Riemann, Kretzschmar, Schering (0)

Hugo Riemann - saksa muusikateadlane, July 18, 1849, Grossmehlra, Tüüring - July 10, 1919, Leipzig , Saksimaa
Ta oli teooriat õppinud Frankenbergeri poolt, õppis klaverit koos Barthel and Ratzenberger, õppis õigust ning filosoofiat ja ajalugu Berliinis ja Tübingenis.
Peale Franko-Germaani sõda pühendus muusikale , õppis Leipzigi konsis kompositsiooni ja teooriat ja muusikaajalugu.
Siis läks Bielefeldi, oli seal õpetajana ja koorijuhina. 1878 tuli tagasi Leipzigi ülikooli kui privaatdotsent. 1881-90 oli ta klaveri õpetajana ja teooria õpetajana Hamburgi konsis, lühikest aega ka Sondershausen konsis. Oli õpetanud Wiesbadeni konservatooriumis (1890- 1895 ), kuid lõpuks tuli tagasi Leipzigi Ülikooli lektorina 1895 aastal. Aastal 1901 nimetati ta professoriks.
Tema tuntumad teosed on Musik-Lexikon (1882; 5th ed. 1899; Eng. Trans., 1893-1896) täielik sõnastik muusika ja muusikute kohta, Handbuch der Harmonielehre (harmooniaõpetuse käsiraamat), uurimistöö harmooniast ja Lehrbuch des Contrapunkts (kontrapunktiõpetuse käsiraamat) samalaadne kontrapunkti uurimistöö, mis kõik on tõlgitud inglise keelde. Leiutas neo- Riemanni teooria. On kirjutanud artikkleid muusika interpretatsioonist.
Ta kirjutas palju klaveritsükleid, laule, klaverisonaati, kuus sonatiini, viiuli sonaati ja keelpillikvartett .
August Ferdinand Hermann Kretzschmar – saksa muusikateadlane (19 January 1848, Olbernhau – 10 May 1924, Berliin) oli organist ja kantori Karl Dankegott Kretzschmari poeg. Oli õppinud Dresdenis ja Leipzigi ülikoolis filosoofiat ja L. konsis muusikateadust.
1871 õpetas ise L. konsis muusikateooriat ja teisi aineid. 1876. aastast oli lühikest aega Metzi teatri orkestri juht. Sõitis Inglismaale ja Itaaliasse muusikateaduse retkedeks ning siis jäi 10 aastaks Rostoki, kus juhatas linna orkestrit . 1887- 1904 oli ta uuesti L.-is muusikadirektorina ülikoolis. 1890. aastast oli erakorraline professor , samal ajal ta juhatas linna ühe koori ja orkestri. Tegutses professorina 1904 aastast Fridrich Wilgelmi ülikoolis. 1907-1922 juhtis ta vaimuliku muusika ülikooli. Samal ajal 1909-1920 oli direktor Berliini muusika ülikool (Hochschule).
Kolm peamist muusikateadusliku kirjutist on "Ooperi ajalugu" (saksa keeles: Geschichte der Oper ; 1919), "Sissejuhatus muusika ajalukku" (saksa keeles, Einführung in die Musikgeschichte; 1920) ja esimene köide "Uue saksa laulu ajalugu "(saksa keeles: Geschichte des neuen deutschen Liedes; 1911), alapealkirjaga " Albertist Zelterini ", mis ei olnud jätkatud, kuid on osaliselt täiendatud varasemate töödega " Saksa laul pärast Schumanni "(saksa keeles: Das Deutsche Lied seit Schumann ) ja "Saksa laul pärast Richard Wagneri surma " (saksa keeles: Das Deutsche Lied seit dem Tode Rich. Wagners).
On uurinud oratooriumi zanri arengut.
Arnold Schering (April 2, 1877 in Breslau, Germany – March 7, 1941 in Berlin, Germany) saksa muusikateadlane.
Kasvas Dresdenis, õppis viiulit Annengümnaasiumis kuni 1896 aastal. Õppis Berliinis muusikakoolis viiulit Joseph Joachimi juures. 1898- 1902 õppis muusikat Berliinis ja Leipzigis, kirjutas desertatsiooni Vivaldi instrumentaalkontsertite ajaloost (saksa, Geschichte des Instrumentalkonzertes bei Antonio Vivaldi), mis tõi selle helilooja taas tähelepanu keskpunkti . Ise tegutses Leipzigi konsis professorina, siis Berliinis muusikateadlasena, Halles oli professor.