Retsensioon (0)

Kevin Maranik
10.C
Retsensioon
Vaatasin 1. jaanuaril ETV arhiivist „ Antoine ´i neli aastaaega “, mis räägib Antonio Lucio Vivaldi neljast aastaajast "The four seasons". Orkestrit juhatab vaieldamatult parim Vivaldi ja barokkmuusika asjatundja Rinaldo Alessandrini.
Antonio Lucio Vivaldi (Itaalia barokiajastu helilooja ja viiulimängija) sündis 4. märtsil 1678 Veneetsias ja suri 28. juulil 1741 Viinis . Tema kuulsaim neljast viiulikontsertist koosnev teos kannab koondnime "Neli aastaaega", mida ma ka kuulasin. 1693. aastal hakkas Vivaldi õppima preestriametit ning ta ka 1703. aastal selleks pühitseti. 1740 aastast oli ta Viinis õukonnamuusik. Nagu paljud tolleaegsed muusikud suri ta vaesena. Peale Vivaldi surma tema looming unustati ning see taasavastati alles 1920. aastatel.
Minu arvates oli see üks meloodilisemaid ja kaunemaid kontserte. Need laulud olid nii ilusad ja juba varemgi väheke tuntud ja kusagil kuuldud , aga praegu ma aina kuulan ja kuulan neid, kuna need hakkasid mulle väga meelima. Alguses kartsin küll, et ega ma seda eriti ei viitsi kuulata, aga hoopis vastupidi, ümisesin tuntud viisidele lausa kaasa ja rõõmuga kuulasin seda. Huvitav on kuulata klassikalist muusikat koos nö kujutavate aastaaegadega . Sellel kontserdil tundus olevat selline rahustav toime ehk toimis nagu pingevabastaja. „Antoine´i neli aastaaega“ kontsert algab sügisega, Sügis 1.osa: Allegro , mis on ka mu enda lemmikosa, ja kujutab sellist rõõmsameelset ja leherohket algavat sügist. Silme ette tuli just üks kena ilus sügispäev, kus ei puudu ka pidev liikumine ja tihe melu. Sügis oli väga rõõmus ja rütmikas ning andis kontserdi algusele ja sügise algusele särtsu sisse. Lehed langesid ning talve algus oli isegi natuke kurb ja kujutas raskusi talveoludes. Kujutasin kohe seda tavalist talve pakast ja külma, mis meid kõiki nakatab ja nohusse ajab. Talv möödus rahulikumalt ja vaiksemalt ning kevade alguse trumbiks oli jällegi rõõm ja soojus . Õite väljapuhkemine, loomade sigin sagin igal pool. Tihe elu hakkas taas käima ümberringi. Kõigil jälle palju asju ajada ja siia sinna käia. Suve aga oli kujutatud väga mitmekülgselt ja erinevalt. Osalt äikest ja torme mis suvel tavalised on, kuid ei puudunud ka suverõõmud ehk lilled, liblikad ja päike. Suve muster oli veidi nukker ja lõppes ka veidike kiiruga ja sellise ruttava tooniga pannes punkti kontserdile.
Antud kontsert oli väga rõõmsakstegev ja vägagi kuulatav. Arvan, et leidsin omale siit mõndagi, mida kuulata ja minu huvi klassikalise muusika vastu on veidi suurem kui see oli enne. Need pildid ja aastaaegade erinev kujutamine aitasid väga kaasa sellise omapärase ja küllusliku pildi loomisele. Olen neid tükke kuulanud kordi ja minul nendest küllalt ei saa. Iga pala rõhutab oma erinevust teiste seas ja paistab oma mingi kindla osaga silma. Sellist asja läheksin kohe live ´s kuulama , kui oleks võimalik. Minu arust oli see hea valik, kuna klassikaline muusika on tänapäeva noortes seas küll mitte väga tuntud, aga valmistab alati rõõmu ja pakub meile parima ja suurima elamuse, kas me siis kuulame seda kontserdil, plaadilt või vaatame seda interneti või televisiooni vahendusel. Elamus jääb elamuseks ja selle rõõmu ja nootide puhangu ja laengu me saame kätte kasvõi igas kohas ja igas ajas. Soovitan väga kuulata antud kontserti ka teistel, kuna see oli väga meeldejääv ja parim klassikalise muusika kontsert, mida olen kuulanud.