Jutlused muudusid õpetlikuks. Ratsionalistliku õpetaja jutlus andis kuulajale mõnegi kasuliku näpunäite või tegi ta rikkamaks mõne elutarkuse poolest. Ratsionalistid kritiseerisid ühiskonna sotsiaalset korraldust, põhiliselt Baltikumis valitsevat pärisorjust. Pärast Põhjasõda sai tagasilöögi ka rahvaharidus. Koolide arv oli kahanenud, rahvaharidust edendasid üksikud pastorid, õpiti rehetubades, kus oli vähe ruumi, külm ning tuba suitsu täis. 1739. aastal kehtestati koolikorraldus, mille põhjal oli kooliskäimine kohustuslik vaid 7 12 aastastele lastele, v.a nendele, keda õpetati kodus. Õpiti Lutheri väikese katekismuse lahtiseletamist, iseseisvat piibli lugemist ja lauluraamatu kasutamist. 1765. aastal võeti vatsu uus koolikorralduskava, mis nõudis rahvakooli rajamist kõikidesse suurematesse mõisatesse
Ratsionalistid kritiseerisid ühiskonna sotsiaalset korraldust, esmajoones Baltikumis valitsevat pärisorjust. Rahvaharidus Peale Põhjasõja antud tagasilööki jäi rahvahariduse edendamine esialgu üksikute pastorite teeneks. 1739. aastal kehtestatud koolikorralduskava alusel kehtis koolikohustus vaid neile 7- 12-aastastele lastele, kellel pastori arvates polnud kodus võimalik lugemist selgeks saada. Kuna oli raskusi laste kooli saatmisega ning õppetingimused rehetubades olid kehvad, nähti koolikohustust kui raskendavat koormat. 1765. aastast hakati rajama rahvakoole kõikidesse suurematesse mõisatesse, kuid kui lapsel oli võimalik kodus lugemine selgeks saada, oli võimalik koolikohustusest vabaneda, mistõttu jäi koduõpe mõneks ajaks märkimisväärselt tähtsale kohale. 18. lõpul oskas enam kui pool talurahvastikust lugeda, kuid kirjutamisoskus jäi siiski võrdlemisi haruldaseks.
Pietism - pühitsusliikumine, mille eesmärkideks olid usuelu elavdamine, usu sisemine tunnetamine ja vastuseis usulisele stagnatsioonile. Hernhuutlaste kogudused jõudsid Eestisse 1730.-te aastate algul. · Vennastekogudused rõhutasid usulist vagadust, kõrgeid moraalseid standardeid, samuti sotsiallset võrdsust ja vendlust. Luterlikust kogudusest ei lahkutud, kuid loodi oma kogudusi oma jutlustajatega. · Koosolekuid ja teenistusi peeti taludes, rehetubades ja vabas õhus. · Suuremad kogudused ehitasid oma palvemajad · Positiivne mõju: 1) Kõrge moraal, kõlblus ja karskus 2) Lugemise- ja kirjaoskuse tähtsustamine 3) Sotsiaalse eneseteadvuse tõus. Näiteks kadusid vargused 4) Sotsiaalne võrdsus ja vendlus s.t et kõik on võrdsed 5) Eneseteostuse võimalused · Negatiivne mõju: 1) Rahvakultuuri vaenulikkus (hakati hävitama vanu ohvrikohti)
1784. aastal asutas kirjanik August von Kotzebue Tallinna esimese teatritrupi Eestis, seal mängiti peamiselt Kotzebue enda kirjutatud näidendeid, mis saavutasid tuntuse kogu tollases Euroopas. Rahvaharidus. Põhjasõda andis tagasilöögi ka rahvaharidusele. Koolide arv oli kahanenud, ning rahvahariduse edendamine jäi peamiselt üksikute pastorite teeneks. Koos ainelise olukorra paranemisega kasvas ka koolide arv. Õpiti enamasti rehetubades. Esimene kogu Liivimaad hõlmav koolikorralduskava kehtestati 1739. aastal. Kooliskäimise kohustus kehtis vaid 7-12 aastastele lastele, kel pastori arvates polnud kodus võimalik lugemist selgeks saada. Rahvahariduse miinimumnõudeks seati Lutheri väikese katekismuse lahtiseletamine, iseseisev piibli lugemine ja lauluraamatu kasutamine. Puudust oli koolmeistritest, raskusi oli ka laste kooli saamine, sest taluperedes nähti koolikohustust kui täiendavat koormist.
Toomkool, kus töötas Johann Gottfried Herder, kes oli saksa suurim valgustaja ja tutvustas Euroopas eesti rahvaluulet saksa keele vahendusel. 1784. aastal asutas kirjanik August von Kotzebue Tallinna esimese teatritrupi Eestis, põhiliselt mängiti seal tema enda kirjutatud näidendeid. Rahvaharidus sai Põhjasõja ajal kõvasti kannatada, koolide arv kahanes ning õpetajatest oli puudus. Koos ainelise olukorra paranemisega hakkas aga olukord paranema ning õpiti enamasti rehetubades. Esimene kogu Liivimaad hõlmav koolikorralduskava kehtestati 1739. aastal. 18. sajandi lõpul oskas Liivimaal lugeda üle poole eesti talurahvast, kirjutamisoskus oli aga veel endiselt haruldane. Kokkuvõtvalt võib öelda, et Vene ajal olu väga suureks alustalaks Rootsi ajal loodud ideed ja korraldused. Luteri uks jäi endiselt püsima, seda küll Vene õigeusu kiriku kõrval. Vene ajal hakkasid levima uuenduslikud usuvoolud
peremehe eestkoste all.selleks peremeheks võib olla nii adratalupoeg, üksjalg, vabatalupoeg kui ka maavaba. Enamasti olid nad vallalised. Sõlmisid enamasti aastaks lepingu. · Vabadikud talupojad, kes elasid mõne teise talu ääremaadel ja käisid selles talus tööl. Hiljem kasutatakse nimetust saunik või pops. Kui sulane võttis naise, siis võis temast saada vabadik. Mõnel pool elati rehetubades. Kui läks soojemaks, siis mindi aita või lakka. Mõningad talupojad üritasid pääsed ka linna. Kaks võimalust: a) Kui jõudsid linnas edasi ja said ühiskondlikul positsioonil kõrgemale, siis saksastusid b) Kui jäid tegema alamaid töid linnas, siis jäidki linna alamkihi sekka. Linnad, käsitöö ja kaubandus Linnad olid Vana Liivimaa jaok suus nähtus, sest linnad tekkisid koos vallutusega. Siia tuli elama Saksamaalt elama käsitöölisi, kaupmehi
Enamik neist valmistati Lutheri vabrikus, kuid neid tehti väiketöökodades ka järgi.21 1920. aastatest kasutati kahte tüüpi istemööblit. Tigudiivanid ja –tugitoolid olid puitkarkassil üleni riidega kaetud mugavad istumisalused. Need meenutasid oma välimuse poolest tigu. Karkassi valmistasid tavaliselt puutööstused ja sadulsepad polsterdasid need. Vedrusid ja mereroht kasutati suurema istumismugavuse tagamiseks.22 3.2. Lauad 19. sajandini kasutati Eesti talude rehetubades ja köökides valdavalt poolekslõigatud palkidest valmistatud neljal pulgal seisvaid pikki pinke. Söögilauad koosnesid ristipaigutatud jalgadest ja äravõetavatest lauaplaatidest.23 Hiljem kuulus söögitoa sisustuse juurde ümar laud koos toolidega. Igapäevaselt oli laud ümmargune, kuid pidupäevadel sai lauale vahetüki vahele panna ja selle abil laua pikemaks teha. Tänapäeval on selliseid lauad antiigipoodides ja internetioksjonitel väga hinnatud mööbliesemed
kahe käega sõtkuma. Harilikult sõtkuti tainast ikka kätega, et leib saaks valgem ja sitkem. Kui tainas enam käte külge ei jäänud, raputati sellele jahu peale ning nõu kaeti kaane ja riietega soojalt kinni. Vanal ajal olid rehielamutesse ehitatud ümara või ovaalse põhiplaaniga kerisahjud. Hiljem tehti juba suuremad nelinurkse põhjaga küttekolded, kuhu mahtus palju leivapätse korraga küpsema. 19. sajandi viimasel veerandil tulid kasutusele uuemat tüüpi ahjud. Põhja-Eesti rehetubades olid need nüüd võlvitud kerisega ja vanadest ahjudest palju väiksemad. Vanad ahjud olnud nii suured, et pool peret mahtunud sisse. Nii olevat öeldud Viru-Nigulas (Moora, 1991). Leivaahju köeti tavaliselt kuusehalgudega, mis põlesid kiiresti ja ergu tulega. Kaske peeti liialt suure kuumuse andjaks. Hagu leivaahju kütmiseks ei kasutatud. Leivad pandi ahju leivalabidaga. Enne seda lükati söed roobiga koldesse ja pühiti ahju põrand ahjuluuaga hoolega puhtaks
1784. aastal asutas kirjanik August von Kotzebue Tallinna esimese teatritrupi Eestis, seal mängiti peamiselt Kotzebue enda kirjutatud näidendeid, mis saavutasid tuntuse kogu tollases Euroopas. Rahvaharidus. Põhjasõda andis tagasilöögi ka rahvaharidusele. Koolide arv oli kahanenud, ning rahvahariduse edendamine jäi peamiselt üksikute pastorite teeneks. Koos ainelise olukorra paranemisega kasvas ka koolide arv. Õpiti enamasti rehetubades. Esimene kogu Liivimaad hõlmav koolikorralduskava kehtestati 1739. aastal. Kooliskäimise kohustus kehtis vaid 7-12 aastastele lastele, kel pastori arvates polnud kodus võimalik lugemist selgeks saada. Rahvahariduse miinimumnõudeks seati Lutheri väikese katekismuse lahtiseletamine, iseseisev piibli lugemine ja lauluraamatu kasutamine. Puudust oli koolmeistritest, raskusi oli ka laste kooli saamine, sest taluperedes nähti koolikohustust kui täiendavat koormist
tõttu. Johan Skytte andis idee ja 1632. avati Tartus ülikool (4 teaduskond: õigus, usu, arsti, filosoofia). Üliõpilased: rootslased, soomlased, sakslased vanuses 14-17. Vene-Rootsi sõja tõttu > 1656-1665 Tallinna. Tartus jälle 1690 (baltisakslastele). Ühenduse parandamiseks Rootsiga viidi Pärnusse 1699-1710(venelased vallutasid linna). Nad taasavasid ülikooli alles 1802. Vene ajal Peale Põhjasõda rahvahariduse allakäik. Hariduse arendamine jäi pastorite teha (rehetubades, halbades tingimustes). 1739. koolikorralduskava: kohustus 7-12 aastastele, kel pole võimalik kodus lugema õppida, miinimum: katekismuse lahtiseletamine, piibli lugemine, lauluraamatu kasutamine. Puudus oli koolmeistreid. 1765. uue kavaga nõudis rahvakoolide loomist kõikidesse mõisatesse. Kui laps sai kodus õpitud, ei pidanud käima. 18. saj II pooleks oskas lugeda üle poole eesti talurahvast. Vene ühtluskool 19
vahele ja ladvaotsa külge kinnitati nääride abil hällikere, nii et see rippus vanemate voodi ees. Hällikere oli laudkülgede ja laud- või nöörpõhjaga kastikujuline. Sisseehitatud mööbliks oli laiast ja paksust plangust tehtud seinapingid rehetoa sööginurga külg- ja esiseinas. Seinapinkidel istuti, vahel harva ka magati. Seinapinkide ees seisis söögilaud, akendega rehetubades ots tavaliselt akna poole. Valdavalt oli kogu Eestis kasutusel gootipäraste ristjalgadega laud, kuid tunti ka renessansipäraseid I-kujulisi sammasjalgu. Lauaplaat oli jalgadel lahtiselt. Istumiseks kasutati veel istmelauasse tapitud jalgadega järisid ja pinke, need tehti üsna madalad, et istuja pea jääk allapoole suitsuvööndit neil tehti tubaseid töid. Seljatoega tool on Eesti talumajades suhteliselt uus mööbliese. Veel 19.saj algupoole oli toole taludes
lätlaste kätte. Kahtlemata oli vennastekogudus 18. sajandil eesti talupoegade hulgas tähelepandavaim kultuuriline nähtus. Liikumise levimist ja selle tegevust on mitmeti seletatud ja hinnatud. Vennstekoguduse kiiret levikut Põhja-ja Lõuna-eestis ning saaremaal selle esimesel perioodil seletatakse asjaoluga, et kirik ametliku institutsioonina oli rahvale võõraks jäänud. Vennaste kokkutulekud toimusid tihedamini, neid peeti talupoegade rehetubades või palvemajades ja need tundusid talupoegadele nende endi asja ning ettevõtmisena. Vennastekoguduse tegevuse positiivsete joonte hulka kuulub kahtlemata, et see tõstis rahva hulgast esile kirja- ja lugemisoskusega ning esinemisvõimelisi isikuid, kes said koguduse töös kasutada oma organisatoorseid ja juhivõimeid, mis oli esmakordne võimalus talupoegade elus. Vennastekogudusi on hinnatud kui esimest vaimset liikumist talupoegade hulgas, mille kandjaks oli nende eneste usaldusmeeste
jagamine(nt uuendused põlluharimisel). Jutlused olid õpetlikud. Johann Georg Eisen- ratsionalistidest kirikõpetajate vanema põlvkonna esindaja, Torma pastor. · Valgustus: valgustusajastul kuulus Baltikum kõige kindlamalt saksa kultuuripiirkonda. Tallinna vaimuelu keskuseks kujunes akadeemiline gümnaasium, mille juures paiknes ka trükikoda. Johann Wilhelm Krause- noor, saksa suurim valgustaja. · Rahvaharidus: koolide arv hakkas kasvama, enamasti õpiti rehetubades. 1739. aastal kehtestati esimene kogu Liivimaad hõlmav koolikorralduskava. Kooliskäimise kohustus kehtis vaid nendele 7-12 aastastele lastele, kel pastori arvates polnud kodus võimalik lugemist selgeks saada. 18.sajandi lõpuks oskas Liivimaal lugeda üle poole eesti talurahvast , kirjutamisoskus jäi 18.sajandil veel haruldaseks eesti talupoegade hulgas. · Maakeelne kirjasõna: 1739.a ilmub (põhja)eestikeelsena Piibel (tõlkijaks Anton Thor Helle). 18
soode pindalast, ammendunud ja mittekasutatud turbavälju on ligikaudu 2% soode pindalast. 11. Eestimaal algas turba tootmine suuremas ulatuses 18. saj lõpul seoses mõisates viinapõletamise algusega. See hävitas palju metsi. 1796 aastal oli metsasus 28 %. See põhjustas mitmel pool küttenappust ning mitmes piirkonnas tekkis vajadus kütteturba järele. 1789. a. ilmunud Hupeli töös räägitakse turba kasutamisest viinavabrikutes ja rehetubades. Ka talumehed hakkasid turvast lõikama. 1792. a. asutatud Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet kujunes põllumajanduse teadusliku haridusliku juhtimise keskuseks. Eesrindlikud mõisnikud kirjutasid turbast kui allapanu ja küttematerjalist. 1840 a. ehitati Tallinnas turbaga köetav lubjaahi. Selle jaoks toodeti turvast Ülemiste (Sõjamäe) rabast. Turvast toodeti algul labidaturbana. 19. saj. keskel oli labidaturba karjääre Eesti mõisates 300 ringis. 1860
annaabi.ee 
