Eeru kõrts: Eeru kõrts on ainus Eestis säilinud talupoja-kõrts. Hoone vanimaks osaks loetakse rehetuba ja rehealust, mis pärinevad 1811. aastast, mil elamu Atla mõisa maale rajati. 1841. aastal kohandati see kõrtsiks. Esimene kõrtsmik oli Jüri Rüter. Atla mõis kuulus sel ajal Barlövenite aadliperekonnale. Eeru kõrts on tüüpiline 19. sajandi rehielamu paekivist rehealuse ja rõhtpalkidest kambriteosaga. Hoone katus, mis varem oli õlgedest, on tänapäeval roost. Nagu ehtsal suitsutarel kunagi, puudub ka Eeru kõrtsil korsten. Mahtra
Lisaks andis valgust veel peertuli. 1 Ühest hoones jäi aga talumajapidamisel väheseks ning lisaks rehielamule ehitati õue ümber mitmeid vajalikke kõrvalhooneid: ait, suvekoda, laut, Lõuna- ja Ida-Eestis, põhjarannikul ja saartel ka saun. Lõuna-Eesti talus oli üksikhooneid rohkem kui mujal (5-6 ja enamgi). Lääne- Eestis oli neid 2-3, sest rehetuba kasutati sageli ka saunana, rehealust laudana. Ait oli vajalik kõrvalhoone vilja hoidmiseks. Seal säilitati jahu, herneid, ube, tangu, liha, piima, mett ja teisi toiduaineid. Ait oli ka rõivaste ja mitmesuguste tarbeesemete panipaik ning suvine magamisruum. Kuna suvel viibiti siseruumides võimalikult vähe, tehti suviti pererahvale süüa õues. Toidu valmistamiseks väljaspool eluruume rajati püstkoja sarnane ehitis suveköök. Eestlased olid põlistest aegadest põlluharijad
Lisaks andis valgust veel peertuli. 1 Ühest hoones jäi aga talumajapidamisel väheseks ning lisaks rehielamule ehitati õue ümber mitmeid vajalikke kõrvalhooneid: ait, suvekoda, laut, Lõuna- ja Ida-Eestis, põhjarannikul ja saartel ka saun. Lõuna-Eesti talus oli üksikhooneid rohkem kui mujal (5-6 ja enamgi). Lääne- Eestis oli neid 2-3, sest rehetuba kasutati sageli ka saunana, rehealust laudana. Ait oli vajalik kõrvalhoone vilja hoidmiseks. Seal säilitati jahu, herneid, ube, tangu, liha, piima, mett ja teisi toiduaineid. Ait oli ka rõivaste ja mitmesuguste tarbeesemete panipaik ning suvine magamisruum. Kuna suvel viibiti siseruumides võimalikult vähe, tehti suviti pererahvale süüa õues. Toidu valmistamiseks väljaspool eluruume rajati püstkoja sarnane ehitis suveköök. Eestlased olid põlistest aegadest põlluharijad
ümarpalkidest. Rehetoa taganurgas asus suur pae- või maakividest suitsuahi, mille ees lahtisel leeasemel valmistati perele toitu ja loomadele sööta. Kütmise ajal lasti suits välja rehetoa välisukse kaudu. Rehealune oli põhiliselt majandusruum, mille esi- ja tagaseinas oli lai värav, kustkaudu sügisel vili sisse veeti. Seal peksti reht ja tuulati vilja. Talvel hoiti rehealuses koduloomi, eelkõige hobuseid ja sigu, ülal laepeal aga heina ja põhku. Samuti kasutati rehealust veokite ja hobuseriistade hoidmiseks. Pulmade ja muude pidude puhul oli see tantsuruum, suviti paiknes seal sageli söögilaud. Kamber leiab esmakordselt mainimist alles 17. sajandi allikates. Kaua aega oli see kütteta ruum, mida kasutati hoiuruumina ja kus suvel magati. 19. sajandi alguses muutus kamber suitsuvabaks ning sai soojustuse ja klaasaknad, sajandi teisel poolel juba ka laudpõrand. Kambrit
Muhus kasvatatud köögivilju, värskeid ürte, salateid, puuvilju, aed- ja metsamarju, seeni ja muud. 3 Muhu Restorani vastas üle tee asub väga maitsva kalatoiduga Muhu Kalakohvik, kus pakutakse ainult kalatoite. Muhu Kalakohvik on Saaremaakonna parimatest söögikohtadest viies.4 Peamisteks aastaringseteks toiduaineteks olid muhulastele leib, kartul, kala, silk, sea- ja lambaliha, piim, tangud ning jahu. Traditsiooniliselt asus söögilaud Muhus rehetoa esiseinapoolses nurgas vastu rehealust. Söögilaua ääres lapsed istuda ei tohtivat enne oma esimest künnipäeva lõppu või enne, kui tema naba lauaääreni ulatus, sest muidu laps ei kasvavat.5 Üks huvitav koht, mida tingimata peaks Muhus käies külastama on Koguva küla, mida mainiti esimest korda 1532. Seal on mitmeid ehitisi, mis on sajandeid vanad ja mis on siiamaani kasutusel. Koguva on tüüpiline sumbküla, kus talud paiknevad tihedas kobaras põldude ja karjamaade keskel, ühe-kahe külakaevuga. 1930
Kui Andres öösel koju tuli, läks Juss talle pussiga kallale, kuid riivas ainult tema jalga. Juss pistis jooksu. Ta poos end üles. Mari muutus õnnetuks. Pearu ja Andres tülitsesid ikka ja käisid tihti kohtus teineteise peale kaebamas. Mari jäi Andresest rasedaks ja nad pidasid pulmi. Mari oli aga õnnetu, sest Marist ja Andresest oli Pearu läkitusel tehtud lorilaul, mida kogu ümbrus kuulnud oli. Maril sündis poeg Indrek. Eesperes hakati uut rehetuba ja rehealust ehitama. Naabrid ei saanud omavahel läbi. Ainult lapsed mängisid omavahel. Kui indrek oli juba nelja aastane, sündis Maril poeg Ants. Oru Pearuga oli paar viimast aastat arhulikult läbi saadud, seepärast kutsuti temagi oma pere lapse ristimisele. Siis saabus aga Vargamäele haigus, millesse lapsed hakkasid surema. Ka Orul surid kaks nooremat last. Peagi surid Mäel Juku, Kata ja Anna. Mari arvas, et jumal karistab teda Jussi surma eest. Mari mõtles tihti Jussi peale
elujõudu süstis. Näide: Mariga esimese lapse saanud, tundus Andresele, nagu algaks ta oma elu uuesti. Ometi oli Vargamäel alles kõik vana. Talus sibas seitsmehingeline lapsekari: Krõõda tütred Liisi, Maret Anna ja poeg Andres, Marilt poeg Indrek ja Jussi lapsed Juku ja Kata. Pere suurenedes leidis mees, et vaja on uusi ümberehitusi teha. Näide: Jälle kulus Vargamäe Andresel üks talv, kus polnud öö ega päeva vahet: ta Vedas materjali, et uut rehetuba ja rehealust ehitada. Paarikümne aasta järel olid põldudele tekkinud pikad kiviaiad ja suured kivivared, kuid puhtaks polnud põldusid ikka veel saadud. Heinamaid oli Andres paljude aastate jooksul korrastanud, neid mätastest puhastanud ja võsa niitnud, kuid ikkagi polnud sellega päris ühelepoole jõutud.Näide: Heinamaid oli ta paljude aastate jooksul aina laastanud ja silunud, aga ikkagi veel pidas ta võitlust võseriku ja mätastega; ikka veel
Vargamäel. Vanemad tüdrukud peavad Indrekut hoidma. Talus jagub tööd kõvasti. Vahel harva käib Andres kõrtsis. Ühel korral vaatasid nad Pearuga kummal rohkem raha taskus on. Andres jäi peale, kuna oli enne Tiidul käskinud raha koguda. Hiljem tuli kõrtsi Kassiaru Jaska, kes koos Oru Pearuga taha saksituppa kadus. Lasid kõrtsmikul teistele viina anda, nemad maksid. Kui Pearu järgmisel õhtul koju läks hoidsid kõik temast eemale. XXVI Naabrilapsed salaja suhtlesid. Andres tegi uut rehealust ja tuba ning vanemad tüdrukud tassisid naabripoistele saepuru ja laastusid, Üks õhtu jäid nad Marile vahele ning pidid kogu loo ära rääkima. Kuna tüdrukud olid poistelt kuulnud, et nende ema pole tegelikult Mari, pidi Mari neile sellest rääkima. Tüdrukud vedasid edasi ning poisid ehitasid sellest endale kindlused ja pidasid sõda. Salakivid põllul. XXVII Ants sündis . Mari ja Andrese vestlus kumb on tähtsam ehitada, kas karjalaut või aidad.
Andres saab laulusõnad ja hävitab need. XXIV (231-2237) Andres sõimas saunatädi läbi ja saatis ta Madise järgi. Saunatädi sai rihma. Saunatädi arvamus pererahvast. Maril ja Andresel sündis poeg. XXV (237-252) Eespere laste nimed. Nõrk Indrek sünnitab palju kurvameelsust ei saa mängida, puhata, magada. Lastel oma Vargamäe. Andrese ja Pearu rahavõistlus kõrtsis. Pearu eit pidi mehele viima kapukad taldriku ja kinnastega. XXVI (252-266) Vargamäe Andres ehitas uut rehetuba ja rehealust. Maret ja Liisi viivad Joosepile ja Karlale saepuru, koort, liiste aga ainult natukene. Kasuema Mari lubab nende saladust hoida. Poisid mängisid Türki ja Venet. Andres oli hädas uute kividega - tööd pidevalt. XXVII (266-285) Mari soovib uut lauta, mitte aita. Antsu ristsed ja nendeks valmistumine (loomade tapule kaasnev vaikus, Pearu püksid, Tiidu kõne). XXVIII (285-303) Vargamäele tuli suur haigus, mis viis paljud lapsed hauda, ka Eespere Mari lapsed.
Kui mõõduvõtuks läks oli Andresel muidugi rohkem krabisevat. Saksakambrist tuli aga välja Kassiaru Jaska, kellel olid varvaste ja sõrmede vahel sajalised. Peagi suundus ka Pearu saksatuppa. Jaska ja Pearu tellisid kõrsis viibijatele viina: Jaska toobi ning Pearu pool. Tegevust korrati veel paar korda. Kui Pearu mõne päeva pärast koju läks pidi naine teda teenindama kui ori. XXVI Andres hakkas uut rehetuba ja rehealust ehitama. Liisi ja Maret, kellel oli Oru naabripoistega suhtlemine keelatud, vedasid salaja Oru- Joosepile ja Karlale saepuru ning laaste. Ühel õhtul jäid tüdrukud emale vahele. Mari lubas neile, et ta isale sellest ei räägi, kui tüdrukud edaspidi ka hästi käituvad. Poisid ehitasid materjalidest kindlused ja mängisid sõda. Tüdrukud vaatasid seda hoolega aia tagant. Talu oli nii palju arenenud, et esimest korda võeti appi ka suviline. XXVII
Andres saab laulusõnad ja hävitab need. XXIV (231-2237) Andres sõimas saunatädi läbi ja saatis ta Madise järgi. Saunatädi sai rihma. Saunatädi arvamus pererahvast. Maril ja Andresel sündis poeg. XXV (237-252) Eespere laste nimed. Nõrk Indrek sünnitab palju kurvameelsust ei saa mängida, puhata, magada. Lastel oma Vargamäe. Andrese ja Pearu rahavõistlus kõrtsis. Pearu eit pidi mehele viima kapukad taldriku ja kinnastega. XXVI (252-266) Vargamäe Andres ehitas uut rehetuba ja rehealust. Maret ja Liisi viivad Joosepile ja Karlale saepuru, koort, liiste aga ainult natukene. Kasuema Mari lubab nende saladust hoida. Poisid mängisid Türki ja Venet. Andres oli hädas uute kividega - tööd pidevalt. XXVII (266-285) Mari soovib uut lauta, mitte aita. Antsu ristsed ja nendeks valmistumine (loomade tapule kaasnev vaikus, Pearu püksid, Tiidu kõne). XXVIII (285-303) Vargamäele tuli suur haigus, mis viis paljud lapsed hauda, ka Eespere Mari lapsed.
sajandi II poolel. Rehetoa põrand tehti savist, kuhu segati ka liiva või mulda. Savisegu veeti põrandale, tehti veega märjaks ja lasti veidi kuivada. Seejärel lasti põrandat sõtkuda loomadel või lastel ja tambiti põranda pind tambiga siledaks. Talu teine oluline ruum oli rehealune, mis paiknes rehetoa otsas. Rehealuses peksti ja puhastati sügiseti vilja. 19. sajandi keskpaigani hoiti seal talviti loomi, suviti aga vankreid ja põllutööriistu. Rehealust lahutas rehetoast uks, mille kaudu ka suits ahjukütmise ajal välja lasti. 6 TEGELASED Mäeotsa Peeter Pint – vana talunik Anne – tema naine Maie – tema tütar Jüts – tema poeg Erastu Enn – Maie kosilane Männiku Märt, noor mulk – Maie kosilane Kure Aadu – vallavalitsuse kasak Vallakirjutaja Ees paremat kätt PARS, mille kõrval KARTSAS. Veel enam ettepoole paar uusi pastlaid varna otsas. Pahemal pool põrandal laud-pingid või toolid toas
unenägu! MARGUS (vahib veel ikka kohkunult sinna, kuhu vanaema käsi näitas, õhkab siis raskesti ja jääb jälle konutama). MARI (tuleb rehetoast, toob lusikaid ja leiba lauale. Tema silmad vaatavad murelikult Margust. Et Margus ennast ei liiguta, ei julge ta midagi ütelda, vaid läheb tasakesi tagasi). PEREMEES (tuleb õuest, tema nägu muutub Margust nähes tusaseks. Astub mõne sammu ja jääb siis keset rehealust seisma). Noh, ei ole teda ikka veel näha? MARGUS (teeb liigutuse, nagu oleks tal äge sõna keele peal, pöörab aga näo teisale ja vaikib). PEREMEES. Kas sa ei kuule, poiss, sinuga kõneldakse? MARGUS. Kuulen küll. Mis ma siis pidin vastama? Kui sa Tiina järele küsid, siis tead sa ise niisama hästi, et ta veel tagasi ei ole. PEREMEES (enam enesele). Võiks ta ka parem jääda, kus ta on! PERENAINE (tuleb, paneb sööginõud lauale). Tulge nüüd sööma!
See paiknes tavaliselt kõrgemal kohal suunaga lõunast põhja nii, et kambrid jäid lõuna poole. Sellise asendi puhul oli võimalik rehealuse avatud väravatel vilja tuulates kasutada Eestis valdavaid lääne- ja idatuuli. 19. sajandil olid talu kõrvalhooneteks ait, suvekoda, laut, Lõuna- ja Ida-Eestis, põhjarannikul ja saartel ka saun. Lõuna-Eesti talus oli üksikhooneid rohkem kui mujal (5-6 ja enamgi). Lääne-Eestis oli neid 2-3, sest rehetuba kasutati sageli ka saunana, rehealust laudana. Rehielamu oli talu kõige tähtsam hoone, mis koosnes kolmest põhiosast: rehetoast, rehealusest ja kambrist (kambritest). Mõnikord olid rehealuse otsas tall või laut ja küün või kuur. Väiksemad kõrvalruumid olid koda, sahver ja aganik. Rehemaja oli elamu, mis täitis ühtlasi mitut majandusotstarvet: viljakuivatamine ja -peksmine, loomade hoidmine; seal valmistati ka enamus talu tarbevarast. Rehielamu hakkas kujunema I aastatuhandel m.a.j
annaabi.ee 
