Antonio Lucio Vivaldi "Neli aastaaega" retsensioon (0)

Muusika retsensioon
Kuulasin CD plaati Antonio Lucio Vivaldi neljast aastaajast "The four seasons", dirigendiks oli Alberto Lizzio, esitas Zagreb.
Antonio Lucio Vivaldi sündis 4. märtsil 1678 Veneetsias ja suri 28. juulil 1741 Viinis , ta oli Itaalia barokiajastu helilooja ja viiulimängija. Tema kuulsaim neljast viiulikontsertist koosnev teos kannab koondnime "Neli aastaaega ", mida ma ka kuulasin. Tema isa Giovanni Battista oli enne professionaalset viiuldajakärjaari habemeajaja . Isa õpetas ka pojale viiulimängu ning koos kandsid nad Veneetsias ette mitu kontserti. 1693. aastal hakkas Vivaldi õppima preestriametit ning selleks ta ka 1703. aastal pühitseti. Alates aastast 1740 oli ta Viinis õukonnamuusik. Nagu paljud tolleaegsed muusikud suri ta vaesena. Peale Vivaldi surma tema looming unustati ning see taasavastati alles 1920. aastatel.
Minu muljed kontserdist : Ma arvan, et esiteks ma tegin õigesti, et kuulasin seekord plaadi pealt ühe suurmeistri aegumatuid lugusid , sest mulle väga meeldis. Kuna plaat kestas veidi üle tunni aja kartsin, et ehk ei viitsi seda korralikult lõpuni kuulata, et jätan pooleli . Lõpuks kuulasin plaati isegi kaks korda, see tund aega läks nii kiiresti. Esimese korraga kuulasin kõik lood üksteiseotsa, ilma et oleks jälginud, mis aastaaeg parasjagu mängib ja teistkorda kuulasin kõik aastaajad eraldi. Vaieldamatult on minu lemmikaastaajaks sellelt plaadilt kevad (Allegro)- see algas nii positiivselt ja rütmikalt, et keerasin mõned korrad isegi lugu tagasi. Kujutasin ette kuidas praegu, mil meil on kevad kõik ümberringi hakkab õide puhkema ja muusika läks seda sama rada pidi, kui lugu aeglustus ja oli paar kurvemat nooti kujutasin endale silmeette pildi sellst, kuidas õrnalt vihma rabistab ja inimesed kilgates katuse alt - katusealla jooksevad. Suvi oli veidi nukrama tooniga, kui kevad, see oli mulle üllatuseks. Kohati läks lugu väga rõõmsaks, ja siis jälle aeglustus- ilmselt oli vihmane suvi. Sügis oli aga kõige rohkem positiivsust täis, selline rahulik, kuid samas särtsu täis, nagu tahaks plaadist välja pugeda. Mõtlesin endamisi sügisele pargile, kus inimesed jalutavad värvilistel vahtralehtedel ning istuvad kahekesi pingil, soe tuuleiil mõõda vihisemas. Talv pani punkti nendele aastaaegadele, algas nõnda vaikselt . Seda oli huvitav kuulata, sest lugu vahepeal põõrdus, justkui oleks torm . Lugu lõppes kuidagi pidulikult, nagu mõni suursündmus, mõtlesin enda jaoks suured lumevallid, ja palju õnnelikke inimesi talverõõme nautimas.
See muusika tegi mind rõõmskas, isegi siis kui lugu oli kurb, sest nii lihtne oli endale ette kujutada seda pilti, mis igas aastaajas parasjagu tõimuda võiks. Ma arvan, et see plaat minu öökapilt niipea kuhugi ei kao. Avastasin veel kodust Grieg'i Peer Gynti ja kavatsen kindlasti ka seda kuulata. Praegu tundub mulle, et ükski klassikalise muusika kontsert live'is ei ole suutnud üles kaaluda Vivaldi "Nelja astaaega". Ei oskagi nagu ennast väljendada, ma olen nii rahul, kui olla saab ilmselt, kindlasti soovitan kõigile, see oli tõesti minu õnnestunuim muusikaelamus.