Kirjand - Rõõm ja mure Vargamäel (3)

Rõõm ja mure Vargamäel
Muresid oli Vargamäel näiliselt kindlasti rohkem kui rõõme. Mured põllu pärast, mured karja pärast, mured kiusliku naabri pärast – mure Vargamäe pärast. Vaatamata sellele ei puudunud Vargamäel ka õnn ja rõõm, kellel vähem, kellel rohkem. Millised olid rõõmud ja mured Vargamäel?
Eelkõige olid mured seotud Vargamäe talude edendamisega. Andrese mure oli sellevõrra suurem et, ta Eespere talus alles esimest põlve oli. Ära teha oli palju – korrastada laokile jäetud eluhooneid ja lautu, ehitada uued kambrid, muretseda leib lauale ning suurendada karja. Andrese mure Vargamäe pärast oli suur, ta tundis, kuidas omandatud maa tekitas talle kohustusi, mida tema ausa inimesena hoolega täitma peab – ta oli sõlminud maaga justkui lepingu. „Algas töö, algas eluaegne töö, algas töö, millest pidi jätkuma isegi tulevasele põlvele.“
Erinevalt Andresele ei tundnud Pearu nii suurt muret oma talu pärast, tema suurim mure, mis tundub kõrvalvaatajale väike ja tühine, oli hoopis midagi muud. Pearu mure seisnes naabrimehes. Ei tahtnud ta sugugi , et Andrus Vargamäel on. Oma eelnevad naabrid oli ta suutnud kiiresti alla andma panna, kuid Andres oli teist sorti mees. Olles isegi kõrtsis joomas, tundis Pearu muret, kuidas üleaedsetele vingerpussi mängida. Päevast päeva saatis Pearut see muremõte ja oli talle kinnisideeks. Hea näide on teosest see kuidas ta muretses sellepärast, et naabrid võivad piirikraavi tammi lõhkuda ja nii oma karjamaa vee alt päästa. See oligi Pearu ja Tagapere rahva mure – milline oleks järgmine tegu , millega oma naabritele omakorda muret tekitada.
Lapsed tekitasid Vargamäele nii rõõmu kui muret. Alates sellega, et pidev lastesaamine, kohapärija olemasolu eesmärgil, Krõõdalt elu võttis. Oli selles osati ju ka töö süüdi, aga nii noorele ja kõhnale naisele oli pidev ja kurnav laste ilmaletoomine liiast. Kuigi Krõõt suri, oli Andresel pisut rõõmu – sündis tulevane pärija, see kelle pärast Andres tööd rassis teha ja Vargamäed edasi arendas. Rõõmu said ka lapsed tunda. Kuigi tööd oli ka neil palju teha, said nad rõõmustada mängimise üle. Seda tehti koos naabrilastega ning see pakkus neile suurt rõõmu. Rõõmu panid lapsed tundma ka oma vanemaid. Kuigi esiti valmistas tütrete meheleminek siiski rohkem muret, oldi hiljem õnnelikud, et noored oma elu peale läinud on. Ka tunti suurt uhkust poja Indreku pärast, kes kooli saadeti ning seal häid tulemusi näitas. Lastest oli Vargamäel rohkem rõõmu kui muret.
Üheks mureallikaks Vargamäel olid inimeste omavahelised suhted. Peremehed olid küllaltki karmid ja jõhkrad oma naiste, laste ja tööliste vastu. Julmemal kujul võis seda näha Pearu peres, kes oma lapsi ja naist peksis ja isegi tappa ähvardas. Pearu naisele mõjus see raskelt ja ta pidi pidevas hirmus elama. Krõõda traagilise lõpuni viis ta pidev töö rügamine, mis tema kõhnale figuurile sobiv ei olnud. Just Andres oli see, kes Krõõdalt palju ootas ja tema raskusi ei märganud. Võib öelda, et Andres tappis oma naise tööga. Krõõt polnud ainuke, kelle Andres surma viis. Ka Jussi enesetapus oli Andrese käsi mängus. Oleks võinud ta ju uue perenaise otsida, mitte teise mehe naist endale himustada. Kõik see röövis Marilt õnne,sest ka tema tundis end Jussi surmas osaliselt süüdi olevat. Hingerahu Mari enam tagasi ei saanudki ja endine naerusuine tüdruk muutus nukkraks ja tuhmiks. Vargamäe rahvas sai näha seoses inimvaheliste suhetega palju kannatusi ja muresid.
Mure oli talutöö ja taluelu pidev osa. Tihti sai näha nuttu ning pisaraid. Sellegipoolest ei puudunud ka väiksed rõõmud, mis aitasid elus edasi püüelda. Selle ajastu kohaselt oligi õige, et tavalise kohaomaniku suurem osa elust on mure, sest töö vajas tegemist ja suur pere toitmist, eriti veel kui seejuures nõuda tõde ja õigust.