Riigikogu valimised - võrdluses maailma ja lähinaabritega (0)

Riigikogu valimised- võrdluses maailma ja lähinaabritega
Eestis on toimunud pärast iseseisvumist viied Riigikogu valimised. 1992. aasta valimised jäävad eelkõige silma suure hulga esindatud erakondade arvuga, mis on tänapäeval kahanenud mõnevõrra, kuid erinevate jõudude vahekorrad on jäänud oluliste muutusteta. Võitja tulemus on erinevatel aastatel olnud üsna sarnane- ligi 30 kohta, mõningate kõikumistega. Liidererakonnal on üpriski tihedalt kannul teine partei, kolmas partei tuleb juba suurema vahega ning ka neljanda partei positsioon on selgesti eristatav ja ülejäänud erakonnad püsivad künnisepiiri lähedal. Kas ka meie lähinaabrite valimistel saame vaadelda taolist tulemuste peaaegu kattumist erinevatel aastatel? Soomes viitavad viimaste aastate valimised kolmeparteilise süsteemi kujunemisele. Võidetud kohtade hulk parlamendis kolmel erakonnal pole märkimisväärselt erinev, kuid neljas erakond jääb oma tulemustega selgelt maha teistest. Rootsi parlamendis domineerib aga selgelt üks erakond, kes on võitnud aastate jooksul keskeltläbi 40% parlamendikohtadest. Teise erakonna positsioon on samuti üpris selgesti määratav- see on püsinud 20% juures, vahel natuke kõrgemal või madalamal. Kolmas erakond püsib 15% juures ning sageli läheneb talle neljas erakond. Lätis on nelja erakonna vahed üsna kokku surutud. Kuid erinevalt teistest vaadeldud riikidest on Läti liiderpartei positsioon kõige kõikuvam olnud, kuid alati on kõik erakonnad mahtunud 15% protsendi hulka. Kahes riigis-Soomes ja Rootsis on selgelt välja kujunenud parteide süsteem, Eestis ja Lätis on see rohkem aimatav.
Kas me saame nende tulemuste põhjal väita, et Eestis hakkab tekkima spetsiifiline valimistulemuste süsteem, mis võib ka tulevastele valimistele iseloomulik olla? Ning kas me selle teadmisega lahkneme muust maailmas? Nüüdseks kui meil on selja taga viis Riigikogu valimist ning ukse ees kohe tulemas uued, saame me öelda, et on tekkinud aimatav süsteem. Viimastel kahtedel valimistel on kahe erakonna vahe olnud väga väike, seega saame Eesti puhul väita, et on tekkinud kaheparteiline süsteem. Kolmas partei on asunud aastaid liiderparteidest madalamal ning seega võime julgelt väita, et lähiajal see kaugus oluliselt ei muutu. Küll aga ei saa me kindlalt nimetada, milline erakond asub mingil positsioonil. Vaadeldes oma lähinaabreid, näeme, et me ei erine oma spetsiifilise valimistulemuste süsteemiga teistest. Igal riigil on tekkinud aastate vältel oma süsteem, mis annab aimdust, sellest, kui palju kohti saab erineval positsioonil olev partei. Süsteemide teke panebki aluse oma riigile. Igal riigil on kujunenud välja omad süsteemid, mis määravad ära selle, kuidas miski toimub ning annab ühiskonnale aimdust sellest, kuidas tuleks toimida, et oleks toimiv ühiskond ja riik.
Kas me saame võtta sellist süsteemi kui probleemi? Mina isiklikult arvan, et Eestil väljakujunenud süsteem ei ole probleeme tekitav. Kui meil on parlamendis kaks erakonda, kes on oma kohtade poolest peaaegu võrdsed, siis usun, et probleemid saavad arutatud kiiremini, kuna pole liigseid segavaid jõude. Loomulikult on veel kolm ülejäänut parteid, kuid nende kohtade arv on juba liidrite omadega küllaltki väike, et me võime siiski väita, et otsustavad on kaks enim kohti omavat parteid. Samuti ei saa me sellise süsteemi tekkimises süüdistada mitte kedagi peale meie endi. Meil ei ole täielikku ühtsust oma arvamusel, kuid samuti ei ole need äärmusest äärmusesse. On kujunenud kaks selgelt juhtivat mõtteviisi ning vähemus on sunnitud alluma enamusele. On ju demokraatliku riigi üks põhimõtegi see, et valitsus tugineb enamusele. Ja kui meie oleme oma enamuse arvamusega kujundanud spetsiifilise süsteemi, siis see nii peabki olema.
Keit Kallas