endal niipalju ressursse. Terve keskaja ning osalt ka uusajal kaubeldi umbes samade kaupadega. Venemaalt viidi Läände peamiselt karusnahka, vaha, Eestist teravilja ja lina. Läänest veeti sisse soola, kangaid, heeringat, veine, vürtse jm. Teada on et, 13. sajandi linnaõigus kaitses kodanike varalisi huve, eriti eeskostealuste ehk alaealiste ja naiste õigusi. Kuna need inimesed olid selle ajal kõige tähtsamad. Linnaõigus reglementeeris ka kohtukorraldust ehk allutas kohtukorralduse eeskirjadele.Samuti 7 karistused või pagendamine. Eraldi probleem on linnade suhtlemine maahärraga. Üldiselt üritasid maahärrad ühelt poolt anda linnadele soodustusi, eriti kauplemissoodustusi, et edendada nende arengut. Selleks taheti näiteks anda tollivabadus. Teisalt aga püüdsid maahärrad linnade siseasju kontrollida. Taani asehaldurite võim Tallinna all-linnas muutus 13. sajandi jooksul üha nõrgemaks.
Muusikud ja poeedid olid kreeklaste jaoks jumaliku andega prohvetid. Vana-Kreeka antiikaeg jaguneb neljaks perioodiks: arhailine ajajärk, klassikaline ajajärk, hilisem ajajärk ja Rooma võimu ajajärk. Arhailisesse ajajärku jääb kutseliste laulikute aoidide ja rändlaulikute rapsoodide tegevus. Nad esitasi eepilisi laule ja kultuslaule ehk hümne. Sellel perioodil arendati välja ka nomos (kreeka keeles 'reegel') muusikaliste reeglite kogum, mis reglementeeris muusikas kasutatavaid meloodiakäike, rütmi, helilaade. Klassikaline periood oli tragöödia hiilgeaeg. Aristotelese andmetel kujunesid tragöödia ja komöödia lauludest veinijumal Dionysose auks. Tragöödia olevat saanud alguse pidulikest kiiduhümnidest , komöödia pöörastest sigivuslauludest. Tragöödia tähendab tõlkes sokulaulu. Vana-Kreeka tuntuimad autorid olid Aischylos, Sophokles ja Euripides. Tuntuim komöödiate looja oli Aristophanes. Sellel
umbes 2. saj eKr - Pillid: harf, lauto, šalmei ja topeltšalmei Vana-Kreeka 8. sajand - 2.saj I pool eKr - Seal õppisid muusikat kõik vabad inimesed (kuni 30. eluaastani, sest nad surid ära siis lol) Jaguneb kolmeks perioodiks: - Arhailine ajajärk (8.-6. sajand eKr) ● Kutseliste laulikute - aoidide ja rändlaulikute- rapsoodide eepiliste kultuslaulude(hümnide) esitamine ● Arendati välja nomos(reegel) - muusikaliste reeglite kogum, mis reglementeeris muusikas kasutatud asju - Klassikaline ajajärk (5. saj-330. aastad eKr) ● Tragöödia hiilgeaeg ● Tragöödia ja komöödia kujunesid veinijumal Dionysose auks ● Tragöödia sai alguse pidulikest kiiduhümnidest(ditürambidest) ● Komöödia sai alguse sigivuslauludest ● Tragöödiates esitati soololaule ja koorilaule ● Vana-Kreeka tuntumate tragöödiate autorid olid Aischylos, Sophokles ja Euripides
aladelt. Eriti kolonisatsiooni algul oli linnade uuskodanike seas suur osa Ojamaa kaudu saabunud saksa kaupmeestel. Suure osa linnade elanikest -- poole või enamgi -- moodustasid eestlased, neile lisandusid soomlased, rootslased, venelased jt. Linnade siseelust teame 13. sajandil peamiselt linnaõiguste põhjal; linnaõigus kaitses kodanike varalisi huve, eriti eestkostealuste, st. alaealiste ja naiste õigusi, reglementeeris kohtukorraldust ja kauplemistingimusi ning sätestas linna heakorda puudutavaid küsimusi. Peamisteks karistusteks kogu keskaja vältel olid rahatrahvid, harvem kehalised karistused või 4 pagendamine. 13.14. sajandil ei kohta allikates veel vahetegemist linnaelanike vahel rahvuse järgi ning linnakogukond oli tõenäoliselt küllaltki ühtne. Eraldi probleem on linnade suhtlemine maahärraga. Üldreeglina üritasid maahärrad
aladelt. Eriti kolonisatsiooni algul oli linnade uuskodanike seas suur osa Ojamaa kaudu saabunud saksa kaupmeestel. Suure osa linnade elanikest -- poole või enamgi -- moodustasid eestlased, neile lisandusid soomlased, rootslased, venelased jt. Linnade siseelust teame 13. sajandil peamiselt linnaõiguste põhjal; linnaõigus kaitses kodanike varalisi huve, eriti eestkostealuste, st. alaealiste ja naiste õigusi, reglementeeris kohtukorraldust ja kauplemistingimusi ning sätestas linna heakorda puudutavaid küsimusi. Peamisteks karistusteks olid rahatrahvid, harvem kehalised karistused või pagendamine. Eraldi probleem on linnade suhtlemine maahärraga. Üldreeglina üritasid maahärrad ühelt poolt anda linnadele soodustusi, eriti kauplemissoodustusi (näiteks tollivabadus), et edendada nende arengut, teisalt aga püüdsid linnade siseasju kontrollida. Taani asehaldurite võim Tallinna all-linnas muutus 13
maal, seega oli vaja ka teistsugust õigust. Linnaõigus eristas linna territooriumi juriidiliselt ümbritsevatest maapiirkondadest ning tagas linnaelanikele kindla õigusliku staatuse. Samuti sidus linnaõigus linna teiste sama õigust kasutavate linnadega ning hõlbustas nende omavahelist läbikäimist. Linnade siseelust teame 13. sajandil peamiselt linnaõiguste põhjal; linnaõigus kaitses kodanike varalisi huve, eriti eestkostealuste, st. alaealiste ja naiste õigusi, reglementeeris kohtukorraldust ja kauplemistingimusi ning sätestas linna heakorda puudutavaid küsimusi. Peamisteks karistusteks kogu keskaja vältel olid rahatrahvid, harvem kehalised karistused või pagendamine. 13.14. sajandil ei kohta allikates veel vahetegemist linnaelanike vahel rahvuse järgi ning linnakogukond oli tõenäoliselt küllaltki ühtne. Kaupmehed lõid enesele uue õigusliku institutsiooni linna , millest sai ülikoolide kõrval uue liikumise jääv institutsioon
- Itaalia linnade juhid Podestad - Paljudel itaalia linnriikidel kehtestati dünastiline võim - Väljaspool itaaliat magistraat, raad hakkas linna valitsema - Rae eesotsas seisid bürgermeistrid - Raad koondas enda kätte nii täidesaatva, seadusandlik ja kohtuvõimu - Linnades hakati keskaja lõpus aadeellikku elustiili harrastama - Raeliikmed said ametisse erinevalt: maahärra nimetas, raad ise kutsus, valiti - Linnaõigus reglementeeris linna haldamist, võimaldas linna kaitse jms - Linnaõiguse lubas linnale maahärra - Linnaõiguse normid kirj. Ülesse 12-13 sajandist - Linnaõigus anti tavaliselt mõne vanema linna eeskujul (Tallinnal Lübecki õigus) - Linnaõigus on seotud linna kodanikkonnaga - Linnaelanik oli nii õiguslikult kui ka varanduslikult differentseeritud - Ntx. Hamburgi elanikkond varanduslikult: rikkad (suurkaupmehed jms), jõukad
· suuremateks ohtudeks peale välisvaenlaste olid nakkushaigused ja tulekahjud · Kodanikkonna arvestatavama osa moodustasid käsitöölised ja kaupmehed, kes organiseerusid tsunftidesse (ühe ja sama eriala käsitööliste ühing ühes ja samas linnas) ja gildidesse · Tsunfti ülesandeks olid: o Tagada oma liikmete kaitse ja seisusekohane äraelamine o Valvas toodangu kvaliteeti (kolmas kaebs sai meistrile saatuslikuks) o Tsunft reglementeeris abijõudude arvu, töövahendid (pidurdas üldist arengut) · Meistri töökojas töötasid: o Meister- ainsana kuulus tsunfti o Sellid- meistriks saamiseks pidi tegema sedöövri (igavesed sellid) o Vandersellid- rändsellid o Õpipoisid · Tsunfti elu reguleeris skraa- tsunfti põhikiri · Tsunfti eesotsas olid vanemad ehk a(o)ldermannid · Tsunftide eeskujul tekkisid tudengite korporatsioonid Kaubandus
rituaali täitmises, sugulusastme selgitamisel, töövõtte puhul, seega igal elujuhtumil kohast müüti, teisisõnu- hetkeolukorraga sobivat situatsiooni jumalate elust. India mütoloogia on rahva vaimse kultuuri dominant ja alus. Eeposed olid ja jäid kasvatustraditsioonide alussambaks. Üks vanemaid ja tuntumaid Vana-India kirjandusallikaid on Manu seadused. Tegemist on eetilis-õiguslike normide kogumiga, mis, toetudes iidsetele traditsioonidele, reglementeeris indialase igapäevaelu ja käitumise tema päritolu ja sotsiaalse kuuluvuse järgi. Iidsel perioodil puudusid üldised kasvatusprintsiibid- ei kasvatatud üldiselt õiget ja head inimest. Manu seadused rõhutavad just eri seisuste kasvatamist. Eri seisuse esindajal oli igaühel oma kindel koht ja eluprogramm ning sellega koos ka oma käitumisviis ühiskonnas. Seega oli kasvatusideaal diferentseeritud: braahmanile oli oluline puhtus ja õiglus,
Nekrut peab olema vähemalt 160 cm pikk ja 20-35 aastat vana (hiljem 30). Alguses oli teenistusaeg 25 aastat, hiljem lühendatakse see järk-järgult 12 aastale. Magasiaidad Seati sisse kogu Venemaal 1799 aastal näljahädade puhuks. Magasiniaidad olid valla ühisomandiks. Eeltsensuur Venemaal valitses 19. sajandi teisel poolel eeltsensuur. Eestis oli esimene tsensor ametisse võetud 1799 aastal, ning aastast 1803 oli Tartu ülikoolil tsensuurikomitee. Tsensuurimäärus reglementeeris lisaks trükistele ka trükikodade asutamist, ajalehtede väljaandmist ja raamatukaubandust. Tsensuuri nõuded olid vahel karmimad, vahel leebemad, sõltus palju võimaul oleva keisri poliitikast. ,,Iggaüks" - 1802. a kinnitas Aleksander I Eestimaa talurahvaregulatiivi ("Iggaüks"), millega talupoeg sai vallasvarale omandiõiguse ja talukoha põlise kasutamis õiguse jätkusuutlikul talupidamisel. Eestimaa talurahva seadust peeti Liivimaa omast halvemaks.
vennaskondi. Kaupmeestel olid gildid. Käsitöölistel tsunftid. Need ei olnud lihtsalt ametialased ühendused, vaid neil olid omad sõjalised üksused. Gildid ja tsunftid pidid oma sõjaüksuse välja panema. Neil oli ühiskassa, mille abiga vajadusel liikmeid toetati. Tsunftidel oli kindel arv käsitöömeistreid, rohkemat arvu ei lubatud. Väljaspool gildi või tsunfti polnudki võimalust käsitöö või kaubandusega tegeleda. Tsunftide elukorraldus oli reglementeeritud, mida reglementeeris skraa. Reglementeeriti tootmist tohtis toota ainult selles ulatuses nagu skraa ette nägi. Tsunft kontrollis ka kvaliteeti. Tsunft tegeles sotsiaalabiga. 17. Ristiusu kiriku kujunemine varakeskajal Ristiusk kujunes välja ajaarvamise vahetusest 1. sajandini. Ristiusk levis Rooma riigis 313 kuulutati see kõikide teiste uskudega võrdseks Rooma riigis. 4. sajandi lõpus kuulutati ristiusk ainukeseks usuks Rooma riigis. Germaanlaste hõimud tutvusid ristiusuga
mürskude tulistamise ja pommide heitmise õhupallidelt, lähtudes 1868. a Peterburi deklaratsioonist. Haagi deklaratsioonidest esimene puudutas samuti õhupallidelt tulistamise ja pommitamise keelamist, teine piiras gaasimürskude kasutamist ja kolmas keelas lõhkekuulid. 1907. a peetud teisel Haagi konverentsil võeti vastu 12 konventsiooni: esimene täiendas rahvusvaheliste konfliktide rahumeelse lahendamise konventsiooni, kolmas reglementeeris sõjategevuse alustamise, neljas täiendas maasõja seaduste ja tavade konventsiooni, viies reglementeeris neutraalsete riikide staatuse sõja korral ning ülejäänud reguleerisid meresõja erinevaid aspekte. Teise maailmasõja eelsetest rahvusvahelistest kokkulepetest on siinkohal olulised veel kaks. 1928. a augustis sõlmiti Pariisis Briandi-Kelloggi pakt, millega mõisteti hukka sõda kui rahvusvaheliste vaidluste
annaabi.ee 
