Saatuslik uudishimu (0)

Saatuslik uudishimu Katriin Saar
7.b
Oli aasta 2145. Ja Eesti uueks presidendiks valiti Oskaaro. Tema esimesel tööpäeval Kadrioru lossis märkas ta, et seinu kaunistasid pilvede motiivid. Kui ta oli pool päeva oma kabinetis istunud ja neid seinu jõllitanud otsustas ta, et laseb uue seinakatte panna. Seda ta ka tegi. president lasi panna valge tapeedi mustade triipudega. Peale kabineti uuendusi, hakkas kummalisi helisid kostuma. Nimelt kirjutuslaua tagant oli kuulda kriipimist, nagu keegi tahaks seina tagant välja tulla. See häiris Oskaarot väga ning ta lasi seda uurida. Tulid ehitajad ja lammutasid seina maha. See, mis nad leidsid oli hämmastav . Nad avastasid kitsa käigu maa alla, mida ei olnud mitte ühelgi majaplaanil. President oli väga julge ja uudishimulik . Tal oli kohe vaja teada saada, kuhu koridor viib. Ta ei suutnud teisi ära oodata ning võttis taskulambi ja hakkas käiku pidi maa alla minema. Kui Oskaaro oli natuke kõndinud, hakkas ta taskulamp vilkuma , kuni lõplikult kustus. Ta ei teadnud , kas minna edasi või tagasi. Mõlemale poole vaadates oli näha ainult kottpimedust. Järsku kuulis ta neid samu hääli, mis teda enne kabinetis hirmutanud olid. President otsustas minna häälte suunas. Paar meetrit edasi kõndides tundis ta üht haisu . Mida kauem ta kõndis, seda suuremaks lehk läks. Oskaaro tahtis teada, kust see hais tuleb. Ta oli juba üsna pikalt kõndinud, kuni jõudis ühe kambrini. Kambri uks oli praokil ja üleni roostes. Ta lükkas ukse lahti ning kambrist sibasid välja kaks rotti. Üle terve Oskaaro keha jooksid külmavärinud. Ta sisenes kambrisse ettevaatlikult. Järsku sulgus kambriuks suure pauguga. Ta proovis seda lahti lükata, kuid tulutult. Õnneks meenus talle, et tal on tikutops taskus. Ta võttis tiku ja süütas selle. Toas nähtu oli šokeeriv. Tema ees rippus surnukeha. Oskaaro liikus vaikselt lähemale ning uuris laipa . Tegu oli Kolmandas Maailmasõjas osalenud piloodiga. Oskaaro läks veel lähemale, et näha sõduri nimesilti. Seal seisis Kaspaaro Leonardo. See nimi ei öelnud Oskaarole midagi. Järsku silmas ta sõduri vööl relva. Ta proovis seda enda kätte võtta. Rahmeldamise käigus vananenud nöör purunes ning sõdur kukkus presidendile kaela. Kukkudes läks relv lahti ning Oskaaro sai tabamuse õlga. Lendur oli oma varustusega nii raske, et Oskaaro ei saanud tema alt enam välja. Ta karjus appi, aga keegi ei kuulnud tema hüüdeid. Möödus tunde ning Oskaarol hakkas silme eest mustaks minema. Ta mõtles tagasi oma elule ning tundis kurbust, et juba on minek. Ta oli ju nõnda kaunis härrasmees, keda ootas ees veel pikk ilus elu. „Oli siia ikka vaja üksi ronida?“, mõtles Oskaaro oma viimast hingetõmmet sõõmates.