Referaat teosest "Lugu Igori sõjaretkest" (3)

„Lugu Igori sõjaretkest“
Üldine taustainfo
Vana-Vene kirjanduse geniaalne teos on loodud juba rohkem kui kaheksa sajandit tagasi 1185. ja 1187. aasta vahel tundmatu autori poolt. Eesti keelde tõlgitud aastal 1965.
Teos on 97-leheküljeline. „Lugu Igori sõjaretkest“ pole eepos , tööd peetakse oma sünniajas pigem žanriväliseks teoseks.
Kuna sel ajal valitses Venemaal kaks žanrisüsteemi, kirjanduslik (kuhu kuulusid religioolise suundumusega tööd) ja folkloorne.
“Lugu Igori sõjaretkest” aga oma ajaloolise ja patriootilise enesetunnetusega ei sobinud kummassegi.
Kõigepealt oli teos kirjutatud vanavene keeles ja seda hakkas tõlkima krahv Aleksei Mussin-Puškin.
1800 ilmus esimene ümberpanek ja sellele hakati rohkem tähelepanu pöörama.
1812 . aastal sõda Napoleoniga ei põlenud üksnes Moskva linn, vaid ka krahv Mussin-Puškini üliväärtuslikud vanavene käsikirjad.
“Lugu Igori sõjaretkest” meenutab paljusid sama ajastu Lääne-Euroopa eeposi.
Siingi on tähtsal kohal rüütliau ja patriotismi ülistamine, kangelaste idealiseerimine, sündmuste ja nende osalejate hüperboliseerimine.
Vürst Igori lugu peegeldab autori jaoks Kiievi-Vene killustamise tagajärgi ja leinab taga ühtset Venemaad, kutsub vürste ühinema välisvaenalste vastu ja taastama kaotatud ühtsust. Selles teoses peitub ka kriitiline suhtumine vürst Igorisse kui ühtsuse lõhkujasse, kuid samas ülistab autor Igori rüütliomadusi ja teeb temast terve Venemaa eest võitleja. Igatsus kaotatud ühtuse järele toob teksti hulgaliselt motiive ja kujundeid rahvaluulest, tollal juba taunitavast paganlikkust. Teoses esinevad vanavene jumalad, kosmogroonilised sümbolid, hingestatud loodus.
N. Lukina
Nii ühendab autor Igori konflikti polovetsidega kõrgesihiliseks üleüldiseks võitluseks ning paneb seda võimendama looduse ja loomad.
Autor hindab teoses sündmusi, tutvustab vürstide suguvõsa, ennustab saatust pärast Igori kaotust ja kutsub ühinema.
Erandlikuna oma kujundirohkuses ja žanrilises ebamäärasuses vajus "Lugu Igori sõjaretkest" kauaks unustuste hõlma.
1985. aasta NK Liidu postmark D. Denisov 1972
Lühitutvustus
Kiievis valitses Igor, kallale tungis polovetside hõim. Toimub võitlus Igori ja polovetside vahel. Igor saadetakse sõjaretkele. Hakkab päikesevarjutus. Rahvale halb enne – sõjakäik nurjuski. Igor sattus polovetside juurde vangi, hävitati linn ja võeti naisi. Igor on polovetside Khaani Kontšaki juures. Khaan Kontšak tahab teha kokkulepet – liit, elamine, sõjaväepealiku koht. Igor tahab ikka ära minna ja äraandja aitab põgeneda. Igor jääb ellu, saab kokku naisega. Eepos lõpeb rahva piduliku tervitusega
Novgorodi - Severski vürst Igor Svjatoslavits alustas koos poja, venna ja vennapojaga retke polovetside vastu. Nad kaotasid lahingu ja vangi sattus korraga 4 vürsti. Igoril õnnestus khaan Kotsaki käest põgeneda. Peagi aga abiellus ta khaani tütrega ja vürst Igorist ning khaanist said liitlased. Igor tavatseb korrata lauset: „Venemaa peab jääma ühtseks!"
Peategelased
Igor Svjatovitð - Igor oli loos rohkem hea kui halb, kuid halvad olid ta teod, kuna need ajendasid feodaalse keskkonna eelarvamused , valitseva klassi ideoloogia. Seepärast tuleb Igori kujus esiplaanile üldine, mitte individuaalne. Igor on oma aja "Keskmine" vürst: vapper , mehine, kodumaad armastav, kuid järelemõtlematu ja lühinägelik, kes pigem
hoolitseb enda, kui kodumaa uhkuse eest.
Vseslav - Olgovitðide vürstisoo rajaja
Teda on loos kujutatud hukkamõistvalt ja loos käib mõtisklus tema kurja saatuse üle. Ta on rahutu vürst, kes käib ringi nagu tagaaetud metsloom ning kaval ja "võlutark" hädavares. Meie ees on feodaalse kiilustatuse perioodi vürsti erakordselt ere kuju.
Svjatoslav - Kiievi vürst
Ta heitis Igorile seda ette, et Igor ja Vseslav läksid ilma temata sõjakäikudele au ja kuulsust otsima . Ta süüdistab neid selles, et nad tahtsid temalt röövida Polovetside üle saavutatud võitude kuulsust ja üksnes oma vahel ära jagada nende au.
Oleg Gorislavitðits - Olgovitðide vürtsisoo rajaja
Oleg sepistanud oma tülisid mõõgaga ja külvas kõikjale nooli . Tema ajal arenesid sisetülid. Autor annab Olegile iroonilise isanime "Gosilavitð", pidades silmas muidugi mitte ta isikliku häda, vaid kogu vene rahva hädasid, mille põhjustasid Olegi tülid.
Teiste vürstide puhul märgib autor ära pigem positiivseid kui negatiivseid jooni. Autor toob esile nende kangelastegusid ja kujutab nende vägevust ja kuulsust. Vene vürstide kujudes on leitud autori soov kujutada tugevat riigivõimu.
Probleemistik
Probleem raamatus “Lugu Igori sõjaretkest” seisnes selles, et Igor koos oma venna Vsevolodiga läks, aetuna soovist kuulsaks või rikkaks saada sõjaretkele ohtliku ja sõjaka rahva – polovetside – vastu. Halb oli see, et Igor polnud teatanud sellest eelnevalt oma targale nõbule – Svjatoslav Vsevolodovitšile, ja kuna ta polnud hästi ette valmistunud, ootas teda ees häving ja kaotus. Häving oli see kogu Venemaale, sest lahing äratas üles endise vaenu polovetside ja venelaste vahel, mille oli eelnevalt uinutanud. Svjatoslav.
Üldine sõnum
Selle raamatuga tahtis autor suunata ühiskondlikku arvamust vürstide feodaalsete tülide vastu. Nimelt oli tol ajal hulk väikeseid vürstiriike omavahel vaenujalal, asja raskendasid muidugi suhted sõjakate polovetsidega.
Üldjoontes oli lugu üleskutse venelastele kodumaa ja ta rahva rahuliku töö kaitsmiseks.
Tegelasted tänapäevas: väga kuulus A: Borodini ooper “Vürst Igor”.
Kasutatud kirjandus
http://web.zone.ee/andu1/lugu.doc
http://zone.ee
http://miksike.ee
http://www.artrusse.ca/History/russian_history.ht m
“Maailma kirjandus” 1.osa
6