suuteline looma tugevat valitsust Kümnendil tegutses Eestis 11 valitsust, mille keskmiseks elueaks kujunes 11kuud. Võitlus riigivastastega Põhilised vastased: Vene impeeriumi taastamisest unistavad vene emigrandid Baltisaksa parunid Kommunistid Riigipöörde katse teostati 1.detsember 1924.a Poliitilise stabiilsuse suurenemine Mäss kujunes EKP jaoks enesehävitamiseks, kuna rahvas pööras vägivallatsejatele kindlalt selja Võitluseks riigivastaste jõududega võeti parlamendis vastu riigikorra kaitse seadus ja pandi uuesti alus kodanike vabatahtlikule relvaorganisatsioonile Kaitseliidule Tänan kuulamast!
Mäss teostati 1.detsember 1924.a.,mil umbes 300relvastatud võitlussalklast tungisid Tallinnas kallale valitsusasutustele, sidekeskustele ja sõjaväeosadele. Riigipöörde katse suudeti maha suruda mõne tunniga, enne veel kui mässulised jõudsid pöörduda abipalvega Moskva poole. Poliitilise stabiilsuse suurenemine. Mäss kujunes EKP jaoks enesehävitamiseks, kuna rahvas pööras vägivallatsejatele kindlalt selja. Võitluseks riigivastaste jõududega võeti parlamendis vastu riigikorra kaitse seadus ja pandi uuesti alus kodanike vabatahtlikule relvaorganisatsioonile- Kaitseliidule. Võeti vastu kultuuromavalitsuste seadus. Kümnendi lõpus stabiliseerus Eesti sisepoliitiline olukord tunduvalt. Mingeid uusi vapustusi ei olnud ette näha.
seltsiliikumise edenemine (Vanemuine ja Estonia, haridusseltsid, raamatukoguseltsid, Eesti Kirjanduse Selts ja Eesti Rahva Muuseum, Noor-Eesti). Survepoliitika: sõjaseisukord, poliitilised piirangud, tsensuur, venestuse uus pealetung. 1908 asendati sõjaseisukord „kõvendatud valvekorraga“. Jätkus aga poliitiline surve. Võitlus separatismiga ja riigi ühtsuse tagamine sai olulisemaks kui kunagi varem. Streigid ja meeleavaldused olid keelatud, keelatud oli riigivastaste mõtete avaldamine ajakirjanduses. Jätkusid kohtuprotsessid rev. osavõtnute üle- surma, asumisele ja vanglasse. Algas uus venestamislaine, mis kutsutakse Stolõpini reaktsiooniks (Vene peaminister Stolõpin 1906- 1911). Seda kogesid aga eestlased „teise rahvusliku ärkamisena“, kuna rahvuslik liikumine oli juba niivõrd jõuline. Eestlased püüdsid venestamislaine ajal teha kõike võimalikku seaduse piirides. Uue venestamislaine alustas Stolõpini ringkiri 1908.a
allutas oma mõjule suunates riigis valitseva parteina oma parteiliikmeid liidumaade politseiteenistustesse) kõigi teiste Saksamaa liidumaade poliitilise politsei üksused. Teostati Saksamaa korrakaitseorganite reorganiseerimine ning kõik Saksamaa politseiasutused ei allu enam kohalike liidumaade Siseminsiteeriumitele, vaid otse (Reichsführer-SS und Politzeipresident ) Heinrich Himmlerile. Kriminaalkuritegevuse ja riigivastaste kuritegudega tegelevad politseiasutused- kriminaalpolitsei - kriminalpolitzei ja poliitiline politsei - Gestapo ühendatati Sicherheitspolizei (Sipo)) nime all. Otseselt poliitiliste vastastega tegeles Riigi Julgeoleku Peaameti II osakond, mille juht oli Heinrich Müller ja Peaameti juhiks määrati Reinhard Heydrich, kes tollel ajal Saksamaal levinud kohakaasluse alusel oli nii riikliku julgeolekuameti kui ka seni veel eraldi partei
hakkas valitsema despoodina. Tegelikud valitsusasjad jätsid Annat ükskõikseks, enamiku ajast veetis ta Moskvas, põhihuvideks jaht ja lõbustused. Anna valitsusajal teostas tegelikku võimu 1731. aastal moodustatud 3-liikmeline ministrite kabinet. Ehkki Anna Ivanovna asetses ise Moskvas, kujundati tema valitsusajal välja Peterburi põhitänavavõrgustik, kaotati Peeter I poolt kehtestatud ainupärimisõigus ja tõhustati riigivastaste kuritegudega tegeleva Salaekspeditsiooni tööd. Suurendati sõjaväeosade arvu ja asutati kaks täiendavat kaardiväepolku. Keisrinna soosikute aetud poliitika päästis valla Poola pärilussõja ja Vene-Austria sõja Türgi vastu. Ivan VI (1740-1741) Elas aastatel 1740-1764. Ivan määrati vaid pooleteisekuuselt Venemaa valitsejaks, regendiks määrati esialgu Kuramaalt pärit keisrinna Anna favoriit Bironite dünastia Kuramaa hertsog Ernst Johann Biron
Selle käigus hukkus 21 rahulikku kodanikku ja 20 mässulist, suur oli sõjakohtute otsusel hukatute arv. Mäss kujunes EKP jaoks enesehävitamiseks, kuna rahvas pööras vägivallavalitsejatele kindlalt selja. Kümnendi lõpus oli parteil Eestis vaid umbes 3000 liiget, kellest üle poole olid vangistatud. Kommunistidest lähtuvalt ohu tunnetamine sundis erakondi tihedamalt koonduma, unustades ajutiselt omavahelised lahkhelid. Võitluseks riigivastaste jõududega võeti parlamendis vastu riigikorra kaitse seadus ja pandi uuesti alus kodanike vabatahtlikule relvaorganisatsioonile Kaitseliidule. Kaasmaks vähemusrahvusi, võeti vastu kultuuromavalitsuste seadus, mis andis Eestis elavaile muulastele avaraid võimalusi rahvuskultuuriliste küsimuste lahendamisel. Eesti rahvusvahelist positsiooni aitas tugevdada otsus maksta baltisaksa mõisnikele tasu maareformi käigus võõrandatud valduste eest
isiklikust kättemaksust. Ainult riigireetmist ja raskeid usuvastaseid kuritegusid käsitleti ühiskonnavastastena. Kui algselt oli karistusõigus eraõiguslikku laadi ning riik tegeles üksnes reetmise ja sakraalsete kuritegudega, siis linnade arenedes tekkisid politseikohtud, kes mõistsid süütamiste, rüüstamiste ja varaste suhtes õigust (reeglina oli karistuseks surmanuhtlus). Alles 2. saj eKr tekkis reetmise ja teiste riigivastaste kuritegude arutamiseks vandemeestest koosnev kohus. Karistused olid peegeldavad ning viidi täide kannatanu kogukonna poolt. Keisririigi ajal tekkis võimalus kohtuotsuse peale edasi kaevata. Täidesaatev õigus algselt sisuliselt puudus ning võlgniku võis võtta vangi kindlaksmääratud aja järel, kui kogukond ei olnud võlga tasunud, tappa või müüa orjaks. Aastal 330 eKr otsustati, et müüa ega tappa ei tohi, kuid võib kinni pidada võla tasumiseni ning võeti
rahastamine ja toetamine, massilise korratuse organiseerimine, ametiruumi tungimine, Eesti Vabariigi ametliku sümboli teotamine jms), süüteod välisriigi ja rahvusvahelise organisatsiooni vastu (näiteks tungimine diplomaatilist puutumatust omavale maa-alale, hoonesse ja ruumi, välisriigi ja rahvusvahelise organisatsiooni ametliku sümboli teotamine jms) ning süüteod riigi kaitsevõime vastu. Tulenevalt riigivastaste süütegude erilisest ohust riigile, on nende eest ette nähtud karmid karistused: riigireetmise, salakuulamise ja mõnede teiste süütegude eest kuni viieteistaastane vangistus, ründe eest kõrge riigiametniku või rahvusvaheliselt kaitstud isiku elule ja tervisele kuni kahekümneaastane või eluaegne vangistus. Avaliku rahu vastased süüteod (KarS §-d 255–287) on sellised süüteod, mis on suunatud
See on roomaõiguslik käsitlus. Sellise paigutuse alus on tõsiasi, et üks nimetatud kahest deliktist, altkäemaksu võtmine, on ametialane kuritegu (pandud toime ametiisiku poolt). Seega on põhidelikt altkäemaksu võtmine. Nagu öeldud, avaldub selles roomaõiguslik käsitlus. Võimalik oleks aga ka teistsugune süsteem – lähtuda germaaniõiguslikust seisukohast ning paigutada altkäemaks riigivastaste süütegude peatükki. Seega on KrK §-s 294 sätestatud süüteokoosseis põhidelikt, mis määrab ära ka teiste komplekti kuuluvate koosseisude (altkäemaksu andmine ja vahendus, §-d 298 ja 296) tõlgendamise piirid. Niisiis tuleb §-s 298 tähendatud altkäemaksu andmise koosseisu kõigi tunnuste sisustamisel pöörduda § 294 poole. Järelikult tuleb arvata, et ka altkäemaks antakse ametiisikule altkäemaksuandja huvides
Eesti pinnal tegutsesid 2, Kindral Bezobrazovi ja Kindral A. Orlovi ekspeditsioon (Lõuna-Eesti, Valga linn). Revolutsioonist Ilmasõjani Survepoliitika: sõjaseisukord, poliitilised piirangud, tsensuur, venestuse uus pealetung: Sõjaseisukord: 1908 asendati sõjaseisukord ,,kõvendatud valvekorraga". Jätkus aga poliitiline surve. Võitlus separatismiga ja riigi ühtsuse tagamine sai olulisemaks kui kunagi varem. Streigid ja meeleavaldused olid keelatud, keelatud oli riigivastaste mõtete avaldamine ajakirjanduses. Jätkusid kohtuprotsessid rev. osavõtnute üle- surma, asumisele ja vanglasse. Venestuse uus pealetung: Mida kutsutakse Stolõpini reaktsiooniks (Vene peaminister Stolõpin 1906-1911). Seda kogesid aga eestlased ,,teise rahvusliku ärkamisena", kuna rahvuslik liikumine oli juba niivõrd jõuline. Eestlased püüdsid venestamislaine ajal teha kõike võimalikku seaduse piirides. Uue venestamislaine alustas Stolõpini ringkiri 1908.a
ebakonstruktiivset kriitikat. A la ,,Kas me siis sellist Eestit tahtsimegi?". Pärast 1. dets 1924 saadi aru, et kriitika asemel tuleb otsida võimalusi pigem omariikluse säilitamiseks. Kriitika ei olnud enam üles puhutud ja liialdatud, vaid üsna asjakohane ja konstuktiivne. Ka valitsusringkonnnad rakendasid jõupingutusid, et vältida taoliste mässukatsete kordumist tulecikus. Riigikorrakaitse seadus võeti vastu. Selle alusel muutus lihtsamaks riigivastaste org likvideerimine. Riigivastase tegevuse eest ka märksa rangemad karistused. Taaselustati kiiresti Kaitseliit. Pärast VS lõppu oli Kaitseliit langenud varjusurma. Ülemaalisest org-st rääkida 20 aastate alguses ei saa. 1924 suvel alustati Kaitseliidu taasloomise katseid. Lõuna-Eestis Ernst Põdderi juhtimisel hakkas asi üsna hästi toimima. Mujal poliitiliste vastuolude tõttu asi eriti ei edenenud. Vasakpoolsed süüdistasid parempoolseid, et nad soovivad endale luua erasõjaväe
suhtes. Nurisemist vastloodud riigi ja selle võimaluste kohta oli väga palju. Pärast 1. dets 1924 saadi aru, et kriitika asemel tuleb otsida võimalusi pigem omariikluse säilitamiseks. Kriitika ei olnud enam üles puhutud ja liialdatud, vaid üsna asjakohane ja konstuktiivne. Ka valitsusringkonnnad rakendasid jõupingutusid, et vältida taoliste mässukatsete kordumist tulevikus. Riigikorrakaitse seadus võeti vastu. Selle alusel muutus lihtsamaks riigivastaste org likvideerimine. Riigivastase tegevuse eest ka märksa rangemad karistused. Taaselustati kiiresti Kaitseliit. Pärast VS lõppu oli Kaitseliit langenud varjusurma. Ülemaalisest org-st rääkida 20 aastate alguses ei saa. 1924 suvel alustati Kaitseliidu taasloomise katseid. Lõuna-Eestis Ernst Põdderi juhtimisel hakkas asi üsna hästi toimima. Mujal poliitiliste vastuolude tõttu asi eriti ei edenenud. Vasakpoolsed süüdistasid parempoolseid, et nad soovivad endale luua erasõjaväe
salakuulamine), nende hulka kuuluvad ka süüteod riigivõimu vastu (terrorism, massilise korratuse organiseerimine, ametiruumi tungimine, Eesti Vabariigi ametliku sümboli teotamine jms), süüteod välisriigi ja rahvusvahelise organisatsiooni vastu (tungimine diplomaatilist puutumatust omavale maa-alale, hoonesse ja ruumi, välisriigi ja rahvusvahelise organisatsiooni ametliku sümboli teotamine jms) ning süüteod riigi kaitsevõime vastu. Tulenevalt riigivastaste süütegude erilisest ohust riigile, on nende eest ette nähtud karmid karistused. Avaliku rahu vastased süüteod on süüteod, mis on suunatud avaliku julgeoleku vastu (kuritegeliku ühenduse loomine, juhtimine või sellesse kuulumine, omavoli, ebaseaduslik riigipiiri ületamine), avaliku korra vastased süüteod (avaliku korra rikkumine, looma julm kohtlemine jms), avaliku võimu teostamise vastased süüteod, nagu vägivald võimuesindaja ja
Katariina II asutada eratrükikodasid (meenutagem, millal tegutses Põltsamaa eratrükikoda!). Hirmust Prantsuse revolutsiooni ideede leviku ees hakati regulaarselt kontrollima välismaalt sissetoodavat kirjandust. Paul I keelas selle sisseveo, samuti Vene alamate õppimise välismaal täielikult. Aleksander I võimuletulek andis uusi lootusi. 1804 aga kehtestati esimene üldsõnaline tsensuuriseadus. Selles loeti tsensuuriameti ülesandeks mitte ainult tõkestada kõlbluse-, usu- või riigivastaste teoste ilmumist, vaid anda ühiskonnale teoseid ja raamatuid, mis soodustaksid tõelise valgustatuse levimist ja kõlbluse arengut! Seda tõlgendati mitmeti, nt Tartu Maarahva Näddalilehe keelamist põhjendati sellega, et ei saa kasulik olla informeerida talupoegi asjadest, mis neisse üldse ei puutu! Sellise loogikauperpalliga tunnistati leht kahjulikuks ja hävitamisele kuuluvaks. 1804 kehtestatud tsensuuriseadus põhines eeltsensuurile. Tsensorid olid tavaliselt ametis ülikoolide juures
Tšekaa vormiliselt võttes likvideeriti 1922, sisuliselt siiski mitte, pol salapolitsei jäi alles. Tšekaa oli tegutsenud seni täiesti iseseisvalt, kuulumata ühegi riikliku inst alla, uus salapolitsei, mis sai nimeks GPU (Riiklik Poliitvalitsus), hiljem NL loomise järel OGPU (Ühendatud riiklik Poliitvalitsus), see allus Siseasjade Rahvakomissariaadile (NKVD), oli üks selle osa. Tšekaa volitused olid olnud laiemad, aga GPU sai jätkuvalt korraldada juurdlusi riigivastaste pol süütegude üle, nende alluvusse anti kontroll riigipiiride, raudteede üle, säilitas õiguse teostada kohtuväliseid repressioone. GPU juhiks jäi Felix Dzeržinski. Vaherahuperioodil pandi alus ka tulevasele kurikuulsale GULag-ile. Tegutses Siseasjade Rahvakomissariaadi juures (Koonduslaagrite peavalitsus). 20Ndatel sai alguse, massiliselt levis koonduslaagrite loomine 30ndatel. Pärast okt pööret enamlased väitsid, et senist vanglasüsteemi pole enam vaja
annaabi.ee 
