Rosette kivi (0)

Rosetta kivi

Kivi leidis Napoleoni armee sõdur. Rosette 'i kivi – leiti 1799. a. Egiptuses Napoleoni õpetlaste poolt ja sellel on kirjad kolmes keeles: hieroglüüfides, demootsese kirjas ja kreeka keeles. See aitas lahendada hieroglüüfide mõistmise saladuse. Hieroglüüfide mõistmine aitab tõendada Piibli usaldusväärsust.
R o s e t t e ´i k i v i .Tõeliselt teadusliku aluse sai hieroglüüfide dešifreerimine alles siis, kui uurijad said oma kasutusele Rosette’i bilingvilise kivi (kaksikkeelse – vana-egiptuse ja vana-kreeka – raidkirja). 1798 . aastal sõitis Napoleon oma sõduritega Egiptusse. See oli sõjaretk, aga Napoleon vedas endaga Egiptusesse kaasa tervet hulka teadlasi (ajaloolasi, arheolooge) ja kunstnikke. See oli teaduslik komisjon. Õpetlased suutsid palju korda saata; nende töö tulemused on kirjas mitmeköitelises raamatus “Description de l’’Egypte?. Lisaks kogusid nad suure hulga muinasesemeid, mis jõudsid 1801.aastal Inglismaa valdusse, muude asjade seas ka kuulus Rosette’i kivi, mis sai võtmeks egiptuse hieroglüüfkirja lahendamisel. Rosette on küla Alam-Egiptuses, Aleksandria lähedal, praegu – linn Rashid. 1799.a. leidsid prantsuse sõdurid sellel linna juures kaeviku kaevamisel suure raidkirjadega basaldist kiviplaadi . Kivi ülemises osas oli hieroglüüfiline tekst, sellest allpool seisis raidkiri demootilises kirjas ja päris all asetses kreekakeelne raidkiri. Raidkiri koosnes neljateistkümnest hieroglüüfireast, kolmekümne kahest demootilise kirja reast ja viiekümne neljast kreekakeelsest kirjareast. Kreeka tekstist selgus, et Rosette’i kivi kuulub Ptolemaios V (Epiphanese) aega (3-2 ss.eKr) ja sisaldab preestrite pühenduse vaaraole (196 a.). Viies Ptolemaios oli just saanud kuningaks ja nautis ülimat armastust, sest oli mõistnud preestritele seni puudunud maksud , avanud templite kassadele uued sissetulekuallikad ning kindlustatud templid eriliste kaitseabinõudega sõja puhuks. Ptolemaios V tegi jumalikustatud Apisele ja Mnevis-härjale suuremaid kingitusi, kui Egiptuse kuningatel oli seni tavaks olnud. Kõik see andis preestritele põhjust lasta talle välja raiuda mainitud kivi pealkirjaga: “ Igavesti elav Ptolemaios, keda armastab Ptah, Epiphanese (epifanes – kuulus, nimekas), Eucharistose (õnnistusrikas) jumal, kuningas Ptolemaiose ja kuninganna Arsinoe ning Philopatori jumalate poeg, kes on palju head teinud templitele ja nende elanikele ning kõigile, kes on tema valitsemise all, mil ta on jumal ning jumalanna poeg, kes on võrdne Horosega, Isise ja Osirise pojaga, kes tema isa kaitses�?. Rosette’i kivi asub 1801 aastast Londonis Briti muuseumis . Kogu õpetatud maailm taipas kohe Rpsette’i kivi määratut tähtsust. Kuid kõik katsed lugeda egiptuse hieroglüüfe ebaõnnestusid. Selle ülesande lahendamine õnnestus noorel prantsuse õpetlasel Champollionil 1822.aastal. Jean-François Champollion (1790- 1832 ) oli üheteistaastane, kui ta otsustas Rosette’i kivil olevad tundmatud kirjamärgid dešifreerida (1801). Ta oli haruldaselt andekas ja tundis hulga keeli: peale klassikaliste keelte uuris ta vanaheebrea, araabia ja kopti keelt. Kui Champollion 1807.aastal seitsmeteistaastaselt kooli lõpetas ja Teaduste Akadeemiasse astus, tegeles ta kopti keele, hieraatika arengu ja sellest lähtuva demootikaga. Ta avastas kopti keeltega võrdlemisel, et hieroglüüfid andsid edasi kaheksat isikulist asesõna, mis vastasid analoogilistele häälikumärkidele. Sellest võis järeldada, et hieroglüüfid ei koosne üksnes sümbolitest. Champollion loetles Rosette’i kivil 486 kreeka sõna, ent 1419 hieroglüüfi. Vaaraode nimed ja ka teised pärisnimed pidid oletatavasti kõlama kolmes keeles ühtmoodi. Champollion alustas lugemist kuningate nimedest , mida oli kõige kergem määrata, sest need piirati ovaalse raamiga , kartuššiga. Champollion järeldas õieti, et selline nimi nagu Ptolemaios peab olema kirjutatud tähtmärkidega, sest see oli Egiptusele võõrnimi. Champollion vastandas Ptolemaiose nime esimese tähe P – esimesele hieroglüüfile, T – teisele hieroglüüfile, O – kolmandale hieroglüüfile, L – lõvi kujutusele, M – viiendale hieroglüüfile. E jaoks ei leidnud ta ekvivalenti, sest viiele kreeka tähele vastas ainult neli hieroglüüfi. Näis, et egiptlased kirjutasid mitte “Ptolemaios?, vaid “Ptolmais?, st. mõned täishäälikud olid egiptuse kirjas märkimata, nagu semiidi keelte kirjas. Inglise loodusuurija Thomas Young dešifreeris samuti sagedasima korduse tõttu tekstis nime Ptolemaios aastal1818. Kuid seni kui asi seisnes ainult ühe nime dešifreerimises, võis alati kahelda lugemise täpsuses. Siin tuli Champollionile appi õnnelik juhus. Filai saarelt leiti 1815.a. teine raidkiri, millel oli peale Ptolemaiose nime ka Kleopatra nimi. Champollion lasi valmistada jooniskoopiad obeliskist, mille kreeka kirjeldustest ta luges välja Kleopatra nime sagedase kordumise, määras tähed L, P ja T, mis tulid ette ka nimes Ptolemaios, ja saj sellega teada, et sümbolid ei tähistagi üksikuid sõnu, vaid hoopis vokaale. L-i ees olev sümbol sõnas “Kleopatra? pidi seega olema kas K või C. Kui Champollion sai 14 septembril 1822 Egiptusest mitu vaaraokartušši, dešifreeris ta kaks neist hoobilt: Ramses ja Thutmosis . Kopti keele tundmine võimaldas tal lugeda mõned egiptusekeelsed sõnad. 27. septembril 1822 teatas Champollion oma avastusest Pariisi Akadeemias . Seda päeva loetakse uue teaduse, egüptoloogia sünnipäevaks. Champollioni nimetati egüptoloogia professoriks ja saadeti 1828. Aastal teaduse teenistusse Egiptusesse. Tema ja itaalia professor Ippolito Rosselini juhatasid seal teadusekspeditsiooni. Champollion suri pärast Egiptusest naasmist. Tema teosed: Précis du système hieroglyphique de anciens Égyptiens... Paris , 1824. Esimene egiptuse keele grammatika ilmus 1836. Egiptuse keele sõnastik – 1841 .