Raul Naritsa "Õiguse entsüklopeedia" lühikokkuvõte (0)

Raul Naritsa "Õiguse entsüklopeedia" 6. peatüki 4. alapeatükist "Õigusriik"
Lühikokkuvõte
Peatükk algab Ludwig I Vaga (778-840) , kes oli Frangi kuningas ja Rooma keiser vestlusest oma ihuarstiga. Ludwig I Vaga kurtis oma ihuarstile sellest, kui raske ja väsitav on juhtida riiki. Selle peale vastas talle arst, et tema kuninga rollis ei teeks mitte midagi. See üllatas kuningat, kuid ihuarst lisas antud peatükis oluliseks osutunud lause. Ta lausus, et ta annak selle õiguse seadusele. NON REX EST LEX, SED LEX EST REX- mitte kuningas ei ole seadus, vaid seadus on kuningas. Õigusriigi idee on üpriski vana. Teoses on kirjeldatud , et õigusriigi lätete juures seisab õigusjumalanna. Tema ühes käes on õigusemõistmise kaalud ja teises mõõk ning side silmadel. Sellega on tahetud öelda , et jumalanna poolt kaitstav õiguskord on võrdselt ja kehtiv kõigi suhtes. Kõik on seaduse ees võrdsed.
Riigivorm on sõltuvuses sellest, kuidas on organiseeritud riigivõim. Antiikmaailmast pärineb idee sellisest ühiskondliku elu riiklikust korraldusest, mis vastab ka kaasaegsetele ettekujutlustele riigikorrast. Õiglaseks ehk õiglusele vastavaks loeti ühiskondlikku korraldust, kus õigus, mis tänu avaliku võimu toetusele muutub üldkohustuslikuks seaduseks ning avalik võim , mis on õiguse poolt korrastatud ja piiratud on õigusele vastav riigivõim.
Lisaks antud peatükis oli räägitud Aristotelese mõttest, et igas konstitutsioonis on kolm osa. Tema arvates on tähtis, et nende osadega on kõik korras, sest siis on ka konstitutsiooniga kõik korras. Need kolm osa jagunevad: avalike huvide üle otsustav instants, teine- riigiametnikud ja kolmas-õigusemõistmine.
J. Lock oli inimene , kes formuleeris kodanliku ühiskonna riiklik-õigusliku idee. Selleks kulus tal aastasadu , peale Aristotelest. Andut riiklik-õiguslik idee on idee sellisest poliitilise võimu organisatsioonist, mis on võrdne kogu õigusliku organisatsiooni jaoks ning mis sätestab võimu monopoli mõne isiku või organi poolt. J. Lock oli arvamusel, et õiguse ”valitsemisest” kujutab endast riiki, kus kehtib seaduse ülimuslikkus ja kus tuttustatakse inimese loomuõigusi ja vabadusi. Ta oli arvamusel, et võimu osad peavad olema lahus. Sarnanevalt Aristoteleseleon on ka J.Lockil võimude struktuuri aluseks ülessannete jagunemine võimude vahel. Lock esitas seaduslikkuse doktoriini. See on tervikuna klassikaliselt liberaalne . Ta oli arvamusel, et inimeste vabadus nn organiseeritud ühiskonnas seisneb selles, et kõigi jaoks eksisteerib üldine reegel. Üldine reegel, mis on loodud seadusandliku võimu poolt. Inimesed on vabad otsustama, kas soovivad seda reeglit järgida ja see ei sõltu teise inimese tahtest.
Prantsuse jurist Motesquie oli veendumusel, et võimude lahusus ei ole lihtne ülessannete jaotus eri võimude vahel, vaid teenib peale selle kodanike vabaduse ideed. Ta esitab võimude lahususe tema klassikalisel kujul: seaduandlik, täidesaatev, kohtuvõim. Antud võimude lahusus ja tasakaalutlus on õigusriigi idee elluviimise kõige olulisem osa.
Peatükis on öeldud , et iga riik tugineb võimule ja õigusele. Seetõttu on võim ja õigus mõlemad väärtuslikud. Neid on võimatu teineteisega asendada . Nad peavad hoopiski täiendama teineteist. Mõlemad neist on korrariigid. See tähendab, et korra aluseks on õigusriigis õigus, mis riiki ka üksikute eest kaitseb. Võimuriigis astub õigus võrreldes võimuga tahaplaanile. Õigusele antakse vaid sedavõrd ruumi, kuivõrd võim talle seda lubab.
Õigusriik on sarnane igale teisele riigile. Tal on samad tunnused, mis kõigil riikidel. Ent esineb ja eritunnuseid. Nendeks on näiteks erinevusi õigusnormides,õiguse instituutides või üldpõhimõtetes. On oluline, et normid kui ka põhimõtted peavad olema konkreetse riigi puhul valitsevaks, et saaks rääkida õigusriigist. Õigusriik on formaalselt vaadatuna riik, kus kõik riigifunktisioonid on konstitutsiooni ja teiste õigusreeglite poolt määratud ning mille täitmine on õigusreeglite alusel kontrollitav. Tänapäeval sellises riiklikult organiseeritud õigusriigis on riigivõimu kandjaks rahvas. Nagu on ka sätestatud Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 1:”Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas”. Antud sätte puhul on väga oluline osa legitiimsusel. Kuna riigivõim peab olema rahva pool legimiteeritud, ei tohi Eestis riigivõimu teostada isikud ega organid , kellega Eesti rahval puudub legitiimne side.
Formaalseteks tunnusteks õigusriigis loetakse võimude eristamist ja nende lahusust, formaalse seaduse mõistet, seadustest kinnipidamist ja täidesaatva võimu seaduslikkust;õiguslikku kaitset sõltumatute kohtute poolt ning põhiõiguste ja – vabaduste garanteerimist. Võimude lahusus ehk riigivõimu jaotamine erinevatesse vormidesse . Seadusandlik( parlament ),täidesaatev(valitsus ja haldus) ja õigusemõistmine(kohtud). See tähendab tööjaotust riigivõimu sees. Tänu sellele on võimalus tegeleda oma tööga ja teisalt on võimalus neil eri võimudel vastastikku oma tegevust kontrollida . Parlamentaarne demokraatia-esindlusliku demokraatia vorm, mis realiseerub rahva poolt valitud esindajate tegevuses. Parlament on riigi tähtsaim organ. Parlamendi liikmeteks on saadikud, kelle valib rahvas. Olenevalt õigusriikidele ühetaoliselt kas siis üldise valimisõiguse,otsestel, vabadel valimistel salajase hääletamise teel. Seaduste vastu võtmiseks on vaja häälteenamust. Riigikogus seaduse vastu võtmisel kirjutab alla sellele Riigikogu esimees. Tema äraolekul istungi juhataja. Hiljem esitab kantselei direktor viivitamatult seaduse väljakuulutamiseks Vabariigi Presidendile . Seaduse kuulutab välja president , hiljemalt 14 päeva jooksul. Seadus jõustub 10 päeval pärast Riigi Teatajast avaldamist. Täidesaatev võim- teostavad riigipea ja valitsus. Riigipea võib olla kas monarh või president. Valitsus koosnev peaministrist ja ministritest. Valitsus viib ellu riigi poliitikat ja tegeleb valitsemisega . Valitsusel on oluline roll seaduseloomel, sest just läbi valitsuse esitatakse seaduseelnõud parlamenti. Peaminister valitakse kas parlamendi või siis riigipea poolt. Valitsemine peab olema allutaud seadustest kinnipidamise ehk seaduslikkuse nõudele. Seda reguleeritakse läbi kindlate struktuuride. Oluline roll on ka õigusmõistmisel. Demokraatlikus õigusriigis teostavad õigusmõistmist sõltumatud kohtud. Kohtunikud on objektiivsed ja alluvad seadustele . Õigusriigile on iga inimene õiguse subjekt . Sest kohtunikul on eelkõige kohustus kaitsta üksikuid kaasinimeste ja riigiorganite omavoli eest. Eesti Vabariigis mõistab õigust kohus, olles ainus võimu kandja. Kõige kõrgeim kohus on riigikohus .
Õigusriigi materiaalsed tunnused on käsk austada ja kaista järjekindlalt inimväärikust. Õigus on alati seotud inimesega. Inimene on õiguse keskne mõiste.