Saatust ei ole, on elu (0)

Saatust ei ole, on elu
Sophokles
„Kuningas Oidipus “
„Nii see rikkus tuleb!”, ütles eile ema, kui auto esiklaasil linnusitta nägi. „ Sitt on sitt...”, mõtlesin mina. Igaüks mõtleb nii nagu soovib või õigeks peab. Osa inimesi usub saatusesse , teine osa on selliste saatuse märkide ja ettekuulustuste suhtes skeptiline. Kui suur aga tegelikult on meie valikuvabadus ning kui palju on meile osakslangevas paratamatut? On ju minu vaba valik, kuidas ma olukordadele reageerin ja mida oma elus teen. Kuidas siis ikkagi juhtub vahel nii, et satume situatsioonidesse, mis meile ei meeldi? Mugav on ju öelda, et see oli saatus. Kas meie uskumused määravad meie elu? Kuidas oma elukäiku on võimalik muuta? Miks juhtuvad halvad asjad heade inimestega? Miks peetakse elus juhtunut enda süüks? Planeet Maa on nagu suur mänguväljak , kus käib mäng nimega „Elu”. Mulle tundub, et selles mängus on mingisugused reeglid, mida järgijad ei usu ega süüdista saatust, ometi saavutavad soovitut, kuid mängureeglitest mitteteadjad leiavad, et kogu mäng ongi saatus.
Olen märganud, et kui inimene on enesekindel ja usub endasse, siis ta ka saavutab palju ja saab oma eluga hästi hakkama. Ta usub, et ta on edukas. Kui aga inimene usub, et ta ei saa hakkama, siis ta ka ei proovi ja soovitu ei täitu kunagi. Oidipusele oli Apollon ette kuulutanud, et tapab oma isa ja abiellub emaga. Ta otsustas kodust lahkuda – seega Oidipus uskus tarka, et kunagi tõepoolest juhtub nii ja nii läkski. Täna hommikul kirjandit kirjutama hakates mul ei olnud aimugi, mida ma kirjutan , kuid ma uskusin, et saan selle õhtuks tehtud.
Uskudes enda jaoks positiivsesse tulemusse saavutame ilmselt suurema tõenäosusega soovitud tulemuse, kui uskudes ebaõnnestumisse. Tundes aga hirmu ja süüdistades saatust soovitu aina kaugeneb. Lisaks enda saatuse uskumisse Oidipus ka kartis seda ettekuulutust. Uskudes halba ja samal ajal ka seda kartes just isa tapmiseni ja emaga abiellumiseni ta jõudiski. Miskipärast hirm mõjutab meie vaba tahet. Tundsin hirmu olukorras, kus mul oli õppimata ja soovides, et õpetaja nüüd just mind ei kutsuks vastama, ta seda tegi. Kui mul oleks olnud õpitud, oleksin ma olnud enesekindel, et saan hakkama, kui õpetaja mind küsib. Ilmselt oleks ka õpetaja märganud minu enesekindlust ning suure tõenäosusega ei olekski ta mind küsinud.
Tihti on head inimesed nii head, et iseenda heaolu ei söanda oluliseks pidada. Üritades teistele head teha nad unustavad, et maailma muutmine hakkab iseendast, seejuures ka iseendale head ja häid valikuid tehes. Paraku nad pigem valivad teistele kui endale hea tegemise. Oidipus oli hea inimene, kes tahtis vaatamata enda heaolule oma vanematele head. Ta lahkus kodust, et isa elaks ja ema oleks temaga õnnelik. Head inimesed tihti idealiseerivad head üleliia. Nad ei kujuta ette elu, kus kõik ei ole hea. Oidipus ei kujutanud ette elu, kus ta on tapnud isa ja abielus emaga. See ei olnud tema ettekujutus ideaalsest elust. Ta kindlasti soovis seda vältida ja lahkus kodust. Tundub, et kui idealiseerid midagi, siis elu näitab sulle, et ka teistmoodi on võimalik. Näiteks olles enda meelest hea inimene oli mulle tähtis aidata oma sõpra, sest nägin, et tal on probleem. Tema aga ei näinud probleemi ja vihastas minu sekkumise peale ning nüüdseks pole me juba pool aastat omavahel rääkinud. Ilmselt olen ma idealiseerinud sõpruse tähtsust – ma ei kujutanud elu ette ilma selle sõbrata. See olukord oli mulle raske, kuid õppisin, et ka tema sõpruseta on elu ilus.
Oidipus leidis, et temaga juhtunu on tema süü ja torkas endal karistuseks silmad peast välja.
Võibolla see tõesti oligi tema süü – ta kartis ja uskus saatust ning ei uskunud iseennast . Meie mõtted, hoiakud ja hirmud on meie enda määrata. Meie mõtted kujundavad suuresti meie maailma. Nii ka Oidipusega juhtus. Kuid kas ta oli selles süüdi? Ilmselt vaid siis, kui ta ise leidis ja arvas nii olevat. Kui Oidipus oleks olnud enesekindel, oleks ta teadnud, et ta andis endast parima mittesoovitu ärahoidmiseks ja ei oleks ennast süüdistanud. Eelmine nädal raputasin õunapuud ja sain õunaga pähe. Kes on süüdi? Loomulikult mina, sest ma ju raputasin seda. Aga ma ei süüdista ennast, sest tahtsin ju ilusat ladvaõuna ja andsin endast selleks parima, et seda saada ja lõpuks ma ka sain.
Ei ole saatust, on elu ja elus mängureegild. Tänast kirjandit kirjutades jõudsin järgmiste reeglite äratundmiseni: jälgi, mida usud ja ole enesekindel, ületa oma hirmud, ära idealiseeri elus midagi , tehes head mõtle ka iseenda heaolu peale, ära süüdista ennast, anna endast parim ja andesta endale. Arvatavasti elu siiski nii lihtne ei ole, et on vaid need reeglid ja nende järgimisel saamegi sellise tuleviku nagu soovime . Usun, et neid reegleid järgides meie elu muutub soovitu sarnasemaks, kuid kindlasti on elus mängureegleid, mida tuleb mängu nimega „Elu” mängides veel avastada – ilma hirmu ja idealiseeringuteta. Kui keegi väidab, et saatus on olemas, siis olles enesekindel saan öelda, et ma saan siiski oma elu mõjutada ja ma saan selles elumängus hakkama.