Rikastumiskirg ja inimväärikus (0)

"Rikastumiskirg ja inimväärikus"
Olenemata ajastust või kohast on inimeste põliseks sisemiseks sooviks olnud elada hästi ja igal juhul paremini, kui naaber või sõber. Selline pidev võistlemine pakub mõnedele inimestele isegi mõnu, samas neile, kellel on raha vähem, põhjustab see masendust ja stressi. Rikastumiskirg on pahe, mis paneb inimesi mõtlematult käituma ja teiste elusid rikkuma. Kuid see on miski, mis on tegelikult väga paljudele inimestele unistuseks ja suureks sooviks.
Ajades taga suuri rahasid või maalappe, unustavad inimesed tihtipeale ära selle, et püüeldes vahendeid valimata oma soovide ja tahmiste poole, kaotavad nad osa oma eneseväärikust. Sellest ei pruugi kohe arugi saada, kuid hiljem on tehtut juba raske muuta. Heaks näiteks on siin Tõnu Prillupi kurb lugu „Mäeküla piimamehest“, sest ka tema suureks unistuseks ja sooviks oli omada maad ja saada rikkaks, selle nimel oli ta valmis müüma isegi oma naise mõisnikule.
Algselt väga hea plaanina tundunud tehing osutus hiljem aga väga valeks otsuseks. Mõnes mõttes ei saa seda Tõnu Prillupile väga pahaks panna, sest sellisele võimalusele kiirelt oma elujärge parandada ei suudaks paljud vastu panna. Samas on oma naise maha müümine suhteliselt ebamoraalne tegu. Paraku saigi Prillupile saatuslikuks liigne rahaahnus ja seetõttu tegi ta mõtlemata Mari soovidele rumala lepingu.
Lisaks sellele, et Prillup jäi ilma heast ja tublist naisesest, kaotas ta ka oma eneseväärikuse. Kergekäeliselt sõlmitud lepingul olid omad tagajärjed, millega Prillup tegelikult üldsegi rahul polnud. Ta sai küll selle, mida ammu soovis ja ihkas , kuid sattus kõrtsis teiste pilkamise ja norimise alla. Pidev viltu vaatamine ja jutud, mis levisid, tegid Prillupi olemise raskeks ja ta leidis järjest rohkem lohutust alkoholist. Kõrtsis käimine ja joomine saidki Prillupile lõpuks saatuslikuks, sest ta külmus oma joobes oleku tõttu surnuks .
Kuigi algselt oli Prillup rahaahne ja tema ainsaks sooviks oli ükskord maad omada ja rikas olla, siis lõpuks kahetses ta oma tegu Mariga ja hakkas rohkem hindama pere, armastust ja kodu. Prillup sai aru, et oma suure rikastumiskire tõttu oli ta unustanud, kui oluline väärtus on inimväärikus. Kahjuks sai Prillup sellest liiga hilja aru, ise mõistmata oli ta jõudnud samale tasemele , kus oli Kremer enne lepingu sõlmimist.
Elus on tihti sellised olukordi, kus inimesed saavad oma tehtud vigadest alles siis aru, kui on juba hilja. Tähele ei panda ka teiste tehtud vigu, vaid mõistetakse neid siis, kui ise samasuguses olukorras ollakse. Prillup nägi küll, et Kremer oli rikas, aga üksi, kuid sel ajal ta ei näinud rikkaks olemise negatiivseid külgi. Need avastas ta enda jaoks siis, kui oli pärast lepingu sõlmimist paremal elujärjel. Kogedes Kremeri üksildast elu, taipas ta, et oli teinud suure vea, kui lubas Mari Kremerile.
Raha ongi elus üks selline asi, mis paneb inimesi mõtlematult tegutsema. Kui inimesel on elu peamiseks eesmärgiks rikastuda, siis pürgitakse selle poole tihti vahendeid valimata. Ei mõelda teiste elus oluliste väärtuste peale ja tehakse haiget lähedastele inimestele. Enne lepingu sõlmimist oli Prillup külarahva seas tubli ja väärikas mees. Kuid hiljem, peale lepingu sõlmimist kaotas ta oma hea maine ja lugupidamise külarahva poolt. See kahjutas ka Prillupi enda eneseväärikust, kui ta sellest kõigest hiljem aru saanud oli.