Referaat- Suur veeuputus (0)

Narva Eesti Gümnaasium
Referaat
Maailma loomislegendid: Suur Veeuputus
Koostaja : Anastassia Larina
Aine: ajalugu
Õpetaja: Tanel Mazur
Narva 2013
Sisukord
Sisejuhatus…………………………………………………………………….3
Suur Veeuputus Piibli järgi…………………………………………………....5
Suur Veeuputus Babüloonia eepose järgi……………………………………..6
Kokkuvõte……………………………………………………………………..9
Kasutatud allikad ……………………………………………………………..10
Sissejuhatus
Juba lapsepõlvest oleme me kokku puutunud mitmete jutustustega ja legendidega, mis räägivad: jumalatest ja nende lastest, kangelastest ja nende seiklustest ning müstilistest olenditest ja maagiast. Mitmed legendid räägivad sama tegelastest/ sündmustest, või hoopis moodustavad mitmeid tegevusi eri või samal ajal mitmete rahvade vaatenurgast. See sama juhtus ka ühe ülemaailma kuulsa legendiga maailma loomisest. See legend räägib Suurest Veeuputusest, mille tagajärjel peaaegu kõik, mis maakeral elavat oli- suri.
See legend oli mainitud paljudes maailma vanimates rahvausundites, millest tänapäeval saame teada vaid jäänud esemete järgi. Suurest Veeuputusest oli mainitud järgmiste riikide mütoloogias: Babüloonias, Mesopotaamias, Palestiinas , Süürias, Indias, Hiinas, Kreekas, Vietnamis, Früügias ja paljudel Aasia saartel näiteks Filippinidel. Nendest eri rahvade legendidest saab tänapäeval teada suurema osa, kuid ikka mõningad tükkid jäävad vahele kuna olid kunagi kaotatud .
Teadlaste ja ajaloolaste uurimuste järgi saab täpselt öelda, et mitmetes kohades, legendid kokkupuutuvad üksteisega ja on omavahel väga sarnased. Seda võiks põhjustada rahvaste kultuuride sarnasused ja ühe rahva uskumuste levimine teise rahva kultuuri sisse. Nii näiteks naaberriikide usk on tihti sama ning jumalad on samad, kuid üksik asi, mis võib erineda, on jumalate ja kangelaste nimed. Ka eeposte tõlgendamine võib mitmetes rahvades teistsugune olla, nii nagu kaks erinevat kunstniku väljendavad sama asja kahel erineval viisil ja erinevates stiili vormides .
Mitmed kuulsad kunstnikud kujutasid kangelasi ja sündmusi, mis olid suuremas osas kirjeldatud piiblis või olid läbi aja ja põlvkondi maailma kuulsad .
Esimene pilt on Gustave Dore teos, nii nagu ta kujutas Suurt Veeuputust piibli loo järgi.
Teine pilt on Michelangelo , maalitud aastate ennem. Fresko maalitehnikas. ( 1508 -1512) (asub teise lehe alguses)
Suur Veeuputus Piibli järgi
Euroopa ja Aasia kultuurid olid alati omavahel väga erinevad, nii usk kui tavad. Ka mütoloogia oli mõlematel väga eriline, kuid oli selline aeg, mil kõik oli ühine, ei olnud mingit Euroopat ega Aasiat, oli ainult üksik ainus maailm ja taevas. Inimesed uskusid jumalasse või jumalatesse ja rääkisid nendest igasugused legendid.
Piibel räägib meile maailmast ja inimesest ning seletab asju, mis on meile arusaamatud. Kuid omakorda teeb seda kindlal moel.
Piibel räägib, et Suur Veeuputus oli Jumala kättemaks ( karistus ) inimeste moraallangemise eest. Jumal otsustas sellisel viisil hävitada kogu inimkond , jättes ellu kirikutruu Noa ja tema perekonda- Noa oli üksik inimene Jumalale meelepärane inimeste hulgast, kes elasid selles ajas maa peal.
Jumal käskis Noale laeva ülesehitada ning andis talle täpsed juhatused. Laeva ülesehitamine võttis 100 aastat. Töö alguse ajal oli Noale 500 aastat, oli tal naine ja 3 poega , töö lõpuks sai ta 600-aastaseks. Kui Noa laev sai valmis, Jumal käskis talle minna laeva sisse ja võtta kaasa oma perekonda, igast looma liigist paari ja mõningaid lindu . Kui Noa teostas Jumala käsu, laeva uksed pandi kinni ja vesi paiskus maale. Veeuputus kestis 40 päeva ja ööd, ja peaaegu kõik, mis maakeral kasvas ja elas- suri, jäi ainult Noa laev ja selles olevad inimesed, loomad ja linnud . Vesi ulatus nii kõrgele, et Noa laev oli mäe tippudest kõrgemal. 150 päeva pärast vesi hakkas alla poole langema ja 7. Kuu 17.päeval jäi Noa laev Araradi mäe külge. Ainult 10.kuu 1.päeval said mägede tippud nähtavamaks. Noa otsustas oodata veel 40 päeva, pärast aga saatis varese, elamiseks sobiva kuiva kohta otsima . Kolm korda oli vares tagasi tulnud, ilma mingi märgita ja otsustas Noa tuvikest saata. Esimene kord tuvike nagu vareski tuli tagasi märgita, kuid teine kord, tõi ta õlipuu lehte noka vahel, kolmas kord aga leidis tuvi elamiseks kuiva paiga. Noa läks laeva pealt maha, tõi maale loomi ja lindu ning tema järeltulijad asustasid maad.
Täpselt pärast, kui Noa laevast maha tuli, ehitas ta Jumalale templi ja tegi ohvri, mille peale Jumal lubas teha korda maailma ja enam mitte kunagi tekkitada veeuputusi maa peal. Selleks, et kinnitada oma sõnu, pani Jumal vikerkaare taevas särama ning õnnistas Noa, tema järeltulijaid ja kõike maa peal.
Suur Veeuputus Babüloonia uskumuste järgi
Esialgset jutustust Suurest Veeuputusest babüloonlaste versiooni järgi sai ülesleitud tänu arheoloogilistele kaevandustele, mis olid pühendatud kuulsa Assurbanipali ramatukogu otsimisele. See, tänu kellele me tänapäeval teame sellest loost, on Ormusdu Rassamu, kes tegeles arheoloogiste kaevandustega Ninives, Suurbritania Londoni muuseumi nimel. Gilgameši eepost leiti 12. savitahvlil Assüüria pealinna Niineve varemetes. Seal avastasid arheoloogid Assüüria viimase tugeva kuninga, VII saj eKr valitsenud Assurbanipali raamatukogu, mille 20 000 savitahvlit on mänginud suurt rolli vanade Idamaade ajaloo tundmaõpimisel. Läbilugeda ja tõlkida neid tahvleid, mille peal oli eepos kirjutatud, suutis Jorsh Smith, briti assürioloog. Täpsemalt ta suutis tõlkida Gilgameši eepose algust.
Gilgameš, kes otsib surematuse rohu läheb maailma piirile üksiku inimese juurde, kes oli läbielanud iidset veeuputust- Utnapištimi juurde. Siin jutustus katkestus, kuid Smith’ile õnnestus ülesleida puuduva osa eeposest Nimrudi künkal- kokku 384 savitahvlit.
Veeuputuse ajalugu, mis oli esitatud Gilgameši eeposes , tõenäoliselt oli kunagi iseseisev poeem , mida hiljem pandi eeposesse. Utnapištim – akaadi laadine nimi vastab ka sumerite laadilise nimele Siusudra („See, kes leidis pikade päevade elu“).
Jutustus algab sellest, kuidas jumalate koosolekul oli tehtud otsus kogu inimkonda hävitada. Sellise otsuse põhjust ei olnud mainitud (akaadide teises eeposes Atrahasisest oli mainitud, et jumalat Enlili olid inimesed häirinud oma kisaga, mille pärast läks ta vihaseks ja püüdis igasuguste meetoditega inimrassi hävitada). Üks veeuputuse algatajatest oli jumal Enlil , kes võtis teistes jumalatest sõna, et nad ei hakka aitama ega rääkima inimestele tulevasest veeuputusest. Jumal Ea otsustas päästa oma lemmiku ja talle kiindunud inimest- šurupaki linna valitsejat Eufrati jõe kaldal - Utnapištimit, keda eepos nimetab „See, kellel on suurim mõttetarkus“. Selleks, et mitte rikkuda vande, Ea räägib Utnapištimile unes , et ta peab ülesehitama laeva ja ettevalmistuma enda päästmiseks. Veel Ea soovitab Utnapištimile rääkida kõikidele, kes küsib teda, miks ta otsustas äkki laeva ülesehitama, et ta lihtsalt soovib lahkuda riigist.
Järgides Ea sõnu, ehitab Utnapištim koos mõningate linna elanikudega (hiljem meistrid) suurt laeva, mis oli risttahuka kujuline, kuue laevatekkiga, suurte pardadega ja tasase põhjaga. Kui laev valmis sai, Utnapištim koos oma perega läksid laevale, võtsid kaasa varandust ja meistreid, selleks et säilitada tehnoloogiat, koduloomi, metsloomi ja lindu. Laeva uksed olid üle tõrvatud väljaspool.
„Täislaadisin laeva kõigega, mis mul oli
Täislaadisin laeva kogu hõbega, mis mul oli
Täislaadisin laeva kogu kullaga, mis mul oli
Täislaadisin laeva kogu elusorganismidega, kes mul olid
Tõstsin laevale kogu perekonda ja sugukonda
Koduloomi täis, metsloomi täis ja kõiki mu meistreid tõstsin“
Hommikust alates algas vihm ja pilvede tagant ilmusid: tormi jumal, surnu hingede jumal ja teised hirmuäratavad jumalad, tõotades surma ja hävitamist. Maale tulid alla pimedus ja tuul, hävitades inimesi nende varjupaikades. Veeuputus oli nii suur ja kange , et need samad jumalad tundsid hirmu ja kerkisid ülevasse jumalate isa Anu juurde, sajatades ennast sellise järelekaalumatu otsuse eest.
„Ištar karjub nagu sünnituse ajal
Jumalate kuninganna, kelle hääl on nii ilus:
„Vanad päevad muutusid saviks, kuna
Jumalate koosolekul valisin kurja
Kas oma inimeste hävitamiseks, sõda ma valisin?
Kas selle jaoks ma sünnitan inimesi,
et nagu kalad ujuksid nad vees?“
Käib tuul 6 päeva ja ööd,
Veeuputus ja torm katavad Maad.
7. päeva saabumiseks veeuputus ja torm lõpetavad sõda
Need, kes sõdisid, just kui sõjavägi
Orkaan ja meri jäid rahulikumaks- veeuputus lõppes
Ma viskasin pilgu merele - saabus rahu
Kogu inimkond muutus saviks!“
Nii laev jäi ühe pisikese saare külge- see oli Nitsiri mäe tipp. Jälle pärast seitsme päeva otsustas Utnapištim lasta välja tuvikest ja aja pärast tuli see tagasi, sama juhtus ka suitsupääsukesega, ainult varesel õnnestus leida kuiva, veest nähtava maapinda.
Kui Utnapištim lahkus laevast, ehitas ta templi ja tegi ohvri jumalatele (pani põlema lõhnaineid, selliseid nagu: mirt, seeder ja suhkruroog ). Kui jumalad tundsid maitsva lõhna, tulid nad alla maa peale ning hakkasid omavahel riidlema, kuid jõudsid ühise otsuseni, et jumal Enlil tegi vea ja peab selle parandama. Enlil tunnistas , et on süüdi ja õnnistas nii Utnapištimi, kui ka tema naist ning kinkis neile surematust.
Jumal Enlil otsustab panna elama Utnapištimi ja tema perekonda inimestele ligipääsematus kohas, kahe jõe kaldal ( ilmselt Tiigrise ja Eufrati jõe kaldadel).
Kokkuvõte
Referaadis oli kirjeldatud vanim babüloonia eepos, mis räägib suurest maailma veeuputusest. Sumerite ja akaadide eepostest, nii nagu meilgi eesti ja soome Kalevipoja ja Kalevivala eepostes tegelased ja tegevused on sarnased, lihtsal mõningad paigad , kus tegevus toimub on omapäraseks tehtud või hoopis teitpidi kirjeldatud.
Sumerite ja akaadide eeposed suurest veeuputusest on väga sarnased. Mõlemal on sarnane süžee ja peategelane, kelle nimi nii sumerite, kui akaadide keeles omab üht tähendust „see, kes leidis pikade päevade elu“. Mõlemas eeposes suur vihmasadu, mis põhjustab veeuputust, kestab 7 päeva ja ööd, seega nubrite tähtsus on sama, nii nagu piiblis, kus jumal lõi 6 päevaga maailma ja 7 päev oli puhkepäev. Ka jumalad, kellest on eepostes pidevalt juttu on tõenäoliselt sarnased ja nad omavad üht tähtsat rolli mõlemas eeposes. See oma korda näitab, et naaberrahvade kultuurid olid väga tihedalt seotud! (P.S. kui uurida nende kunsti ajalugu, on võimalik näha sarnaseid jooni ja ühiseid omadusi)
Nende eeposte üle saab kaua arutleda, kuid ühest asjast võib täpselt öelda: need eeposed olid ülekantud ühest kultuurist teisse , inimesed rändasid ja jutustasid edasi teistele rahvadele oma lugusid mälu järgi ja juba need teised rahvad muutsid teada saadud lood omapäraseks, nendele rohkem meeldivaks. Nii levisid rahvauskumused ja legendid üle maailma ning hiljem pandi kirja Piiblit , mis sisaldab ka tänapäeval väga sarnaseid lugusid, mis olid kunagi võetud osadena teiste rahvaste kultuuridest ja ülekantud ühest keelest teisse.
Kasutatud allikad
Wikipedia:
http://ru.wikipedia.org/wiki/Всемирный_потоп (04.12.2013)
http://ru.wikipedia.org/wiki/Эпос_о_Гильгамеше (04.12.2013)
http://ru.wikipedia.org/wiki/Атрахасис (04.12.2013)
Raamatud:
„Minu Piiblilugude raamat“ (1994 a)
9