Religioon – inimeste päästja või hukkuja. (0)

Religioon – inimeste päästja või hukkuja.
Inimese elus on väga palju probleeme : raha- või tööpuudus , ebaõnnestunud armastus, kõrvalolevate haigused, depressioonid, paha kliima, looduslikud katastrofid ja nii edasi. Kõik need probleemid tekkitavad stressi, ja inimestel on vaja kellegi tugi, et sellega saama hakkama. Tänapäevane elu pakkub meile tohutu võimalusi tugi leidmiseks. Üks vanim viis probleemidega toime tulla on usk. Usk heledasse ja heasse. Nii moodi paljud leavad enda toetuseks religiooni. Aga kuna religioon avaldab nii suurt mõju inimestele, mõned kasutavad sellist situatsiooni enda heaks ja tihtipeale see ei tähenda, et teistele on kaa sama hästi olla. Tekkib väga tõsine küsimus : kas religioon on tõesti inimeste päästja või vastupidi – inimeste hukkuja?
Kuna maailm ei ole kahevärviline ja on toonide täis, arvan, et selles küsimuses samuti ei ole täpset vastust. Ühelt poolt vaadates, religioon on tõesti päästja. Paljudes situatsioonides see on üldse ainuke asi, mis päästab. On hetked, mida on vaja lihtsalt üles elada, oodates midagi head. Siis inimestel on vaja midagi, millesse uskuda . Kõik suuremad religioonid nagu õigeusk, katoliiklus , hinduism, buddism ja islam annavad inimestele võimalust uskuda sellesse, et üles on keegi, kes aitab meid elada, keegi, kelle võim on piiramatu ja kelle tarkus on mõõtmatu. Inimestel on lihtsam elada, kui nad teavad, et üleval on Issand , kes armastab neid ja on nõus neid adata. On olnud palju juhtumeid, kui palvetamine aitas inimestel väga hirmsaid asju üle elada. Näiteks Teise Maailma sõja ajal nii sõdurid, kui ka nende ülemus palvetasid iga öö. Päeval kõik, mida nad nägid oli ainult surm ja hirm. Palvetamine aitas neile seda üles elada. Mõned lähevad kirikusse, kui nende sugulane on haige. Nemad palvetavad või panevad küünlat tervise eest, ja väga imelikult haigus, mis arstid arvasid, et on ravimata , taganeb. Teised lähevad kirikusse, et anda au surnutele ja see aitab koledat kaotust üle elada ja uskuda, et surnutele on seal parem olla, kui siin. Mõned lihtsalt tunnevad , et kirikus on lihtsam hingata . See ongi päästmine igapäevastest probleemidest. Aga religioon päästab inimesi ka teist moodi. Kõigepealt see paneb inimkonna õige tee peale. Mitte ükski pühakiri ei sisalda, minu meelest, halbu ettekirjutusi. Mina arvan, et kui inimene elab niimoodi , nagu on näiteks Piiblis öeldud , siis see on hea inimene. Mitte tappa, mitte varastada, mitte kadestada – ettekirjutused, mis on ju kõike inimlike alused. Religioon päästab inimesi ebaõigetest käitumisest. Peale seda, religioon annab ka materiaalset tugi – paljud kirikud tegelevad heategevusega. Inimesed, kelle rahaline olukord on halb, saavad kirikutest või karjast reaalseid asju. See võib olla toit või riided. Tean, et ka Tallinnas on mõned religioonilised organisatsioonid , mis toetavad vaeseid peresid. Inimesed saavad headust tunda ja kindlasti saavad uuesti uskuda sellesse, et maailm ikka ei ole nii halb. Õige religioon on alati valgus inimeste elus. Ja inimesele, nagu kõikidele elavatele organismidele, on iseloomulik kätt selle järele siirutama, päästes ennast pimedusest.
Teiselt poolt vaadates, religioonile omistatakse ka palju halba, nii et võib öelda, et see on tõeline inimkonna probleem, ja religioon on pigem inimeste hukkuja, kui päästja. Suur probleem, mis on tänu religioonile sündinud on sektid . Jube on, kui inimesed teevad ebaloogilisi asju, arvates, et see aitab neil paradiisi saada. Vähe on seda, et inimesed jätavad suuri raha summaid sinna, juhtub ka nii moodi, et inimesed surevad sektide koosolekutel . Olen kuulnud , et paar aastad tagasi Venemaal oli üks maniak, kes kutsus inimesi religioonilisele koosolekule ja kui kõik kogunesid, tema tegi ukse kinni ja lastis tuppa surma gaasi, mitte ükski kogunenutest ei jäänud ellu. Pimedalt uskuvaid inimesi on väga kergesti mõjutada. Kui rääkida vajalike asju, siis ka täiesti tervis ja tark inimene võib mõjule alla sattuma. Inimeste psühholoogia on nii tehtud, et meie kardame kõike, mis on meie jaoks teadmata. Kindlasti seal juures meid hirmustab ka elu pärast surma. Kui on võimalus midagi parandada,et pärast surma oleks hea olla, inimesed teevadki seda. Sektides neiel öeldakse, mis on selle jaoks teha vaja. Inimesi, kes on sisteemile allunud kasutatakse erinevatte eesmärkide jaoks. Kõige hirmsam, on minu meelest ekstremistlik religioon. Kõige karmimad on sõjad, mis on religiooni tõttu tekkinud. Inimesed on alati oma religiooni ja kultuuri eest seistnud, sest need on inimkonna kõige kallim rikkus. Küll aga kaitsmine paeb teatud piiridesse jääma. Ekstreemsed religioonilised rühmad lähevad selle teatud piiri üle, olles juba mitte kaitsja, vaid ründaja. Hirmuvad teraktid on religiooni pärast tehtud : terrakt Tokio metroos, kaksikute tornide terakt, hulgalised juhtumid terakte idas. Nendest on tuhandeid inimesi kannatanud. Siin meil on täielik õigus öelda, et religioon on hukkuja. Tuleb ka öelda, et religioon saab ka ilma sektide või teraktideta hukkuja olla. Näiteks, kui inimene suhtub sellesse liiga tõsiselt, unustades oma peret ja sõpru ja loobudes tavalistest rõõmustest, siis puruneb nende elu. On ka mõned religioonid, mis keelavad kõike, mis pakkub tsivilisatsioon, siis selle järgijad ei luba teha endale operatsioone ja, kahjuks, surevad ära. Siis öeldakse ka, et religioon on hukkuja.
Lõppuks tahaks öelda, et religioon on iga kultuuri lahutamata osa. Meie puudutame sellega peamiselt iga päev. Praegu ei saa juba ilma selleta maailma mõista. Religioon on kindlasti väga võimekas faktor inimeste eludes, ja on selge, et inimesed proovivad enda jaoks selgeks teha : kas on see päästja või hukkuja. Kindlasti nagu iga asi, sellel on nii halbad, kui ka head omadused. Ainult inimene ise saab valida, kumb omadust enda jaoks kasatuda.