Muusika retsensioon Kuulasin CD plaati Antonio Lucio Vivaldi neljast aastaajast "The four seasons", dirigendiks oli Alberto Lizzio, esitas Zagreb. Antonio Lucio Vivaldi sündis 4. märtsil 1678 Veneetsias ja suri 28. juulil 1741 Viinis, ta oli Itaalia barokiajastu helilooja ja viiulimängija. Tema kuulsaim neljast viiulikontsertist koosnev teos kannab koondnime "Neli aastaaega", mida ma ka kuulasin. Tema isa Giovanni Battista oli enne professionaalset viiuldajakärjaari habemeajaja. Isa õpetas ka pojale viiulimängu ning koos kandsid nad Veneetsias ette mitu kontserti. 1693. aastal hakkas Vivaldi õppima preestriametit ning selleks ta ka 1703. aastal pühitseti. Alates aastast 1740 oli ta Viinis õukonnamuusik. Nagu paljud tolleaegsed muusikud suri ta vaesena. Peale Vivaldi surma tema looming unustati ning see taasavastati alles 1920. aastatel. Minu muljed kontserdist: Ma arvan, et esiteks ma tegin õigesti, et kuulasin seekord plaadi pealt ühe suurme
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
Kõik kommentaarid