E.Borhöhe "Kuulsuse narrid" 1. Jaan Tatikal oli sündides pahemal käel põial puudu. Niikaua kui teda mähkmetes hoiti, näitas ta oma pahameelt valju hääle ja säherduste tegudega. Ta tahtis oma nime inimeste suhu sobitada ja seetõttu ta keelu vastu akna peale ronis ja sealt alla hüppas. Õnneks aga oli just sel silmapilgul seal all vene aednik , kellel pea peal korv täis sõstraid ning Tatikas kukkus sinna sisse. Koolides ta hakkama ei saanud, pidevalt vahetas neid. Esimene kool kuhu Tatikas sisse astus oli odav rahvakool
muude vigurite, hakkas ta oma erilisi mõtteid nikerdama koolilaudadele. Selliseid lollusi koolmeistrid ei sallinud ning peale kolme kooli pinkide soojendamist, otsustas Jaan 16- aastaselt koolipoisi staatusest välja astuda. Selleks ajaks oskas Jaan tallinna murdega saksa keelt, luges jämedat trükki ja mõistis vigadega kirjutada. Ei leidnud noormees omale ka mitte mingisugust tööd, nii jäigi Jaan pingsalt ootama oma kuulsuse tähelendu. Tatikal oli küll väga palju põnevaid mõtteid, kuid ta ei suutnud ühtki nendest ellu viia. Peagi surid poisi vanemad ja Jaan jäi koerakese Pontuga kahekesi maija, mille kõik kolm kambrikest kubisesid kõiksugustest torudest, vedrudest, ratastest ja kraanidest, aga harva leidus seal söögipoolist. Tema esimese leiutise katsetamine oleks talle äärepealt elu maksnud. Tatika riietumisstiil oli lihtne, kentsakas ja algupärane. Välimuselt oli Jaan väikese kasvuga ja peenike.
Kuid napilt oli ta välja jõudnud, kui maja plahvatas. Salomonil oli juhtunu üle hea meel. Kuid ta oli ka ainuke, külarahva seas tekitas see suurt paanikat. Kohale uurima kutsuti isegi inspektor, kes Tatika juba surnuks kuulutas. Kuid siis järsku astus teisest tänavaotsast välja Jaan, kes oli käinud gaasivabrikust uut korstent uuele leiutisele toomas. Pärast seda Vesipruuli enesetuju muutus ning ta lahkus. Pärast seda ei ole temast enam midagi kuulda olnud. Tatikal keelati püssirohu kasutamine ja ta pöördus elektri ja auru poole, kuid ühtegi tema loodud leiutist pole teada.
5 2.3 "Kuulsuse narrid" Raamat "Tallinna narrid ja narrikesed" on üks Bornhöhe teostest, mis ei kuulu ajalooliste romaanide hulka. Selle raamatu tuntuim osa on "Kuulsuse narrid". Selles raamatus on räägitud kahest mehest, leiutajast Jaan Tatikast ja luuletajast Salomon Vesipruulist. Nende mõlema eripära seisneb selles, et tegelikult kumbki ei oska absoluutselt seda, mida nad arvavad ennast oskavat. Tatikal on küll väga palju huvitavaid mõtteid, kuid ta ei suuda ühtki nendest ellu viia. Tema esimese leiutise katsetamine oleks talle äärepealt elu maksnud. Mis puutub Vesipruuli, siis tema polnud elu jooksul üldse ühtegi korraliku luuletust kirjutanud, ta ainult üritas kirjutada üht uudisjuttu, mis ei tulnud temal sugugi hästi välja. Huvitav on see, et mõlemad uskusid pimesi oma annetesse ja kõigis oma ebaõnnestumustes süüdistasid nad teisi inimesi. Alati leidus mõni ettekääne
Robinson Crusoe (1891) ja Don Quijote (1900) seiklustest ning mõningaid tõlkeraamatuid saksa ja vene keelest. Raamat "Tallinna narrid ja narrikesed" on üks Bornhöhe teostest, mis ei kuulu ajalooliste romaanide hulka. Selle raamatu tuntuim osa on "Kuulsuse narrid".Selles raamatus on räägitud kahest mehest, leiutajast Jaan Tatikast ja luuletajast Salomon Vesipruulist. Nende mõlema eripära seisneb selles, et tegelikult kumbki ei oska absoluutselt seda, mida nad arvavad ennast oskavat. Tatikal on küll väga palju huvitavaid mõtteid, kuid ta ei suuda ühtki nendest ellu viia. Tema esimese leiutise katsetamine oleks talle äärepealt elu maksnud. Mis puutub Vesipruuli, siis tema polnud elu jooksul üldse ühtegi korraliku luuletust kirjutanud, ta ainult üritas kirjutada üht uudisjuttu, mis ei tulnud temal sugugi hästi välja. Huvitav on see, et mõlemad uskusid pimesi oma annetesse ja kõigis oma ebaõnnestumustes süüdistasid nad teisi inimesi
annaabi.ee 
