Sauter nendib, et teiste mikroaspektide seas huvitab uurijaid ka väga pealtvaataja emotsionaalsete protsesside uurimine, nende seas enim aga identifitseerimine, sümpaatia ning empaatia. Autor toob näite Henri Schoenmakeri ja tema Hollandi kolleegide uuringust ning ka iseenda uuringust. Viimase tulemustest leidus, et kõige rohkem mõjutab publiku hinnangut etendusele näitlemise kvaliteet. Oma artikli lõpus räägib Sauter ka teatriteooriast ning toob välja, et retseptsiooniteooria on andnud teatriteooria arengusse märgatava panuse. Autor annab lühikese ülevaate ka 1990ndatel tutvustatud teatrisündmuse kontseptsioonist, mille järgi igat etendust, olenemata selle toimumise ajast või kohast, kuid millel on publik, on teatrisündmus. Sauter lisab, et viimane sisaldab endas nii mikro kui ka makro aspekte.
etenduse algelemendid e aatomid, loosungid, žestid märgikooslused e liitmärgid, mitmest üksikmärgist koosnev üksus alatekstid e allstruktuurid terviklik etendus 11. Publik Publiku-uuringud kitsamalt – uuritakse publiku sotsiaalset ja kultuurilist tausta (vanus, amet, haridus, kultuuriline taust, palju nad teatrist teavad, kas loevad, käivad kontsertidel, näitustel jne) Retseptsiooniuuring – keskendutakse ühe kunstiteose vastuvõtu uurimisele, nt valitud 1 fookusgrupp Retseptsiooniteooria – etenduse vastuvõtuprotsessi üldistamine Makrotasandi uuringud – suuremad vaatajate grupid, uuritakse üht lavastust, teatrit v ajastut. Mikrotasandi uuringud – individuaalne vaataja, üksikisik, nt ühe lavastuse väike grupp publikut, suvaintervjuud nt 10 inimesega, keskendutakse 1 inimesele Mudelvaataja – ideaalne v hüpoteetiline vastuvõtja, reaalselt pole, konstrueeritakse vaatajatüübid, kes võiks olla vaatajad Uurimismeetodid:
a) naturaliseerimisprotsess - kui lugeja ja teksti ideoloogia on sama b) kohandamisprotsess - lugeja ja teksti ideoloogiad on erinevad, lugeja kohandab teksti oma vaadetega. Uushistoritsism tundis vastastikkust huvi tekstide ajaloolisuse ja ajaloo tekstuaalsuse vastu. Ajalugu ei ole määratud tähendusega faktide kogum, vaid on tekst, mida tõlgendatakse. Ja iga teksti võib vaadelda kui mingi ajastu ideoloogia poolt vormitud kultuuriliste konstruktsioonide väljendust. Retseptsiooniteooria. Alused & põhiesindajad & nende põhiteesid ( H. R. Jauss, W. Iser. J. Culler, S. Fish). Retseptsiooniuurija küsimusi kirjandustekstiga töötamiseks. Ret. teooria ei ole üks teooria, vaid laiem fookus kirjandusteksti lugemise protsessil. Alused: * fookus lugeja ootustel ja reaktsioonil teosele * tekstil pole kindlat tähendust, selle määrab lugeja * kirjandusteos omandab oma positsiooni vastuvõtvas kultuuris just lugemise kaudu * pole olemas ühtainust, õiget tõlgendust. H.R
eksisteeri · Tegelik lugeja reaalselt teost lugev isik, kes lugemisel lähtub tekstis olevast lugemismudelist ( nt krimkast ei oota keelemängu), isiklikust elukogemusest, tõlgenduskogukonnast (kooslus, keda ühendab sarnane ellusuhtumine), põlvkonna ootushorisondist (teatud vanusegrupi ootused ja eeldused, millest lähtuvalt teost hinnatakse) Retseptsiooniteooria tekkis 1960-1970ndatel vastukaaluks uuskriitikale, uurib teose vastuvõttu (kõigis kunstivaldkondades). Alusideed: kirjanduslikus kommunikatsioonis on oluline koht vastuvõtjal, tähenduse tekke protsessist ei ole võimalik lugejat eemaldada, lugemine on tähenduse tekke hädavajalik dimensioon. Teos saab teoseks alles siis, kui keegi seda loeb. Lünk, lõhe tekstikohad, mille lugeja peab ise täitma
vahendab elamusi vahendab teadmisi vaataja elab kaasa vaatajale näidatakse huvi lõpplahenduse vastu huvi tegevuse käigu vastu Publiku uuringud tegelevad teatripubliku ja etenduse vastuvõtu uurimisega, publiku-uuringud kitsamalt uurivaid vaid publiku sotsiaalset ja kultuurilist tausta ning teatrikäitumist. Retseptsiooniuuringud keskenduvad etenduse vms vastuvõtu uurimisele. Retseptsiooniteooria püüab etenduse vastuvõtuprotsessi üldistada. Teatriantropoloogia: Tegeleb teatri tekke, piiride ning funktsioonide uurimisega. Kaks suunda: teoreetiline (antropoloogid, Antoine Artaud, Richard Schechner) ja praktiline (Peter Brook, Eugenio Barba jt). Argielu teater rituaal. Erinevad etendamispraktikad. Teatrikunsti liigid: · Muusikateater o Ooper - dramaatilise teksti ettekanne ühe või mitme kostüümidesse riietatud
vene formalism (mis on kirjanduslikkus, avaldub ainult keele kaudu, distantsi loomine teose lugeja ja keele vahel) ja strukturalism; müüdikriitika, arhetüübikriitika; uuskriitika (põhimõiste on lähilugemine. Oluline on objekt, tõlgendamine); dekonstruktsioon (tekstikeskne tekst on nagu telliskivimüür, lammutus ja ülesehitamine on teksti protsess) ;semiootika. Lugejast lähtuvad kirjandusteooriad: retseptsiooniteooria. Kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad: kirjanduslugu; uushistoritsism, feministlikud kirjandusteooriad, sooteooriad; kultuuriuuringud; postkolonialistlik teooria; ökokriitika. 5.Mis on tõlgendamine? Tõlgendamine on üks kirjanduse uurimise põhipraktikaid. Oluline on mõistmine, see on esmane tase ehk loeme teksti hoolikalt läbi. Konkreetse teksti puutuva informatsiooni kogumine, nt tegelased, miljöö, sündmused, retoorilised ja narratiivsed võted, vaatepunkt jne.
Kirjandus on keelele põhinev kunstivorm, strutualism on kirjanduse uurimises oluline. Struktuur on korra loomine maailmas, kirjandusel on oluline roll maailma seletamiseks. Strukturalism uurib struktuure, kirjanduse grammatikat, kuidas kirjandus toimib kui süsteem. Strukturalismi ei huvita, mida tekst tähendab, vaid kuidas see tähendus luuakse. Strukturalistlikke kirjandusteooriaid (narratoloogia, G. Genette, J. Culleri strukturalistlik retseptsiooniteooria). • Žanrite uurimine – žanriteooria, kirjandus kui müüdi nihke või teisaldusvorm. • Narratiivi struktuur – vastandused • Kirjanduse tõlgendamise struktuur Uuskriitika tekkepõhjused ja põhialused. Kavatsuslik ja tundmuslik eksitus. Lähilugemise mõiste. • Sai alguse 20. sajandil. Mõjutatud modernnistlikust esteetikast laiemalt. Moto: tekstikesksus. Oluline on kirjandus kui keel, mis erineb teadus- ja tebekeelest.
b) Tekstist lavale ülekandeprotsessi uurimine c) Publiku-uuringud uuritakse teatrikülastajaid, kuidas nad etendusi vaatavad. Kitsamas mõttes uuritakse nende sotsiaalset ja kultuurilist tausta, teatrikäitumist. d) Retseptsiooniuuringud uuritakse etendusi või gruppe ning seda, mida inimesed nägid: kas vaatasid näitlejat, konkreetset tegelast või üldist lugu, kui palju pöörasid tähele konkreetsetele meediumitele tähelepanu. Retseptsiooniteooria püüab etenduse vastuvõtuprotsessi üldistada. e) Teatrisemiootika teadus teatri märkidest ja märgisüsteemidest. Teadvustati, et teater vajab uurimist teatrina, omaette keelena, mitte kirjanduse illustratsioonina. Uurib teatrikeele eripära, mis seisneb lavateose üksikosadeks liigitamises, esemete semiotiseerumises teatrilaval (st teatrimärk on mingi märk), iga väljendusvahendi asendamises teise väljendusvahendiga teatris (st teatrimärk on mobiilne ja
pärimusi, ka Tolkieni „Sõrmuste isand“ on anglosaksi mütoloogia põhjal loodud. Kirjandusteooria koolkonnad Strukturalism. Põhialused, struktuuri mõiste. Strukturalistlik lingvistika (Saussure). Strukturalistlik antropoloogia. Semiootika. Märgisüsteemi mõiste. Märgitüübid: indeks, ikoon ja sümbol. Strukturalism ja kirjandusteadus. Strukturalistlikke kirjandusteooriaid (narratoloogia, G. Genette, J. Culleri strukturalistlik retseptsiooniteooria). Strutrualism Strukturalism on meetod, mille eesmärgiks on süstemaatilisel viisil mõista põhistruktuure, millele toetub looming. Inimkogemus süstematiseeritakse erinevatesse valdkondadesse (nt. lingvistika, antropoloogia, sotsioloogia, kirjandusteadus jne.) Põhialus: kõik inimkogemuses ja kultuuris eristatavad nähtused ja struktuurid, mis nende toimimist reguleerivad, kuuluvad mingisse strukturaalsesse süsteemi. Struktualistlik lingvistika
Kriitik > samuti oma ajstu diskursuste poolt vormitud, nende töö konstrueerib, mitte ei avasta tekstuaalseid tähendusi, mida nad kirjeldavad ja kirjandus- ka kultuurilugusid, mida nad koostavad. AGA: soovivad ajaloolise teksti ja enese vahele tekitada distantsi, seda võõrandada, et nii paremini tajuda teksti iseloomulikke jooni ja enda/oleviku ideoloogilisi positsioone. Ajaloo tekstide lugemine: mineviku ja oleviku vahelised läbirääkimised, kahepoolne suhe. 6. Retseptsiooniteooria. Ei ole üks teooria, pigem laiem fookus kirjandusteksti lugemise protsessil Fookus lugejate reaktsioonil, lugeja ootustel Tekstil EI OLE kindlat tähendust, selle määrab lugeja Kirjandusteos omandab positsiooni vastuvõtvas kultuuris just lugemise kaudu Teksti tähenduse loob (vähemalt teatud määral) lugeja Pole olemas üht `õiget' tõlgendust, mis oleks sama kõikidele lugejatele ei teksti osade ega terviku suhtes Erinevad retseptsiooniteooriad:
Kriitik > samuti oma ajstu diskursuste poolt vormitud, nende töö konstrueerib, mitte ei avasta tekstuaalseid tähendusi, mida nad kirjeldavad ja kirjandus- ka kultuurilugusid, mida nad koostavad. AGA: soovivad ajaloolise teksti ja enese vahele tekitada distantsi, seda võõrandada, et nii paremini tajuda teksti iseloomulikke jooni ja enda/oleviku ideoloogilisi positsioone. Ajaloo tekstide lugemine: mineviku ja oleviku vahelised läbirääkimised, kahepoolne suhe. 6. Retseptsiooniteooria. Ei ole üks teooria, pigem laiem fookus kirjandusteksti lugemise protsessil Fookus lugejate reaktsioonil, lugeja ootustel Tekstil EI OLE kindlat tähendust, selle määrab lugeja Kirjandusteos omandab positsiooni vastuvõtvas kultuuris just lugemise kaudu Teksti tähenduse loob (vähemalt teatud määral) lugeja Pole olemas üht ‘õiget’ tõlgendust, mis oleks sama kõikidele lugejatele ei teksti osade ega terviku suhtes Erinevad retseptsiooniteooriad:
· Etenduse analüüs on vaataja subjektiivne arusaamine etendusest (see võib erineda teiste vaatajate arvamusest). Analüüsides on hea teha märkmeid ning kasutada mitmeid allikaid. · Tekstist lavale ülekandeprotsessi uurimine · Publiku- ja retseptsiooniuurinbgud-teatripubliku ja eteduse vastuvõtu uurimine; publiku-uuring kitsamalt uurib publiku sotsiaalset ja kultuurilist tausta. Retseptsiooniuuringud keskenduvad etenduse vms vastuvõtu uurimisele. Retseptsiooniteooria püüab avstuvõtuprotsessi üldistada. · Teatrisemiootika-tegeleb teatrikeele uurimisega: semantline tasand, süntaktiline tasand, pragmaatiline tasand. Teatris on kasutusel 3 koodi: Teatri erikoodid; Esmased kultuurikoodid- elukogemus; Teisesed kultuurikoodid-kultuurikogemus · Teatriantropoloogia-Tegeleb teatri tekke, piiride ning funktsioonide uurimisega. Kaks suunda: teoreetiline(A.Artaud, R.Schechner), praktiline(P.Brook, E.Barba) · Teatrifenomenoloogia 3
annaabi.ee 
