Jakob Hurt (18391907) Jakob Hurt oli Eesti rahvaluule- ja keeleteadlane ja ühiskonnategelane. Ta sündis 22. VII 1839 Himmastes. Ta õppis Himmaste külakoolis ja Põlva kihelkonnakoolis, 1853-1858 Tartu kreiskoolis ja gümnaasiumis. 1859-1864 õppis Hurt Tartu ülikoolis usuteadust, 1865 sai ta teoloogiakandidaadi kraadi. Hurt töötas gümnaasiumiõpetaja ja pastorina ning tegutses mitme tähtsa Eesti rahvusliku seltsi juhina. Ta oli üks Eesti Aleksandrikooli asutajaid ja 1880-1883 selle peakomitee president. 1872-1881 oli Hurt Eesti Kirjameeste Seltsi president. Hurt korraldas eesti kirjakeelt ja propageeris uut kirjaviisi, avaldas mitmeid uurimusi eesti kirjakeele kohta. Ta abistas ka Ferdinand Johann Wiedemanni ,,Saksa-Eesti sõnaraamatu" koostamisel. Eesti rahva ajalugu tutvustas ,,Pildid isamaa sündinud asjust" (1872), kus ta kasutas rohkelt rahvaluuleainest. Suure osa oma elust pühendas Hurt Eesti rahvaluule kogumisele, uurimisele ja ava...
Taandus 1880. aastate alguses ühiskondlikust tegevusest ja pühendus teadusele. Raamatud/auhind Publitsistikast on postuumselt avaldatud "Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad" (1939, toimetanud H. Kruus), "Kõned ja kirjad" (1989, koostanud Mart Laar) ja "Mida rahvamälestustest pidada" (1989, koostanud Ü. Tedre). Hurda kogumistöö pälvis nii ulatuselt kui ka metoodikalt rahvusvahelist tähelepanu juba tema kaasajal. Aastast 1992 antakse Jakob Hurda rahvuskultuuriauhinda. Teened Eesti ees Hurda peateened on eesti rahvaluule kogumine ja teadusliku publitseerimise algatamine. Ise alustas ta kogumist 1860, saanud äratust kodukohast ja "Kalevipojast". Rahvaluule kogumist korraldas Hurt EKmS presidendina ja hiljem iseseisvalt; rakendas rahvaluuleteaduses esimesena vabatahtlikke korrespondente. Aastast 1871 avaldas ta selleks ajalehtedes 11 põhjalikku juhendavat üleskutset Mõned pildid Jakob Hurdast Click to edit Master text styles
viibimise tagajärjena kaotas Jakob Hurt oma koha rahvusliku liikumise juhtpositsioonilt. Sellest hoolimata ei loobunud Hurt rahvusliku liikumisega tegelemisest. Tal oli suur mõju Eesti Üliõpilaste Seltsis ja 1884. aastal pühitses ta Otepääl Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuks sinimustvalge, millest sai 1924. aastal Eesti ametlik riigilipp. Jakob Hurda elutee jõudis lõpule 13. jaanuaril 1907.aastal Peterburis. Alates 1992. aastast antakse Jakob Hurda nimelist rahvuskultuuriauhinda. 1989. aastal püstitati talle Põlvasse mälestusmärk. Jakob Hurda mälestusmärk on ka Tartus, mis püstitati 1994. aastal. Üks tema kuulsaim tsitaat kõlab nii: "Eestlased ei ole mitte kärbsed, kes täna sünnivad ja homme surevad, vaid üks vana ja visa rahva sugu, kes ammu juba maailmas on elanud ja ka pärast meid veel kaua kestma saab."
Jakob Hurt (1839-1907) Jakob Hurt oli eesti rahvaluule- ja keeleteadlane ning ühiskonnategelane. Jakob Hurda olulist osa 19. sajandi teise poole muutuvas eestluses on rõhutatud tema tegevuse käsitlejate poolt läbi 20. sajandi kaasajani välja. Tänasele inimesele, kes vaadeldava murranguaja suhtes eesti kultuuriloos huvi tunneb, kangastub Hurt eelkõige suhteliselt tasakaaluka intellektuaalina, kes vajadusel on olnud võimeline ka programmilisteks pöördumisteks ja sõnavõttudeks suuremate hulkade ees. Jakob Hurt alustas õpinguid Himmaste küla- ja Põlva kihelkonnakoolis. Edasi õppis Tartu kreiskoolis ja gümnaasiumis, ning usuteadust Tartu ülikoolis ja sai 1886 Helsingi ülikoolis doktori kraadi Alustanud juba üliõpilasena ÕES-is ja "Vanemuise" seltsis ühiskondlikku tegevust, osales juhtivalt eesti rahvusliku liikumise suurüritusteisa. Samuti olles Jakob Hurt Eesti Ki...
ärksamatele poegadele ja tütardele", kus ta selgitab rahvaluule zanreid ja kogumise tehnikat. Ta kavatses välja ande terve sarja rahvaluule väljaandeid. Neist ilmusid "Vana Kannel", "Setukeste laulud" ja "Monumenta Estoniae antiquae". On arvatud ka seda, et rahvaluulekogumine oli mõeldud protestiks venestamise vastu, mis neil aastatel eesti kultuuri lämmatada püüdis. Slaid 6. Aastast 1992 antakse Jacob Hurda nimelist rahvuskultuuriauhinda. 1989 püstitati talle Põlvasse mälestusmärk ja 1994 Tartusse. Tema poolelijäänud tööde edasiviimiseks loodi pärast ta surma Eesti Rahva Muuseum. 1992. aasta rahareformist alates on eestlased muuhulgas kasutanud ka Jakob Hurda näopildiga 10-krooniseid kupüüre. Slaid 7. 1870. aastal pidas Jakob Hurt ilmselt oma kuulsaima kõne, kus ta tõdes, et kuna eestlased pole suured arvult, siis peavad nad selleks saama vaimult.
Kaastööliste ja kogumistööle suunatud üliõpilaste kaudu sai Hurt 261 589 üksust rahvaluulet (kõigist zanritest), kokku 122 317 lehekülge, peale selle murdeainest. 18881906 avaldas ta ajakirjanduses 156 põhjalikku aruannet. Esimene publikatsioon on muistendiraamatuke "Beiträge zur Kenntniss estnischer Sagen und Ueberlieferungen" (1863). Hurda kogumistöö pälvis nii ulatuselt kui ka metoodikalt rahvusvahelist tähelepanu juba tema kaasajal. Aastast 1992 antakse Jakob Hurda rahvuskultuuriauhinda. Mälestussambad Jakob Hurdale asuvad Põlvas (1989, A. Rimm, arhitekt A. Mänd) ja Tartus (Jakob Hurda monument). Jakob Hurda bareljeef asub Otepää kirikus.
ülevenemaalisel arheoloogiakongressil eesti rahvaluule kogumise kohta Publitsistikast on postuumselt avaldatud "Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad" (1939, toimetanud H. Kruus) "Kõned ja kirjad" (1989, koostanud Mart Laar) "Mida rahvamälestustest pidada" (1989, koostanud Ü. Tedre). Märk ajalukku Hurda kogumistöö pälvis nii ulatuselt kui ka metoodikalt rahvusvahelist tähelepanu juba tema kaasajal. Alates aastast 1992 antakse Jakob Hurda rahvuskultuuriauhinda. Mälestussambad Jakob Hurdale asuvad Põlvas (1989, A. Rimm, arhitekt A. Mänd) ja Tartus (Jakob Hurda monument). Jakob Hurda bareljeef asub Otepää kirikus. Jakob Hurda büst Otepää kiriklas Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level Pildid Jakob Hurdist Click to edit Master text styles
Kenntniss estnischer Sagen und Ueberliefungen"). Ta kavatses välja ande terve sarja rahvaluule väljaandeid. Neist ilmusid "Vana Kannel", "Setukeste laulud" ja "Monumenta Estoniae antiquae". On arvatud ka seda, et rahvaluulekogumine oli mõeldud protestiks venestamise vastu, mis neil aastatel eesti kultuuri lämmatada püüdis. Jakob Hurda elutee jõudis lõpule 13. jaanuaril 1907 Peterburis.1992. aastast antakse Jakob Hurda nimelist rahvuskultuuriauhinda. 1989 püstitati talle Põlvasse mälestusmärk (A. Rimm, arhitekt A. Mänd). J. Hurda mälestusmärk on ka Tartus, mis püstitati 1994, autor on J. Soans. Jakob Hurt (kümnekroonisel) Jakob Hurda mälestusmärk Tartus Kasutatud kirjandus: EE 14. köide "Eesti elulood", Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn 2000
Siis oli tal rohkem vaba aega ja ta hakkas oma vanu teoseid ja kirjutisi läbi töötama. Pensioniajal liikus Hurt palju ringi ja oli kogu aeg avaliku tähelepanu all. Tema elu viimased nädalad olid väga rasked. Hurdal oli kõrge palavik ja südamerikked. 13. jaanuaril ta süda seiskus. Hurt maeti Tartu Maarja kalmistule suurte austusavaldustega. Hurda matustel otsustati tema teadusliku pärandi hooldamiseks asutada Eesti Rahva Muuseum. 1992. aastast antakse Jakob Hurda nimelist rahvuskultuuriauhinda. 1989 püstitati talle Põlvasse mälestusmärk. Veel on Hurda mälestusmärk ka Tartus, mis püstitati 1994. aastal. Rahvaluule Tema peamiseks teeneks peetakse siiski rahvaluule kogumist ja selle publitseerimist. Kogumisega alustas ta juba 1860. aastal saades eeskuju "Kalevipojast" ja kodukoha pärandist. Hurt algatas mitmeid vanavara kogumisi, mis läksid eestlaste seas moodi. Sellega tegelesid pastorid ja kooliõpetajad, tudengid ja töölised, talupojad ja kaupmehed
etnograafiline ülevaade "Über die Pleskauer Esten oder die sogenannten Setukesen" (1904, Helsingi). Publitsistikast on postuumselt avaldatud "Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad" (1939, toimetanud H. Kruus), "Kõned ja kirjad" (1989, koostanud Mart Laar) ja "Mida rahvamälestustest pidada" (1989, koostanud Ü. Tedre). Hurda kogumistöö pälvis nii ulatuselt kui ka metoodikalt rahvusvahelist tähelepanu juba tema kaasajal. Aastast 1992 antakse Jakob Hurda rahvuskultuuriauhinda. CARL ROBERT JAKOBSON Carl Robert Jakobsoni isa oli Torma kihelkonnakooli õpetaja Adam Jakobson. Natalie Auguste Johanson-Pärna oli tema õde ning Eduard Magnus Jakobson oli tema vend. Jakobson elas noorpõlves Tormas ning sai alghariduse isalt ja kohalikus kihelkonnakoolis. Aastatel 18561859 õppis ta Valgas Cimze seminaris. Aastatel 18591862 oli Jakobson isa järglasena Torma kihelkonnakooli õpetaja. 1862 läks ta Torma
ülevaade "Über die Pleskauer Esten oder die sogenannten Setukesen" (1904, Helsingi). Publitsistikast on postuumselt avaldatud "Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad" (1939, toimetanud H. Kruus), "Kõned ja kirjad" (1989, koostanud Mart Laar) ja "Mida rahvamälestustest pidada" (1989, koostanud Ü. Tedre). Hurda kogumistöö pälvis nii ulatuselt kui ka metoodikalt rahvusvahelist tähelepanu juba tema kaasajal. Aastast 1992 antakse Jakob Hurda rahvuskultuuriauhinda. Jakob Hurt oli Eesti Üliõpilaste Seltsi auvilistlane ja korporatsioon Livonia vilistlane.
Jakob Hurda elutee jõudis lõpule 13. jaanuaril 1907 Peterburis ja ta maeti 17. jaanuaril 1907 Tartu Maarja kalmistule. Publitsistikast on postuumselt avaldatud "Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad" (1939, toimetanud H. Kruus), "Kõned ja kirjad" (1989, koostanud Mart Laar) ja "Mida rahvamälestustest pidada" (1989, koostanud Ü. Tedre). Hurda kogumistöö pälvis nii ulatuselt kui ka metoodikalt rahvusvahelist tähelepanu juba tema kaasajal. Aastast 1992 antakse Jakob Hurda rahvuskultuuriauhinda. Mälestussambad Jakob Hurdale asuvad Põlvas (1989, A. Rimm, arhitekt A. Mänd) ja Tartus (Jakob Hurda monument). Jakob Hurda bareljeef asub Otepää kirikus. Jakob Hurda pilt on ka Eesti 10-e kroonisel. 1 9. Kokkuvõte Hurda töö oli nii suur ja nii tähtis kogu 20. sajandi Eestile, et tundub, justkui pannuks ta suuresti aluse just sellele sajandile. Tema algatatud vanavara kogumine läks eestlaste seas moodi
rahvalaulude väljaanded." (Ibid) ,,Publitsistikast on postuumselt avaldatud "Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad" (1939, toimetanud H. Kruus), "Kõned ja kirjad" (1989, koostanud Mart Laar) ja "Mida rahvamälestustest pidada" (1989, koostanud Ü. Tedre). Hurda kogumistöö pälvis nii ulatuselt kui ka metoodikalt rahvusvahelist tähelepanu juba tema kaasajal. Aastast 1992 antakse Jakob Hurda rahvuskultuuriauhinda." (Ibid) Jakob Hurt elas põhimõttel: "Kui me ei saa suureks rahvaarvult, peame saama suureks vaimult!" (http://et.wikipedia.org/wiki/Jakob_Hurt) 6 [Type text] 3. ÜHISKONDLIK TEGEVUS "Meist peab valgus välja voolama, inimesed peavad meie häid tegusid nägema ja tundma saama" (Laar : 1995) ,,Hurt alustas juba üliõpilasena ÕES-is ja "Vanemuise" seltsis ühiskondlikku tegevust, osales
18881906 avaldas ta ajakirjanduses 156 põhjalikku aruannet. Esimene publikatsioon on muistendiraamatuke mis ilmus 1863. Hurda rahvalauluväljaanded on süstematiseeritud kihelkonna ja laulutüübi järgi, topograafilis-tüpoloogilist põhimõtet järgivad ka hilisemad eesti rahvalaulude väljaanded. Hurda kogumistöö pälvis nii ulatuselt kui ka metoodikalt rahvusvahelist tähelepanu juba tema kaasajal. Aastast 1992 antakse Jakob Hurda rahvuskultuuriauhinda. Mälestussambad Jakob Hurdale asuvad Põlvas (1989, A. Rimm, arhitekt A. Mänd) ja Tartus (Jakob Hurda monument). Jakob Hurda bareljeef asub Otepää kirikus. Karl Robert Jakobson (1841 1882) Mõisnikud nimetasid teada kõige ohtlikumaks mässajaks. 1878 hakkas ilmuma ,,Sakala". Suur lõhe 1878 tekkisid Hurda ja Jakobsoni vahel lahkhelid. 1880 Janseni ja Jakobsoni vahel.
,,Setukeste laulud" IIII. Mainimist väärivad Hurda üks tähtsamaid ettekandeid oli 1896. aastal Riias toimunud X ülevenemaalisel arheoloogiakongressil eesti rahvaluule kogumise kohta. Pärast Hurda surma on avaldatud ,,Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad", ,,Kõned ja kirjad" ja ,,Mida rahvamälestustest pidada". Hurda kogumistöö äratas rahvusvahelist tähelepanu juba tema eluajal. Aastast 1992 antakse välja Jakob Hurda rahvuskultuuriauhinda. Friedrich Reinhold Kreutzwald Friedrich Reinhold Kreutzwald (26. detsember 1803 Jõepere mõis, Kadrina kihelkond, LääneVirumaa 25. august 1882 Tartu) oli eesti kirjanik ja arst. F.R.Kreutzwald kasvas Kaarli ja Hageri, Ohulepa mõisas. Õppimist alustas Rakvere köster Gööki algkoolis (1815-1817), edasi läks kreiskooli (1817-1818) ja Tallinna kreiskooli (1819- 1820), kaupmehe õpilane oli ta Tallinnas 1818-1819. Koduõpetaja eksami tegi ta Tallinnas 1823
1888 ilmus "Paar palveid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele", milles ta selgitas rahvaluule zanreid ja kogumise tehnikat. Kavatsetud rahvalauluväljaannete sarjast ilmusid esimesena "Vana Kannel" I ja II. Publitsistikast on postuumselt avaldatud "Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad", "Kõned ja kirjad" ja "Mida rahvamälestustest pidada". Hurda kogumistöö pälvis nii ulatuselt kui ka metoodikalt rahvusvahelist tähelepanu juba tema kaasajal. Aastast 1992 antakse Jakob Hurda rahvuskultuuriauhinda. Carl Robert Jakobson (1841-1882) 17 1868 ja 1870 pidas Jakobson Vanemuise seltsis kolm isamaakõnet, mis 1870 ilmusid raamatuna. Jakobson valiti Pärnu Eesti Põllumeeste Seltsi ja Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi presidendiks. Ta edendas seal põllumajandust. Aastast 1878 toimetas Jakobson Viljandis ajalehte Sakala. Ajaleht kritiseeris aadlivõimu ning seisuslikkust, nõudis rahvakooli vabastamist kiriku hooldusest.
(1899) ja etnograafiline ülevaade "Über die Pleskauer Esten oder die sogenannten Setukesen" (1904, Helsingi). Publitsistikast on postuumselt avaldatud "Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad" (1939, toimetanud H. Kruus), "Kõned ja kirjad" (1989, koostanud Mart Laar) ja "Mida rahvamälestustest pidada" (1989, koostanud Ü. Tedre). Hurda kogumistöö pälvis nii ulatuselt kui ka metoodikalt rahvusvahelist tähelepanu juba tema kaasajal. Aastast 1992 antakse Jakob Hurda rahvuskultuuriauhinda. Mälestussambad Jakob Hurdale asuvad Põlvas (1989, A. Rimm, arhitekt A. Mänd) ja Tartus (Jakob Hurda monument). Jakob Hurda bareljeef asub Otepää kirikus.[6] Lydia Koidula 11 Lydia Koidula (sünninimi Lydia Emilie Florentine Jannsen; 24. detsember 1843 Vana-Vändra 11. august 1886 Kroonlinn) oli eesti kirjanik, Johann Voldemar Jannseni tütar.
annaabi.ee 
