Leidsid 16 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Rebane". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
rebane, varieeruv, punakaspruun, kehapikkus, euraasias, mandril, elupaigaks, soodes, videvikus, ettevaatlik, segamisel, osavuse, haistmine, kuulmine, laseb, hiirtest, lindudest, jooksuaeg, veebruaris, territoorium, sellelt, paiku, mägra, urul, aprillis, sündides, tumepruuni, kuulmalaiuskraadidel elavad rebased. Et isendite suurus varieerub tugevalt, ei saa selle alusel sugu määrata. Rebase väga kohev karv jätab mulje, nagu kaaluks ta rohkem. Saba on kasulik vastukaaluna jooksmisel ja hüppamisel, isoleerib ja soojendab külma ilmaga ning on rebaste omavahelise kommunikatsiooni vahendiks. Tagakäppade kõrgus on 12,4-18,2 cm. Kehapikkus on isastel keskmiselt 65-75 (80) cm, emastel 62-67 cm. Rebane Eestis Rebane on kõigile tuntud metsaelanik. Kuigi tema karva värvus on väga varieeruv, on see enamasti seljapoolt punakaspruun ja kõhupoolt valge või hall. Jahti peab rebane peamiselt videvikus, kuid võib seda teha ka päise päeva ajal. Jälitamise korral on ta erakordselt ettevaatlik ja näitab üles üllatavaid oskusi ajajate eest põgenemisel ning jälgede segamisel. Sellega on ta teenitult kavaluse ja osavuse sümbol rahvajuttudes.
o 6 kuud aastast on keskmine temperatuur alla 0 oC; o suved on soojad vihmased ja niisked; o taimeliike ja loomaliike ei ole eriti palju, siiski enam kui tundras. Taimed Okaspuud ei karda talvekülma, tulevad toime lühikese suve ja vähese niiskusega. Kõige levinumad okaspuud on männid, kuused ja lehised. Okaspuudel on tekkinud kohastumus lumega hakkama saamiseks: neil on koonuseline kuju, mis laseb kuhjuval lumel järjest alla vajuda ega murra nii oma raskusega puud. Lehtpuudest ja põõsastest kasvavad okasmetsade vööndis vaid kõige vähenõudlikumad - kased, lepad, haavad, pihlakad jt. Põõsaid ja rohttaimi kasvab okasmetsades vähe, metsaalune on kaetud tavaliselt paksu samblavaibaga, palju kasvab igihaljaid puhmaid (mustikas, pohl, sinikas jt.). Tüüpilisemad okasmetsade puud on kuusk, mänd, nulg, lehis, tsuuga, ebatsuuga, kadakas, jugapuu, seeder, sekvoia ja seedermänd.
.................................................................................................1 2. Põder .........................................................................................................................2 3. Valgejänes..................................................................................................................3 4. Karu ..........................................................................................................................4 5. Rebane ......................................................................................................................5 6. Kokkuvõte.................................................................................................................6 Sissejuhatus Oma referaadis ,,Eesti imetajad" toon ma välja nelja metslooma liigid. Need metsloomad valisin, kuna nende kohta soovisin rohkem teada saada. Eesti metsades leidub palju huvitavaid loomi, kelle
Referaat 8.klass 2005.05.02 Rebane KES TA ON? Rebane (liiginimi ladina keeles Vulpes vulpes) on loom, keda me tunneme reinuvaderina lugematutest muinasjuttudest ja muistenditest.Kes aga rebane tegelikult on?Rebane on imetaja.Kuigi tema karva värvus on väga varieeruv, on see enamasti seljapoolt punakaspruun ja kõhupoolt valge või hall.Tal on lüheldased jalad, terav koon, suured teravatipulised kikkis kõrvad ja püstovaalsed silmapupillid. Nad on monogaamsed, kuid paarid ei ole eluaegsed. Tüvepikkus on tal 50-90 cm, saba pikkus 40-60 cm ja kaal 4-10 kg. Tema keskmine eluaeg on viisteist aastat. Rebasel on uhke saba. Miks? Ei tea. Ja ilus on see saba ju lõpuks ainult inimese arvates. Rebasele on see aga ükskõik. Vähemalt nii kaua, kui inimene ei taha rebase saba endale saada
.............. ..........8 Kasutatud kirjandus.......................................................................................................9 2 Sissejuhatus Rebane ehk punarebane (Vulpes vulpes) on loomaliik koerlaste (Canidae) sugukonna rebase (Vulpes) perekonnast, ta on väikese koera suurune ja pika koheva sabaga. Joostes hoiab saba horisontaalselt. Eestis on rebane tavaline loom. Selja karvad on oranzid. Eelistab elamiseks Eestis metsatukkasid. Toitub peamiselt väiksematest närilistest. Rebane on ettevaatlik ja oskab hästi põgeneda ja tema urul on alati mitu väljapääsu. Urud on põhiliselt kutsikate kasvatamiseks. Ta kaevab urud ise või kohendab mägra urge. Rebasel on väga hea kuulmine ja haistmine ning ta näeb pimedas hästi. Eesti rahvaluules peetakse rebast kavalaks, millega on ka seotud mitmed muinasjutud. [1]
Rebase toitumine Rebase paljunemine Rebase pesakond ja kasvamine Rebase eluiga Rebase käitumine Rebase vaenlased Rebase kasulikkus Rebase kahjulikkus Rahvajutud rebasest Rebase looduskaite ja jaht Kokkuvõte rebasest Lisad Kasutatud kirjandus 2 Lühidalt rebasest Rebane on kõigile tuntud metsaelanik, koerlaste hulka kuuluv imetaja, kes on inimeste muinasjutudes väga kaval, tark ja leidlik loom, rebane on ka kõigile tuttav ilusa pika saba ja punase kasukaga metsaloom. Rahvasuus hüütakse rebast ka reinuvaderiks ja kanavargaks.Vahest isegi inimese kohta öeldakse, et ta on kaval kui rebane. Rebsael on kaks kikkis kõrva, kaks säravat silma, neli hüppevalmis jalga, väike värin sabaotsas, kui ta püüab hiirt. Kuigi paljudele võib-olla ei meeldi rebane, aga ikkagi midagi ei saa muuta, kuna rebasel on
emased on väiksemad. Elupaigana eelistab põldudevahelisi metsatukki ja metsaservi, vältides suuri metsi. Jooksuaeg saabub juunis-juulis. Mai lõpus sünnivad kitsel 1...3 hästiarenenud talle. Metskits on taimtoiduline, toitudes rohttaimedest ning puude ja põõsaste okstest, võrsetest. Ei põlga ära ka samblaid ja samblikke. Peamised vaenlased on hundid, ilvesed ja hulkuvad koerad. Noorloomadele võib ohtlikuks osutuda ka rebane. Eestis on metskits suhteliselt arvukas jahiloom. Metssiga - Sus Kiiljas kehakuju: keha eesosa on kõrgem ja tugevam kui tagaosa. Ninamik on tugeva tundliku kärsaga, mis aitab tal toitu leida ja maa alt kätte saada. Karvkate mustjaspruunist hallikaspruunini. Turjal on tugevad harjased. Põrsastel on kollakaspruunid pikitriibud (kaovad neljandal elukuul). Iseloomulik on see, et silmahambad on hästi arenenud ja kasvavad isasloomadel kogu elu jooksul. Need on nn. seakihvad
flavicollis) (Kukk, Kull 1997). Üldiselt võib öelda, et nii selgroogsete kui ka selgrootute arvukus on puisniidul väiksem kui metsas või niidul, kuigi leidub üksikuid liigirikkamaid rühmi (Kukk, Kull 1997) Puisniitude jaoks iseloomulikku loomastikku välja kujunenud ei ole ja seega sõltub puisniidul kohatavate loomaliikide hulk peamiselt seda ümbritsevate alade loomastikust. tavalisemad on põder, metskits, halljänes, rebane. (www.kiideva.ee/puisniit) 4 Ektobakterid Ümarussid Ümarussid on tegelikult üks klass ümarloomade ehk kottusside hõimkonnas, kuhu kuulub üle 12 000 liigi. Ristlõikes ümara kehaga ümarusside hulka kuulub suur hulk parasiitseid organisme, kes on inimese seisukohast kahjulikud. (http://www.miksike
nelikjälgi. Euroopa naarits (ei ole jahiuluk) on väga ohustatud loom, olles välja surnud peaaegu kõikjalt oma ajaloolise areaali piires. Väikesed hääbuvad asurkonnad on säilinud Hispaanias, Prantsusmaal, Rumeenias, Valgevenes ja Venemaal. Naaritsa keha on ühtlaselt tumepruun. Üla- ja alahuul valged (nagu oleks nina piimakaussi pistnud), mõnikord võib rinnal esineda valgeid laike. Ujulestad on tagajalgadel paremini arenenud kui esijalgadel. Elupaigaks on väikesed kiirevoolulised rikkaliku kaldataimestikuga ja varjevõimalustega metsa jõed ning ojad. Pesa paikneb puuõõnes, juurte vahel või kaldanõlvas ning on vooderdatud pehme materjaliga (tavaliselt saakloomade jäänused, sammal, hein). Valdavalt öise aktiivsusega üksikeluviisiga poolveeline loom, kes on aasta ringi seotud urgudega. Toitub peamiselt konnadest, kaladest, vähilaadsetest, veeputukatest, limustest, pisinärilistest Jooksuaeg on märtsis-aprillis, pojad sünnivad mais
(Kukk T 2004 Pärandkooslused õpik-käsiraamat Tartu:Pärandkoosluste kaitse ühing 255) Harilik kärnkonn (Bufo bufo) Harilik kärnkonn on meie tavalisemaid konni, keda leidub igal pool Eestis. Värvuselt on ta ühtlaselt pruunikas, kõhualune on määrdunudvalge või kollakas. Harilik kärnkonn on suurt kasvu, eriti emased loomad (10...11 cm), kes on isastest (6...7 cm) palju suuremad. 17 Saaremaal elutsevad kärnkonnad on oma mandril elavatest liigikaaslastest tublisti kogukamad, sealt on leitud isegi kuni 17 cm pikkuseid emasloomi. Harilik kärnkonn elab valdavalt maismaal, siirdudes vette vaid lühikeseks, 6...8 päeva kestvaks kudemisperioodiks. Kärnkonnad koevad aprilli lõpus või mai esimesel poolel, valides omale veekogus sügama (25...40 cm), kõrkjate vahel asuva paiga ning kasutades aastast aastasse samu veekogusid. Jõudnud kudemispaika, krooksub isasloom seal käuksuva häälega, meelitades niimoodi emaseid
Ursus arctos L. · suur, massiivne, hele- kuni tumepruuni karvaga · saba on tal lühike ja karvade sisse peitunud · kõnnib talla peal · hambad on nürid, kuna sööb nii taimset kui ka loomset toitu · Eesti mandriosal küllaltki tavaline loom, kelle arvukus on käesoleva sajandi jooksul tunduvalt suurenenud · magab talveund · eelistavad elada suurtes metsades, milles on tuule poolt mahalangetatud puid ja milles leidub rabalaike · liiguvad enamasti ringi videvikus ja öösel, harva päeval · tüvepikkus 160...250 cm · 150...250 kg · Eestis üle 500 isendi METSKITS Capreolus capreolus L. · sihvakas keha, peened jalgad, sale keha · saba ümbritseb valge ala, mida nimetatakse sabapeegliks · isasloomad kannavad suurema osa aastast sarvi · taimetoiduline · levinud peaaegu kogu Euroopas · elupaigana eelistab põldudevahelisi metsatukki ja metsaservi, vältides suuri metsi · tüvepikkus ...125 cm, õlakõrgus
Emasloomad elavad enamasti kauem kui isasloomad. Vaenlased - Põdra suurimaks vaenlaseks on inimene, kes kütib põtra liha ja trofee saamiseks. Looduslikke vaenlasi on põdral küllaltki vähe. Peamisteks vaenlasteks on karu ja hunt. METSKITS (Capreolus capreolus) on hirvlaste sugukond, metskitse perekond, sõraline. Välimus - Metskitsel on kerge keha ning tugevad, kuid peenikesed jalad. Soojadel aastaaegadel on metskitse karvastik punakaspruun, talvel hallikas. Metskitse saba ümbritseb valge ala, mida nimetatakse sabapeegliks. Isasloomad kannavad suurema osa aastast sarvi ning võivad kaaluda kuni 35 kg, emased on väiksemad. Sokud kannavad enamuse aasta jooksul kahe harulisi sarvi, millega uhkustatakse paaritumisperioodil. Metskits on levinud peaaegu kogu Euroopas. Elupaigana eelistab põldudevahelisi metsatukki ja metsaservi, vältides suuri metsi. Seetõttu
häält. Meil peetakse seda jahti peamiselt sokule, aga on ka osavaid jahimehi, kes suudavad ka põdra- ja hirvepulli lähedale meelitada. Otsijaht Lihtsalt kõnnitakse (nt koos koeraga) ja kui leitakse loom, siis jahitakse. Peamiselt jänestele, kuid ainult koos koertega, sest muidu saab hukka palju emajäneseid. Urujaht kasutatakse urukoera. Püütakse uluk urust välja ajada või urus tabada. Taks või foksterjer. Kährik, rebane, mäger. Jaht lippudega peamiselt hundijaht. Ala, kus hundikari pesitseb, ümbritsetakse lipuringiga. Uluki püüdmine Püünistega jaht rebastele, kährikutele, mingile, mets- ja kivinugisele ning tuhkrule. Ka kobras ja ondatra kohe surmavate raudadega. ULUKITE LOENDUSMEETODID: Esimene printsiip: loenduse käigus üritatakse selgeks teha, milline on kogu asunduse suurus ja piirtutakse teadmisega, kas teatud loomaliigi arvukuse tihedus kasvab v kahaneb.
Istuva kassikaku keha alt paistavad tugevad konksjad mustad küüned, kaks kummalgi pool. Jalad on paksult sulgedega kaetud ja on istuvas positsioonis kehast eristamatud, mis loob ka väiksest kakust mulje kui turjakast jõhkardist. Kassikakk on aktiivne hämarikus ja öötundidel. Ta on võimas kiskja, mistõttu temaga peavad arvestama ka keskmise suurusega kiskjad imetajad. Kassikakk toitub suurematest ja väiksematest närilistest, jänestest, kärplastest ja isegi väiksem rebane peab tema eest varju pugema. Lindude puhul pole aga mingit küsimust - kes ette jääb, see maha murtakse. Kassikaku eest võivad end muretult tunda ehk vaid meri- ja kaljukotkas, ka suur-konnakotkas. Aga näiteks kalakotkas peab juba tema eest taanduma; kassikaku menüü "ülejääke" uurinud ornitoloogid on teinud kindlaks vähemalt ühe kalakotka murdmise. Et kassikakk toidu valikuga pead murdma ei pea, võib ta endale lubada ka sellist luksust, et valib, keda murda, keda ellu jätta
- legendid, uskumused. 1. Taimeriik 3 1. Harilik mänd, pedajas (Pinus sylvestris) Rahvakeeles pedajas ja pedak. Harilik mänd on Eestis pärismaine puu. Ta on Eesti ainus looduslik männiliik ja levinuim puu metsades. Mänd talub hästi äärmuslikke kasvutingimusi, nii kuivust ja kuuma kui liigniiskust ja karmi külma. Mändi võib leida nii kuivadel liivaluidetel, nõmmedel kui ka niisketes soodes ja rabades. Ta kasvab nii happelisel mullal kui ka karbonaadirikkal pinnasel, nii looaladel kui murenenud graniidil. Muldadest on esindatud liivmullad, turvasmullad, leetmullad, gleimullad jt. Hariliku männi puit on heade mehaaniliste omaduste tõttu väärtuslik tarbepuit. Maltspuit on kollakasvalge, lülipuit punakaspruun ja hakkab intensiivsemalt tekkima pärast 40. eluaastat[14]. Kvaliteetsel puidul on ühtlase laiusega
KESKKONNAKAITSE JA KORRALDUS 1. loodus- ja keskkonnakaitse üldküsimused Keskkonnakaitse: atmosfääri, maavarade, hüdrosfääri ratsionaalse kasutamise ja kaitse, jäätmete taaskasutamise või ladustamise, kaitse müra, ioniseeriva kiirguse ja elektriväljade eest. Keskkonnakaitse on looduskaitse olulisim valdkond. Looduskaitse : looduse kaitsmist (mitmekesisuse säilitamist, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamine), kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine, loodusvarade kasutamise säästlikkusele kaasaaitamine 2. loodus- ja keskkonnakaitse mõiste Keskkonnakaitse- rahvusvahelised, riiklikud, poliitilis-administratiivsed, ühiskondlikud ja majanduslikud abinõud inimese elukeskkonna saastamise vähendamiseks ja vältimiseks ning l
annaabi.ee 
