Subsumeerimine on õiguse rakendamine tegelikult toimunud eluliste asjaolude suhtes. Subsumeerimise algfaas kujutab endast juriidilist tähendust omavate eluliste asjaolude leidmist õiguserakendaja poolt. Asjaolude lõplikul moodustamisel jätab õiguse rakendaja tähelepanemata selle, mis ei aita tal kaasuse juriidilist kvalifikatsiooni anda, mis ei vii teda subsumeerimisel edasi. Õigusliku kvalifikatsiooni andmiseks vajalikud otsused tehakse seega enne õiguse rakendusakti vastuvõtmist. ÕIGUSE RAKENDAMINE E SUBSUMEERIMINE LÕPPEB ÕIGUSE RAKENDUSAKTI VASTUVÕTMISEGA. Subsumeerimist ei ole võimalik lõpule viia, ilma et sellele eelneks eluliste asjaolude üle vajalike otsuste tegemine. Subsumeerimise raskuspunkt seisneb eelotsuste tegemisel. Need vajalikud otsused põhinevad kas: tajumisel, inimkäitumise tähenduse hindamisel või otsustaja sotsiaalsel kogemusel. 1. Ütlused toimunust põhinevad reeglina TAJUMISEL
Sinna hulka kuulub haldusotsuste vastuvõtmine, kohtuotsuste tegemine jne. Esimene staadium on faktiliste asjaolude välja selgitamine. Teiseks staadiumiks on õigusnormi esialgne valik ja analüüs-normi kehtivuse analüüs on esimeseks, seal tehakse ka teo kvalfitseerimine ehk asjaolude kokkuviimine. Kolmandaks staadiumikd on tõlgendamine, püütakse normi tähendust välja selgitada. Neljandaks on õigusliku otsuse tegemine. Viiendaks on rakendusakti vastuvõtmine. Kuuendaks on otsuse täitmise tagamine. Õiguse rakendamise vajadus tekib, kui: · 1. Õigussuhte iseloom on selline, et ta ei saa tekkida ilma pädeva riigiorgani aktita (kaitseväeteenistusse astumine, avaliku teenistuse ametikoha täitmine) · 2. Õigusliku vaidluse korral subjektiivsete õiguste kasutamise võimalikkuse üle (omandiõiguse küsimuse vaidlustamine, töövaidlus jm) · 3
Seega peab seadus sätestama ministeeriumid ja nende valitsemisalad. Vabariigi Valitsus võib oma määrusega täpsustada valitsemisalade piire ja anda ühe või teise ministeeriumi pädevusse küsimusi, mis jäävad kehtestatud valitsemisalade vahele nn halli tsooni. Seda on üritatud lahendada eelnõu 691 SE teise lugemise seletuskirja lisas12, kuid autori arvamuse kohaselt annab nimetatud korraldus võimaluse veelgi laiema reguleerimatuse tekkimisele v.t. p 2.1.2.. 2.1.2. Eelnimetatud rakendusakti kohaselt on põhimõtteliselt võimalik peaministri korraldusega lihtsalt ja korduvalt muuta ministrite pädevusi ministeeriumite juhtimisel ja ministrite vastutusvaldkondi sh ühendada ühel ministril enda alla mitu või kõik ministeeriumid. Muudatuste kohaselt määrab peaminister oma korraldusega ministrite pädevuse ministeeriumi juhtimisel ja ministrite vastutusvaldkonnad. Korralduses peab olema määratud VVS §45 tulenevate ministeeriumide
otsustus on kõige parem õigusest tulev lahendus. Tänapäevased õigusnormid sisaldavad üha enam diskretsiooni iseloomuga õigusnorme. Õigusnormid, mis jätavad õiguse rakendajale mänguruumi diskretsiooni iseloomuga õigusnormid. Elu on alati rikkam igasugusest skeemist, ta on unikaalne. Tekib oht võimu kuritarvitada. §139 lg 2 punkt 1 ja 3 · Põhjendatus õiguse rakendamist peab põhjendama. Õiguse rakendamine, mis lõpeb õiguse rakendusakti vastuvõtmisega, peab sisaldama põhjendusi, miks on jõutud just sellise otsustuseni. Kogu tõde selgub õiguse rakendusaktis. Kõige autoriteetsemat on kohtuotsused, sealt vaatab vastu, kes me tegelikult oleme, kui targad ja professionaalsed me oleme. Objektiivne õigus lausa nõuab õiguse rakendamise põhjendamist ja ütleb, et kui me ei leia õiguse rakendusaktist põhjendavat osa, siis selline õiguse rakendamisakt on õigustühine. Ilma
jätte rakendamisele mitte kuuluvad õigusnormid ning vaatluse alla jätta võimalikud rakendatavad normid. Jurist oleks kohe ära näinud, et näites kaklusest on tegemist vägivallateoga, kehalise väärkohtelmisega, mis kuuluvad karistusõiguse valdkonda, tüli käigus tekitatud kehavigastusest põhinev kahjutasunõue aga eriõiguse valdkonda. Õigusliku kvalifikatsiooni andmiseks vajalikud otsused tehakse seega enne õiguse rakendusakti vastuvõtmist. Õiguse subsumeerimine lõppeb rakendusakti vastuvõtmisega. 4. Tõlgendamise klassikalised viisid (grammatiline, süstemaatilis-loogiline, ajalooline, objektiiv-teleoloogiline). Grammatiline tõlgendamine Õigusnormi tektsi uurimine grammatika reeglitest lähtuvalt. Ükski tõlgendus ei saa olla absoluutselt õige ja kehtida lõplikult igas järgnevas ajas ja ruumis. Iga konkreetne aeg ja ruum pakuvad omi väärtusmastaape, mida õiguse rakendaja tõlkimisel peab aluseks võtma. Õiguse tõlgendamist iseloomustab teatud järjepidevus
kiidab heaks ning riigikogu annab arvamuse. 2) Otsustusfaas (nõukogu): mõjutamine. Töögrupid (eksperdid). Ministeerium kujundab seisukoha (kui pole juba varem), annab tagasisidet. COREPER – alaline esindus – nõukogu – minister – ülemkogu – peaminister. 3) Rakendusfaas. EL Nõukogu (ja EP) või EK otsus/määrus/direktiiv. Ministeerium koostab vajadusel siseriikliku rakendusakti eelnõu (Riigikogu võtab vastu). Komisjon jälgib LR-ide rakendustegevust, vajadusel algatab rikkumismenetluse. Kohus (EL õiguse ja siseriikliku õiguse vahekord). Välisministeerium esindab Eestit EL kohtus. Suurtel liikmesriikidel tõepoolest on Nõukogus rohkem võimu kui väikestel liikmesriikitel, sest nt Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalial ja UK-l on Nõukogus 29 häält, kui Maltal 3 (Eestil 4).
lase on kooskõlastada, pole tegu konkurentsi, vaid vastuoluga. Erinorm ületab üldise normi ja uus norm ületab vana normi. Tõlgendamine ja eluliste asjaolude õiguslik hinnang Subsumeerimine on õiguse rakendamine tegelikult toimunud eluliste asjaolude suhtes. Elulised asjaolud ütlusena saavad õigusliku tähenduse tänu sellele õigusnormile, mille abil toimub otsustamine. Õigusnorm valitakse välja, arvestades ütlusi. Subsumeerimine lõpeb rakendusakti vastuvõtmisega. Subsumeerimist ei ole võimalik lõpule viia, ilma et sellele eelneks eluliste asjaolude üle vajalike otsuste tegemine. Subsumeerimise raskuspunkt seisneb eelotsuste tegemisel. Need vajalikud otsused põhinevad kas: tajumisel, inimkäitumise tähenduse hindamisel või otsustaja sotsiaalsel kogemusel 21. Mida tähendab õiguse grammatiline tõlgendamine? Selgita! Selle eeldus on keele reeglite hea tundmine, milles õigusnormid on
Subsumeerimine on õiguse rakendamine tegelikult toimunud eluliste asjaolude suhtes. Subsumeerimise algfaas kujutab endast juriidilist tähendust omavate eluliste asjaolude leidmist õiguserakendaja poolt. Asjaolude lõplikul moodustamisel jätab õiguse rakendaja tähelepanemata selle, mis ei aita tal kaasuse juriidilist kvalifikatsiooni anda, mis ei vii teda subsumeerimisel edasi. Õigusliku kvalifikatsiooni andmiseks vajalikud otsused tehakse seega enne õiguse rakendusakti vastuvõtmist. ÕIGUSE RAKENDAMINE E SUBSUMEERIMINE LÕPPEB ÕIGUSE RAKENDUSAKTI VASTUVÕTMISEGA. Subsumeerimist ei ole võimalik lõpule viia, ilma et sellele eelneks eluliste asjaolude üle vajalike otsuste tegemine. Subsumeerimise raskuspunkt seisneb eelotsuste tegemisel. Need vajalikud otsused põhinevad kas: tajumisel, inimkäitumise tähenduse hindamisel või otsustaja sotsiaalsel kogemusel. 1. Ütlused toimunust põhinevad reeglina TAJUMISEL
Õiglus 3. Otstarbekohasus- ei saa asendada seaduslikkust, ei vastandu seaduslikkusele 4. Põhjendatus- argumenteeritus, õigustrakendava tegevuse kohta Õiguse rakendamise etapid: 1. Faktiküsimuse lahendamine- leida vastus küsimusele, mis tegelikult juhtus? 2. Õigusnormi valik- tegelikkuse maailm tuleb lihtsamaks muuta, sõelale jäävad asjaolud, mis on seoses ühe või teise õigusnormi hüpoteesiga 3. Õigusnormi analüüs- õiguse tõlgendamine 4. Õiguse rakendusakti vastuvõtmine Õigusnormi valik: See on subsumeerimine ehk tegelikkuses juhtunu mõtteline paigutamine õigusnormi abstraktse faktilise koosseisu alla Samasuse või sarnasuse korral võib teha otsustuse õigusliku tagajärje rakendamise osas Õigusnormi analüüs Õiguskord ei ole täiuslik, rakendaja peab olema võimeline õiguskorda täpsustama austades stabiilsust ja paindlikkust Tõlgendamise tänapäeva metoodika: Normilooja kavatsus
teleoloogiline Kui erinevad õt-d ei lase on kooskõlastada, pole tegu konkurentsi, vaid vastuoluga. Erinorm ületab üldise normi ja uus norm ületab vana normi. 4.2. Tõlgendamine ja eluliste asjaolude õiguslik hinnang Subsumeerimine on õiguse rakendamine tegelikult toimunud eluliste asjaolude suhtes. Elulised asjaolud ütlusena saavad õigusliku tähenduse tänu sellele õigusnormile, mille abil toimub otsustamine. Õigusnorm valitakse välja, arvestades ütlusi. Subsumeerimine lõpeb rakendusakti vastuvõtmisega. 4.3. Tõlgendamise klassikalised viisid 4.3.1. Grammatiline (filoloogiline; keeleteaduslik) tõlgendamine Selle eeldus on keele reeglite hea tundmine, milles õigusnormid on väljendatud. Grammatiline tõlgendamine selgitab normatiivakti sõnastuse tähendust keeleteaduse seisukohalt, määrates kindlaks sõnade ja terminite tähenduse ning lauseehituse. Grammatiline tõlgendamine hõlmab:
asjaolu õigusliku tähenduse, see õigusnorm aga valitakse ajaolude järgi) loogilisse ringi satutakse ainult siis, kui õiguse rakendaja võtaks eluliste asjaoludena arvesse midagi sellist, mis tegelikult pole aset leidnud või kui ta õigusnormi nii tõlgendab, et see võimaldab teha temale (s.o rakendajale) sobiva otsuse. Mõlemad moodused on muidugi lubamatud. Õigusliku kvalifikatsiooni andmiseks vajalikud otsustused tehakse enne õiguse rakendusakti vastuvõtmist. Eelnevad otsused on ühelt poolt abistava iseloomuga. Protsess jätkub otsustamisega. Otsustamine põhineb tajumisel (tajutakse nt asja suurust, kehavigastuste tekitamine, inimese surm), inimkäitumise tähenduse hindamisel (nt tahtlus, vigastamine, tahteavalduse andmine jne) või otsustaja sotsiaalsel kogemusel. 4.3. Tõlgendamise klassikalised viisid 4.3.1. Grammatiline tõlgendamine
Seega kujutab subsumeerimise algusfaas endast mitte õigusliku hinnangu andmist, vaid juriidilist tähendust omavate eluliste asjaolude leidmist, nende olemuse määratlemist. Elulistele asjaoludele antakse õiguslik hinnang, mis võimaldab õiguse süsteemset iseloomu arvestades välja jätta rakendamisele mittekuuluvad õigusnormid ning jätta vaatluse alla võimalikud rakendatavad normid. Õigusliku kvalifikatsiooni andmiseks vajalikud otsustused tehakse seega enne õiguse rakendusakti vastuvõtmist. Õiguse rakendamine ehk subsumeerimine lõpeb rakendusakti vastuvõtmisega. Eelnevad otsustused on abistava iseloomuga, milleta pole subsumeerimist võimalik lõpule viia. Vajalikud otsustused põhinevad tajumisel, inimkäitumise tähenduse hindamisel ja/või otsustaja (hindaja) sotsiaalsel kogemusel. Sarnaselt subsumeerimisele toimub ka eluliste asjaolude õiguslik hindamine, õiguslik kvalifitseerimine, õigusnõustamise käigus.
nende iseloomust. -Väga palju aitab õiguse rakendajaid protsessiõigus=objektiivse tõe tuvastamiseks lubatud ja nõutud tunnetusallikad.- Üldiselt kehtib subsumeerimisel tõe välja selgitamise ehk uurimise printsiip, sest subsumeerimine on võimalik ainult siis, kui faktilises koosseisus on kirjeldatud kõiki tunnuseid. Subsumeerimiseks sobiva ÕN-i valiku juurde kuuluv olulisim on õiguse tõlgendamine. Õiguse rakendamise ehk subsumeerimine lõpeb õiguse rakendusakti vastuvõtmisega Õigussüsteem: Õigussüsteemina määratleb prof R.Narits õigussuhete maailma, mille elementideks on näiteks õigusnormid ja õiguslik käitumine. Õigussuhted on õigusnormide sisuks. Mõistet õiguse süsteem kasutatakse piiritlemaks riigi õigussüsteemi mõistet tähenduses kõik õiguse allikad, teisest, kitsamast tähendusest - üksnes kõik positiivse õiguse normid kui objektiivse õiguse allikas
annaabi.ee 
