsust, esineb Väinameres. Vähetundlik stressi suhtes - kohastunud käsitlemisega inimese poolt. Väldib edukalt püüniseid. Talub hästi ka sogast, kõrge toitelisusega vett Bioloogia, süstemaatika ja levik maailmas Tiikides kasvatatav karpkala Cyprinus carpio (ingl. common carp, sks. karpfen, sm. karppi, aga tsehhi k. kapr). on ulukkarpkala e. sasaani kodustatud vorm. Kodustati Euroopas ja Hiinas sõltumatult umbes 2000 aastat tagasi. Euroopa ja Kaug-Ida alamliigid, nende ristamisel tekib heteroos. Kalatõud. Peegelkarpkala pole liik ega tõug vaid kahe geeni S ja N muutlikkusest (alleelide S või s, N või n kombinatsioonidest) põhjustatud fenotüüp. "Koi" on Jaapanis aretatud värviline dekoratiiv/ilukarpkala. Karpkalu on viidud paljudesse maailma maadessse, kuid tihti on neist kujunenud prügikalad, keda
kasvu jaoks. Soolsus - talub meie rannikumere soolsust, esineb Väinameres. Vähetundlik stressi suhtes - kohastunud käsitlemisega inimese poolt. Väldib edukalt püüniseid. Talub hästi ka sogast, kõrge toitelisusega vett 8 9 10 Bioloogia, süstemaatika ja levik maailmas Tiikides kasvatatav karpkala Cyprinus carpio (ingl. common carp, sks. karpfen, sm. karppi, aga tsehhi k. kapr). on ulukkarpkala e. sasaani kodustatud vorm. Kodustati Euroopas ja Hiinas sõltumatult umbes 2000 aastat tagasi. Euroopa ja Kaug-Ida alamliigid, nende ristamisel tekib heteroos. Kalatõud. Peegelkarpkala pole liik ega tõug vaid kahe geeni S ja N muutlikkusest (alleelide S või s, N või n kombinatsioonidest) põhjustatud fenotüüp. “Koi” on Jaapanis aretatud värviline dekoratiiv/ilukarpkala. Karpkalu on viidud paljudesse maailma maadessse, kuid tihti on neist
Nahahaavandeid esineb lestal ka Põhjameres. Kindlat seost lesta nahahaavandite sageduse ja merevee reostuse vahel pole suudetud tõestada, kuigi on andmeid, et mõnedes saastatud piirkondades on seda patoloogiat sagedamini. Akuutsete v paranevate haavanditega kalu, eriti selliseid, kes on tugevalt kõhnunud, tuleb lugeda inimtoiduks kõlbmatuks. 3) Karpkalade filometroidoos Filometroidoos on karpkala, sasaani ja nende ristandite kehapinna, lihaskoe ning siseorganite kahjustustega kulgev liigispetsiifiline invasioonihaigus, mille tekitajaks on ümaruss Philometroides lusiana. Selle parasiidi emased isendid on valkjaspunase värvusega, kuni 160 mm pikad ja 1 mm läbimõõduga vivipaarid. Nad paiknevad soomustaskutes kala pea ja rinnauimede piirkonnas. Isased isendid on
Seda tegevust kergendab kala kohta terav nägemine: haugi silm seletab kuni 2,5 m kaugusele, seega on ta rangelt päevase eluviisiga. Saaki silmanud, teeb ta selle suunas välkkiire sööstu. Ohvriks langevad peamiselt ahvenad, kiisad, viidikad ja latikad. Suuremat kasvu haugide jõud käib üle ka pardipoegadest, konnadest ja pisiimetajatest. Haug neelab oma saagi tervelt ega raiska aega närimise peale. Toidukitsikuse korral tarvitatakse ka nõrgemaid liigikaaslasi. Karpkala Karpkala ja sasaani all mõeldakse tegelikult ühte ja sedasama kala, kuid sasaan elab looduselt vabalt, karpkala on aga tema kultuurvorm, keda inimene on kasvatanud juba aastaid. Eestisse toodi karpkala 1893. aastal ning praegu kasvatatakse teda mitmetes kalakasvatustes. Lisaks on teda asustatud ka paljudesse järvedesse. Karpkala on suur kala, kes on seljalt tumehall-sinine või mustjaspruun ja külgedelt kollakaspruun. Ta on mugav kalakasvatuslik objekt oma vähenõudlikkuse tõttu
või matjalt helesinise värvuse. See haigus oli Euroopas tuntud väga ammu. Esimesed andmed pärinevad 1563. aastast. Rõuged on seega kõige vanem kalade haigus, mille kohta on kirjalikke teateid. Kahekümnenda sajandi alguses ei olevat olnud Saksamaal ühtegi karpkala kasvandust, kus rõugeid ei esinenud. Nõukogude Liidus oli karpkalade rõugeid kõige enam Ukrainas, samuti Venemaal ja Lätis. Karpkalade rõugete tekitajaks on herpesviirus CyHV-1. Peale karpkala ja sasaani võivad harva haigestuda ka latikas, särg, säinas ja koger. Haigestuvad vanemad kalad. Seni pole teada, kuidas haigus edasi kandub. Kahjustatud epidermi sega ei ole õnnestunud terveid kalu nakatada. Haiguse peiteperiood on pikk, võib ulatuda kuni aastani. Haiguspuhangud esinevad peamiselt kevadel ja sügisel. Kalade lõppemist tuleb ette harva, kuid tugevalt tabandunud kalad praagitakse. Neid võib keedetult kasutada loomade söödaks
annaabi.ee 
