1.Millal avastati elekton? Elektron avastati 1897 a. ( Joseph John Thomson) 2.Iseloomusta lühidalt elektoni! Väike (u. 10 -8 cm), kerge ja negatiivse elementaarlaenguga 3.kirjelda nukleaarset (planetaarset) aatomimudelit! See on sarnane Päikesesüsteemiga. Keskel on massiivne tuum (päike), selle ümber tiirlevad ringikujulistel orbiitidel elektronid (planeedid) . 4. iseloomusta aatomi tuuma. Tuuma mõõtmed on u 10-13 cm ja sellesse on kaandunud vähemalt 99,95% kogu aatomi massist. Positiivselt laetud. 5. Formuleeri Bohri postulaadid 1.elektron liigub aatomis ainult teatud kindlatel ,,lubatud" orbiitidel. Lubatud orbiitidel liikudes elektron ei kiirga. 2.Elektroni üleminekul ühelt lubatud orbiidilt teisele aatom kiirgab või neelab valgust kindlate portsjonite,kvantide kaupa. 6. mis on aatomi põhiolek?
jagamatud osakesed. 3) 19 saj. Dalton- aatom on üliväike aineosake. Aatomid erinevad suuruse ja massi poolest. 3) 1897 J. J Thomson avastas elektronid. Lõi "rosinapudingi" aatomi mudeli (rosinatena paiknevad negatiivsed elektronid). 4) 1909 E. Rutherford planetaarne aatomimudel. (elektronide liikumisel ei ole kindlat trajektoori. Bohri mudel Niels Bohr (taani teadlane) 1913 a. Elektronid tiirlevad ümber aatomi tuuma ringikujulistel orbiitidel Ei vasta enam tänapäeva teadusele Bohri mudel Tänapäevane aatomi mudel Rajajad 1926. a: Werner Heisenberg (saksa teadlane) Erwin Schrödinger (austria teadlane) Tänapäevane aatomi mudel Põhimõte: Elektorid liiguvadaatomis ülikiiresti 1923 tänapäevane aatomimudel e kvantmehaaniline mudel- elektronid liiguvad ülikiirelt ümber tuuma, omamata ajahetkel kindlat asukohta,
Kuna aatom tervikuna on elektriliselt neutraalne, siis elektroni negatiivne laeng on ühtlaselt jaotunud positiivse laenguga .Õnnestus kindlaks määrata elektronide arv aatomis ja tõestada, et ühe keemilise elemendi elektronid on ühesugused.Rutherfordi aatomi mudel , Thomsoni aatomi ideed arendas edasi, tema kiire populaarsuse põhjuseks on sarnasus Päikesesüsteemiga. Keskel on massiivne tuum (Päike), selle ümber tiirlevad ringikujulistel orbiitidel elektronid. See viiski mõttele, et aatom on seest tühi elektronkiiretoru.miks elektronid on võimelised kanduma tõketetaha.Bohr - Rutherfordi planetaarse aatomimudeli suurim viga on see, et ta on õige üksnes mittekiirgava aatomi korral .elektonid kiirgavad elektronmagnetlainet. Muutis selle vastuolu seaduseks, Elektronid võivad aatomis liikuda ainult kindlatel statsionaarsetel orbiitidel. Sellisel orbiidil liikudes elektron ei kiirga
Galaktika osa mass on samuti suur, õieti seniarvatust palju suurem. Galaktika kogumass võib küündida isegi tuhande miljardi Päikese massini. Ketas Päikese ünbruses on kõige rohkearvulisemalt esindatud nn. ketta populatsiooni tähed. Nende keemiline koostis on üpris sarnane Päikese keemilise koostisega. Nende vanus ulatub peaaegu Linnutee vanustest kuni äsjatekkinuteni. Enamik selle allsüsteemi tähti liigub ümber Galaktika keskme peaaegu ringikujulistel orbiitidel. PILDIL: Linnutee tsentraalsed 4 kiloparsekit fotografeerituna infrapunakiirguses DIRBE eksperimendi käigus COBE satelliidult. Kogu foto haarab taevas poolsfääri keskmega Linnutee tsentris . Ketta punakas värvus on tingitud seal leiduvast tolmust ning ketta keskosas olev valkjas paksend on mõhn. Halo Halo populatsiooni tähed on koondunud ligikaudu sfäärilisse allsüsteemi ümber Galaktika keskme. Päikese ümbruses moodustavad nad vaid umbes 0
Galaktika osa mass on samuti suur, õieti seniarvatust palju suurem. Galaktika kogumass võib küündida isegi tuhande miljardi Päikese massini. Ketas Päikese ünbruses on kõige rohkearvulisemalt esindatud nn. ketta populatsiooni tähed. Nende keemiline koostis on üpris sarnane Päikese keemilise koostisega. Nende vanus ulatub peaaegu Linnutee vanustest kuni äsjatekkinuteni. Enamik selle allsüsteemi tähti liigub ümber Galaktika keskme peaaegu ringikujulistel orbiitidel. PILDIL: Linnutee tsentraalsed 4 kiloparsekit fotografeerituna infrapunakiirguses DIRBE eksperimendi käigus COBE satelliidult. Kogu foto haarab taevas poolsfääri keskmega Linnutee tsentris . Ketta punakas värvus on tingitud seal leiduvast tolmust ning ketta keskosas olev valkjas paksend on mõhn. Halo Halo populatsiooni tähed on koondunud ligikaudu sfäärilisse allsüsteemi ümber Galaktika keskme. Päikese ümbruses moodustavad nad vaid umbes 0
liikuvalt Maalt vaadatuna peetigi nende tegelikeks liikumisteks ümber Maa, mida arvati paigal seisvat. Peale selle ei ole paljud Päikesesüsteemi objektid ja nähtused palja silmaga vaadeldavad. Nõnda nõudis adekvaatne arusaamine Päikesesüsteemist teoreetilisi ja tehnilisi saavutusi. Kõige esimene ja põhjapanevam neist saavutustest oli Mikolaj Koperniku teooria, Päikesesüsteemi heliotsentrilise mudel, mille järgi kõik planeedid liiguvad ümber Päikese ringikujulistel orbiitidel. Juba sõna "Päikesesüsteem" ise eeldab niisugust vaateviisi. Ent kõige tähtsam oli see, et ümber Päikese tiirlev Maa osutus üheks planeetidest. Teiseks suuremaks saavutuseks on Kepleri seaduste formuleerimine (planeedid liiguvad mööda ellipsikujulisi orbiite) ja Isaac Newtoni gravitatsiooniteooria kasutuselevõtt, mis võimaldas juba väga täpselt arvutada planeetide asukohti taevas. Tähtede märkimisväärse
India skulptuuri valitsevaks vormiks on reljeef. 5. Borobuduri tempel Jaava saarel Indoneesias 9 sajand. See on üks paremini säilinud budistlikke templeid Kagu-AasiasTempel koosneb astmeliselt tõusvatest terrassidest, millest alumisi kaunistavad reljeefid ja Buddha kujud, ülemistel ringikujulistel terrassidel kerkis aga 72 kellakujulist stuupat. Kogu kompleksi kroonib suur õõnes stuupa, mis sümboliseerib nirvaanat. Angkor Wat Kambodzas 12 sajandil.Asub see siis Kagu Aasias. See on arvatavasti kõige suurem religioone maja terves maailmas. Seal on palju imeilusaid skulptuure seintel mis kujutavad tantsijaid ja muusikuid 12 sajandil. Mõned ütlevad et see oli koostatud Surgavarman II poolt, aga teised ütlevad, et arhitekt on teadmatta
liigitada hiidplaneetideks kuid senini ei ole seda veel tehtud. Jupiteri kaaslased Peale 2006. aastat ei ole jupiteril leitud uusi kaaslasi, ning selle aasta seisuga on tal 63 kuud. Jupiteri kuud saab jagada neljaks grupiks kuid kõige paremini on tutntud esimesed kaks gruppi neli sisemist pisikuud(Ananke, Carme, Pasiphae ja Sinope) ja Galilei kuud (Io, Europa, Ganymedese ja Callisto) tiirlevad planeedi ekvaatori tasandil peaaegu ringikujulistel orbiitidel, kuid omavahel vastasuunas. Midagi huvitavat... Jupiteril on veel kaaslasi, korrapäratu kujuga kaljurahnud, nende orbiidid on Jupiteri ekvaatori tasandi suhtes tugevasti kaldu ja erinevad ringjoonest. Need on juhuslikult Jupiteri külgetõmbejõu mõjupiirkonda sattunud asteroidid, mida leitakse tulevikus suure tõenäosusega veelgi. Ganymedes(Galilei), suurim kuu Päikesesüsteemis, peegeldab tagasi 40%
Kuna aatom tervikuna on elektriliselt neutraalne, siis elektroni negatiivne laeng on kompenseeritud ühtlaselt jaotunud positiivse laenguga 1906.a õnnestus Thomsonil kindlaks määrata elektronide arv aatomis ja tõestada, et ühe keemilise elemendi elektronid on ühesugused Rutherfordi aatomi mudel Thomsoni aatomi ideed arendas edasi Rutherford Rutherfordi mudeli kiire populaarsuse põhjuseks on tema sarnasus Päikesesüsteemiga. Keskel on massiivne tuum (Päike), selle ümber tiirlevad ringikujulistel orbiitidel elektronid (planeedid). -> Rutherfordi katse: Seatinast ümbrises asetsev Ra-preparaat A kiirgab -osakesi, mis satuvad õhukesele metallfooliumile K. Enamik neist läheb sellest läbi, vaid väike osa põrkub tagasi See viiski mõttele, et aatom on seest tühi Bohr Rutherfordi planetaarse aatomimudeli suurim viga on see, et ta on õige üksnes mittekiirgava aatomi korral 1913. a. muutisTaani füüsik Niels Bohr selle vastuolu seaduseks, sõnastades oma esimese
matemaatik-astronoomAryabhatta. Geotsentrilise maailmapildi matemaatilise mudeli loojaks peetakse Ptolemaiost. Geotsentrilise maailmapildi mudelit kasutati planeetide asukohtade arvutamiseks laialdaselt kuni 17. sajandi keskpaigani Heliotsentriline maailmapilt Esimene, kes geotsentrilisust matemaatiliselt eitas, oli Mikołaj Kopernik. Ta pakkus välja Päikesesüsteemi heliotsentrilise mudeli, mille järgi kõik planeedid liiguvad ümber Päikese ringikujulistel orbiitidel. Juba sõna "päikesesüsteem" ise eeldab niisugust vaateviisi. Ent kõige tähtsam oli see, et ümber Päikese tiirlev Maa osutus üheks planeetidest. 17. sajandi teadlased Galileo Galilei, Johannes Kepler ja Isaac Newton täiendasid tema maailmavaadet paljude füüsikaliste arusaamadega, millega laiem üldsus lõpuks nõustus. Galileo Galilei uuris teleskoobiga mitmeid taevakehi ning jõudis Jupiteri kaaslaste süsteemi ja
kaugusel. Phobos tõuseb läänest ja loojub itta kolm korda ööpäevas. Deimos tõuseb ja loojub ta 4 päeva jooksul 3 korda. jupiter *kõige rohkem kuusid: 63, *Neli suuremat – Io, Europa, Ganymedese ja Callisto – avastas Galileo Galilei 1610, *ülejäänud kuud on korrapäratu kujuga kaljurahnud. *Jupiteri kuud saab jagada neljaks grupiks. Esimesed kaks gruppi -- neli sisemist pisikuud ja Galilei kuud -- tiirlevad planeedi ekvaatori tasandil peaaegu ringikujulistel orbiitidel, *Kõige sisemisemad teadaolevad kaaslased Metis ja Adrasthea asuvad Jupiteri rõnga välispiiril. Järgmine kuu Jupiteri poolt lugedes -- Amaltheia -- on samuti väga tume, *Amaltheia pind on tihedasti kraatritega üle külvatud. Ka Theva peaks olema koostiselt sarnane Amaltheiale, ta albeedo on ainult natukene suurem, *Jupiteri välimised kuud võib orbiidi raadiuse järgi jagada kahte gruppi. Planeedile ligema välisgrupi kuud -- Leda, Himalia, Lysitheia ja Elara
kompenseeritud ühtlaselt jaotunud positiivse laenguga. · 1906.a õnnestus Thomsonil kindlaks määrata elektronide arv aatomis ja tõestada, et ühe keemilise elemendi elektronid on ühesugused. RUTHERFORDI AATOMIMUDEL · Thomsoni aatomi ideed arendas edasi Rutherford. · Rutherfordi mudeli kiire populaarsuse põhjuseks on tema sarnasus päikesesüsteemiga. Keskel om massiivne tuum (päike), selle ümber tiirlevad ringikujulistel orbiitidel elektronid (planeedid). RUTHERFORDI KATSE · Seatinast ümbrises asetsev raadiumi preparaat A kiirgab a-osakesi, mis satuvad õhukesele metallifooliukile K. · Enamik neist läheb sellest läbi, vaid väike osa põrkub tagasi. · See viiski mõttele, et aatom on seest tühi. BOHR · Rutherfordi planetaarse aatomimudeli suurim viga on see, et ta on õige üksnes mittekiirgava aatomi korral. · 1913
Borobuduri tempel Kaava saarel Indoneesias on üks paremini säilinud budistlikke templeid Kagu- Aasias. Ehitatud on see tempel 9. sajandil Sailendra dünastia valitsemisajal, kuid täpselt pole teada milline valitseja selle ehitada laskis. Peaaegu tuhat aastat seisis Borobuduri tempel mahajäetuna keset dzunglit. Templi avastasid 19. sajandil inglased. Tempel koosneb astmeliselt tõusvatest terrassidest, millest alumisi kaunistavad reljeefid ja Buddha kujud, ülemistel ringikujulistel terrassidel kerkib aga 72 kellakujulist stuupat, milles igaühes istub igavesti naeratav Buddha kuju. Kogu kompleksi kroonib suur õõnes stuupa kompleksi keskel. Borobuduri templit võib tõlgendada kui teed, mille tõeline usklik peab läbima kirgastumise otsinguil. Palverändur liigub aeglaselt ülespoole ühelt terrassilt teisele - maise maailma madalatelt astmetelt vaimumaailma tasemetele. Kompleksi keskel asuv õõnes stuupa tähistab nirvaanat, kuhu kõik püüdlevad.
Esimesed teated eksoplaneetide kohta ilmusid 20. sajandi keskel, mil tema kaasmaalane, astronoom Peter van de Kamp, uuris Barnardi tähe omaliikumist. Ta leidis, et selle tähe liikumises on märgata teatud võbelemist. Pärast arvutusi jõudis ta järeldusele, et võbelemise põhjustab orbiidil ümber ematähe tiirlev planeet massiga umbes 1,6 Jupiteri massi. Järgmise paari aastakümne jooksul täpsustas van de Kamp oma rehkendusi ja sai tulemuseks, et ümber Barnardi tähe liigub hoopis ringikujulistel orbiitidel kaks planeeti massidega 0,7 ja 0,5 Jupiteri massi. Need avastused ei leidnud kinnitust, kuna teised teadlased leidsid, et võbelemist olid põhjustanud vead van de Kampi vaatlusmeetodis. 1990. aastate lõpus algas tõeline eksoplaneetide avastamise buum. See osutus võimalikuks tänu parematele teleskoopidele ja tahkisvastuvõtjatele koos arvutil baseeruva pilditöötlusega. (5) Esimene eksoplaneet avastati pulsari ehk neutrontähe lähedadalt 1991 aastal
halo), tihedama osa raadius on ca 128 940 km, laius 6400 km ja paksus 1 km. Kahe välimise nn. Gossameri rõnga kaugused Jupiteri keskpunktist jäävad 181 000 ja 221 000 km vahele. Rõngad avastati 1979 aastal kosmoseaparaadi Voyager 1 tehtud piltidelt, olulise panuse nende struktuuri uurimisel andis Jupiteri orbiiter Galileo. Jupiteri kuud saab jagada neljaks grupiks. Esimesed kaks gruppi -- neli sisemist pisikuud ja Galilei kuud -- tiirlevad planeedi ekvaatori tasandil peaaegu ringikujulistel orbiitidel. Neli Galilei kuud väärivad omaette käsitlust ja sellepärast räägime neist lähemalt natuke hiljem. Siinkohal aga tutvume lühidalt ülejäänud pisikuukestega. Kõik kuud on saanud oma nimed peajumala Zeus-Jupiteriga lähedalt seotud isikute või olevuste nimede järgi. Andmed Jupiteri kuude kohta on toodud tabelis. Kuud on ritta pandud keskmise kauguse järgi Jupiteri keskpunktist. Esimeses tabeli veerus olev rooma number tähistab vastava kuu avastamise järjekorranumbrit
osutavad on suur. Kui taevakivid põlevad atmosfääris lõpuni, kutsume neid meteoorideks. Mõned taevakivid on aga suuremad ja nad jõuavad enne maapinnani. Selliseid kosmosest kukkunud kive nimetatakse meteoriitideks. Boliid- Väga ere meteoor, mille sähvatuse heledus on võrreldav kuu ja päikese heledusega. 13. Missugune on Päikesesüsteem heliotsentrilise maailmasüsteemi järgi ja keda loetakse selle kasutuselevõtjaks? Keskpunktiks on Päike ja kõik teised taevakehad tiirlevad ringikujulistel orbiitidel ümber Päikese. Kasutuselevõtjaks- Mikolaj Kopernik. 14. Nimeta ümber Päikese tiirlevad planeedid kauguse järgi Päikesest! Kuidas neid planeete liigitatakse? Planeete jagatakse oma suuruse, asukoha ja muude omaduste järgi kahte rühma: Maa-tüüpi planeedid ja hiidplaneedid. Päiksele lähim planeet maa- tüüpi planeedid- Merkuur, Veenus, Maa, marss, hiidplaneedid: jupiter, saturn, uraan, neptuun. 15
Niisiis - mudel, kus elektron võngub tuuma sees, pole võimalik. Järelikult peab ta võnkuma tuuma ümber. Mehaanika seisukohalt on seegi võimalik. Veelgi enam: uus ülesanne pole midagi muud, kui masspunkti liikumine pöördruutsõltuvusega jõuväljas, st. kõige enam uuritud mehaanikaülesanne. Rutherfordi mudeli kiire populaarsuse tegelikuks põhjuseks on tema sarnasus Päikesesüsteemiga. Keskel on massiivne tuum (Päike), selle ümber tiirlevad ringikujulistel orbiitidel elektronid (planeedid). Et astronoomia on populaarne teadus, sobis selline piltlik mudel hästi inimestes kinnistunud maailmapildiga. Seda enam, et "tegelikku" aatomit nagunii keegi kunagi ei näe. "Planetaarne" aatomimudel Piltidel on siiski oluline erinevus. Planeedid liiguvad maailmaruumis takistuseta ja seetõttu on Päikesesüsteem miljardite aastate jooksul püsinud muutumatuna. Aatomis liikuv elektron seevastu peab kiirgama elektromagnetlaineid, st. kaotama energiat
liikumisi liikuvalt Maalt vaadatuna peetigi nende tegelikeks liikumisteks ümber Maa, mida arvati paigal seisvat. Peale selle ei ole paljud Päikesesüsteemi objektid ja nähtused palja silmaga vaadeldavad. Nõnda nõudis adekvaatne arusaamine Päikesesüsteemist teoreetilisi ja tehnilisi saavutusi. Kõige esimene ja põhjapanevam neist saavutustest oli Mikolaj Koperniku teooria, Päikesesüsteemi heliotsentrilise mudel, mille järgi kõik planeedid liiguvad ümber Päikese ringikujulistel orbiitidel. Kõige tähtsam oli see, et ümber Päikese tiirlev Maa osutus üheks planeetidest. Teiseks suuremaks saavutuseks on Kepleri seaduste formuleerimine (planeedid liiguvad mööda ellipsikujulisi orbiite) ja Isaac Newtoni gravitatsiooniteooria kasutuselevõtt, mis võimaldas juba väga täpselt arvutada planeetide asukohti taevas. Tähtede märkimisväärse aastaparallaksi puudumine (tingitud Maa liikumisest orbiidil) näitas, et nad asuvad väga kaugel
regulaarselt liikumishulki. Viimane seni avastatud kuu Pan leiti alles 1990. aastal üle üheksa aasta varem Voyageride tehtud fotodelt. Tema puhul on huvitav see, et ta tiirutab Encke lõhes. Ta toimib seejuures karjusena, hoides Encke lõhet lahti. 2. Jupiteri kaaslased. Jupiteri kuud saab jagada neljaks grupiks. Esimesed kaks gruppi neli sisemist pisikuud ja Galilei kuud tiirlevad planeedi ekvaatori tasandil peaaegu ringikujulistel orbiitidel. Neli Galilei kuud väärivad omaette käsitlust ja sellepärast räägime neist lähemalt natuke hiljem. Siinkohal aga tutvume lühidalt ülejäänud pisikuukestega. Kõik kuud on saanud oma nimed peajumala ZeusJupiteriga lähedalt seotud isikute või olevuste nimede järgi. Kõige sisemisemad teadaolevad kaaslased Metis ja Adrasthea asuvad Jupiteri rõnga välispiiril. Nad on tumedad väikesed kuukesed
erineva kuju ja omadustega allsüsteeme, mis on omavahel ruumiliselt läbi põimunud ja ka oma füüsikalistelt omadustelt lähevad üksteiseks üle rohkem või vähem pidevalt. Päikese ünbruses on kõige rohkearvulisemalt esindatud nn. ketta populatsiooni tähed. Nende keemiline koostis on üpris sarnane Päikese keemilise koostisega. Nende vanus ulatub peaaegu Linnutee vanustest kuni äsjatekkinuteni. Enamik selle allsüsteemi tähti liigub ümber Galaktika keskme peaaegu ringikujulistel orbiitidel. Nende tähtede arvukus kahaneb kaugenemisel nii Galaktika tsentrist kui ka Linnutee tasandist sujuvalt eksponentsiaalse seaduse järgi, kusjuures vertikaalsuunas umbes 10 korda kiiremini, kui Linnutee tasandis. Halo populatsiooni tähed on koondunud ligikaudu sfäärilisse allsüsteemi ümber Galaktika keskme. Päikese ümbruses moodustavad nad vaid umbes 0.2% siinsest tähtede üldarvust. Need tähed liiguvad kõikvõimalikes suundades pikki
Nicholson, 1914 23700 758,0 36 XVIII S/199 J 1 Spacewatch, 1999 24200 12 Kuu 3476 1,0 Merkuur 4840 4,5 Jupiteri kuud saab jagada neljaks grupiks. Esimesed kaks gruppi -- neli sisemist pisikuud ja Galilei kuud -- tiirlevad planeedi ekvaatori tasandil peaaegu ringikujulistel orbiitidel. Neli Galilei kuud väärivad omaette käsitlust ja sellepärast räägime neist lähemalt natuke hiljem. Siinkohal aga tutvume lühidalt ülejäänud pisikuukestega. Kõik kuud on saanud oma nimed peajumala Zeus-Jupiteriga lähedalt seotud isikute või olevuste nimede järgi. Kõige sisemisemad teadaolevad kaaslased Metis ja Adrasthea asuvad Jupiteri rõnga välispiiril. Nad on tumedad väikesed kuukesed. On üsnagi usutav, et osa Jupiteri rõnga materjali pärineb
piir, nn. Roche'i piir on 2,4 planeedi raadiust. Sellest piirist seespool kaaslased tekkida ei saa. 2 JUPITERI SÜSTEEM Jupiteri süsteem on täiesti võrreldav päikesesüsteemiga. Ümber peajumala hiigelkera tiirleb 4 planeediväärset kaaslast, 12 pisemat kuud ning rõngas. Jupiteri kuud saab jagada neljaks grupiks. Esimesed kaks gruppi -- neli sisemist pisikuud ja Galilei kuud -- tiirlevad planeedi ekvaatori tasandil peaaegu ringikujulistel orbiitidel. Neli Galilei kuud väärivad omaette käsitlust ja sellepärast räägime neist lähemalt natuke hiljem. Siinkohal aga tutvume lühidalt ülejäänud pisikuukestega. Kõik kuud on saanud oma nimed peajumala Zeus-Jupiteriga lähedalt seotud isikute või olevuste nimede järgi. Kõige sisemisemad teadaolevad kaaslased Metis ja Adrasthea asuvad Jupiteri rõnga välispiiril. Nad on tumedad väikesed kuukesed. On üsnagi usutav, et osa
Loomulik valgus on polariseerimata valgus, valguskiires on esindatud koikvoimalikud vonketa sandid. Fotoefektiks nimetatakse elektronide valjumist ainest valguse toimel. Fotoefekt on seletatav valguse kvantiseloomuga: valgus on osakeste ehk valguskvantide voog. Valguskvanti nimetatakse footoniks. Aatomi ja tuumafuusika Aatomi planetaarmudel: keskel on massiivne tuum, selle umber tiirlevad ringikujulistel orbiitidel elektronid Bohri aatomimudel elektronid ei tiirle umber tuuma erinevatel orbiitidel, elektronidel on aatomis erinevad energiatasemed. Kaasaegne aatomimudel ? Tuuma umber liikuvad elektronid moodustavad elektronpilved ehk orbitaalid, mille erine vates osades on elektroni leiutoenaosus erinev. ? Elektronpilve piire, jarelikult ka aatomi mootmeid, ei ole voimalik tapselt maarata ? Mitme elektronkihiga aatomite elektronkate on kihiline
Laser mikroanalüsaator (laser mikroprobe): laserkiirguse impulssidega aurutatakse 50 m kraatri proovi pinda. Sobib ka elusorganismide analüüsiks Induktiivselt seotud plasma (inductively coupled plasma (ICP) Kvartstoru otsa ümber on mähitud pool, läbi mille voolab vahelduvvool. Kvartstoru on kolmekordsete seintega, läbi toru suunatakse argooni voog Argooni voos olevad ioonid ja elektronid, mis liikudes läbi magnetvälja, hakkavad tiirlema ringikujulistel orbiitidel kuumutavad plasmat kuni 10000 oK. Proovi aatomid, sattudes koos argooni vooga plasmasse, ergastuvad ja kvartstoru osa tekib kiirgav "tõrvik", mille kiirgust analüüsitakse monokromaatoriga ICP iseärasused: termini päritolu: ICP kiirgusallikas meenutab oma põhimõttelt transformaatorit Ar voo kiirused 1L/min kandegaas, 15 L/min jahutusgaas fooni spekter on lihtne (-OH, Ar, -NH ja -CN jooned) maatriksefektid on minimaalsed Alalisvoolu plasma kiirgusallikana:
IX Sinope S. Nicholson, 1914 23700 758,0 36 XVIII S/199 J 1 Spacewatch, 1999 24200 12 Kuu 3476 1,0 Merkuur 4840 4,5 Jupiteri kuud saab jagada neljaks grupiks. Esimesed kaks gruppi : neli sisemist pisikuud ja Galilei kuud -- tiirlevad planeedi ekvaatori tasandil peaaegu ringikujulistel orbiitidel. Neli Galilei kuud väärivad omaette käsitlust ja sellepärast räägime neist lähemalt natuke hiljem. Siinkohal aga tutvume lühidalt ülejäänud pisikuudega. Kõik kuud on saanud oma nimed peajumala Zeus-Jupiteriga lähedalt seotud isikute või olevuste nimede järgi. (Allikad 4, 5, 8, 10) Kõige sisemisemad teadaolevad kaaslased Metis ja Adrasthea asuvad Jupiteri rõnga välispiiril. Nad on tumedad väikesed kuukesed. On üsnagi usutav, et osa Jupiteri rõnga
vaadatuna peetigi nende tegelikeks liikumisteks ümber Maa, mida arvati paigal seisvat. Peale selle ei ole paljud Päikesesüsteemi objektid ja nähtused palja silmaga vaadeldavad. Nõnda nõudis adekvaatne arusaamine Päikesesüsteemist teoreetilisi ja tehnilisi saavutusi. Kõige esimene ja põhjapanevam neist saavutustest oli Koperniku teooria, Päikesesüsteemi (heliotsentrilise) mudel, mille järgi kõik planeedid liiguvad ümber Päikese ringikujulistel orbiitidel. Juba sõna "Päikesesüsteem" ise eeldab niisugust vaateviisi. Ent kõige tähtsam oli see, et ümber Päikese tiirlev Maa osutus üheks planeetidest. Teiseks suuremaks saavutuseks on Kepleri seaduste formuleerimine (planeedid liiguvad mööda ellipsikujulisi orbiite) ja [Newton]i gravitatsiooniteooria kasutuselevõtt, mis võimaldas juba väga täpselt arvutada planeetide asukohti taevas. Tähtede
suuremad, seega võiks neid samuti liigitada hiidplaneetideks. Jupiter Päikesesüsteemi väikekehad 12. Asteroidid Asteroidid e. väikeplaneetid on mõnest mm kuni sadade km diameetriga (suurim Ceres - 913 km) tahked ebakorrapärase kujuga, valdavalt Marsi ja Jupiteri vahel tiirlevad kehad (~100 000), mis moodustavad nn. asteroidide vöö. Suurem osa asteroide tiirleb ringikujulistel, harvem ka ellipsilaadsetel orbiitidel, mis on lähedased Päikese ekliptika tasandile. Elliptilistel orbiitidel tiirlevate asteroidide orbiidid võivad ulatuda Maa orbiidi sisse ning on seega kokkupõrkeohtlikud. Erinevalt planeetidest ei ole asteroidide orbiit fikseeritud, st. kui asteroid satub mõnele planeedile liialt lähedale võib see viimase külgetõmbejõu toimel muuta oma esialgset orbiiti või koguni langeda planeedile.
filosoof Aristarchus ja india matemaatik-astronoom Aryabhatta. Geotsentrilise maailmapildi matemaatilise mudeli loojaks peetakse Ptolemaiost. Geotsentrilise maailmapildi mudelit kasutati planeetide asukohtade arvutamiseks laialdaselt kuni 17. sajandi keskpaigani. 8.1.2. Heliotsentriline maailmapilt Esimene, kes geotsentrilisust matemaatiliselt eitas, oli Mikołaj Kopernik. Ta pakkus välja Päikesesüsteemi heliotsentrilise mudeli, mille järgi kõik planeedid liiguvad ümber Päikese ringikujulistel orbiitidel. Juba sõna "päikesesüsteem" ise eeldab niisugust vaateviisi. Ent kõige tähtsam oli see, et ümber Päikese tiirlev Maa osutus üheks planeetidest. 17. sajandi teadlased Galileo Galilei, Johannes Kepler ja Isaac Newton täiendasid tema maailmavaadet paljude füüsikaliste arusaamadega, millega laiem üldsus lõpuks nõustus. Galileo Galilei uuris teleskoobiga mitmeid taevakehi ning jõudis Jupiteri kaaslaste süsteemi ja
arvu, kõndisid siin lakkamatult edasi-tagasi täies relvastuses ja valmis igaks väljaastumiseks. Mööda ühte suurt treppi, mille kohale meie tänapäeva tsivilisatsioon juba terve maja ehitaks, sõelusid edasi-tagasi pariislased, kes taotlesid soosingut, provintsiaadlikud, kes püüdsid musketäride ridadesse pääseda, ja teenrid iga värvi poortidega livreedes, kes tõid härra de Tréville'ile teateid oma isandatelt. Eestoas, pikkadel ringikujulistel pinkidel, istusid väljavalitud, need, keda oli kutsutud. Hommikust õhtuni kestis häältesumin, kuna härra de Tréville samal ajal kõrvalasuvas kabinetis võttis vastu külastajaid, kuulas kaebusi, andis korraldusi; ja nagu kuningas Louvre'is ainult rõdule tarvitses minna, et inimestest ja relvadest ülevaadet saada, nii tarvitses härra de Tréville seks otstarbeks ainult oma akna juurde ilmuda. *Mittevõrne paljudega (lad. k. ) 26
annaabi.ee 
