jäi Salieri ainult varjuks. Salieri vihkas Mozarti, kuna ta kadestas ta andekust ja geniaalsust ning ta käitus lapsikult (mitte oma andekuse kohaselt). Selle kadeduse pärast plaanis Salieri teha ka enesetapu. Mozartil oli ebatavaline muusikaline mälu, suurepärane muusikaline kuulamine ja ülekeev loominguline fantaasia. Tema andekus viis ta kuninga õukonda, kus ta oli armastatud ning lisaks kirjutas ta ooperi ,,Võluflööt" rahvateatri jaoks, mis pälvis koheselt rahva heakskiidu. Kuid Mozarti priiskav eluviis ja ta kontrolliv isa viisid ta masendusse ning ta haigestus ja suri. Tema viimase teose ,,Reekviemi" aitas tal valmis kirjutada Salieri. Kuid Mozart oli oma elu viimastel päevadel võlgades ning sellepärast ta maetigi ühishauda. Rezissöör Milos Forman F. Murray Abraham Antonio Salieri Tom Hulce - Wolfgang Amadeus Mozarti Elizabeth Berridge - Constanze Mozart (Mozarti naine)
Mozarti koomilistes ooperites, mille tegevustik hargneb reaalelus, ei nõua armastajate teele kerkinud takistuste võitmine niivõrd palju mehisust, kuivõrd leidlikkust ja kavalust. Tema ooperid on vormilt veel numbriooperid. Neis on tähtis koht aariatel ja ansamblitel. Suur viisirikkus ja ilmekus muutis paljud neist üldrahvalikult populaarseiks. Tema viimane ooper on "Die Zauberflöte" (Võluflööt) ja selle kirjutas ta Viinis asuva rahvateatri jaoks. Sellel oli tema ooperitest üldse kõige suurem edu, kuid lavastaja oli varustanud ooperi sisu igasuguste efektidega, mis oleksid küll armetud ilma Mozarti muusikata. Veel Mozarti oopereid: · "Bastien ja Bastienne" (1768) · "Mithridates" (1770) · "Lucio Silla" (1772) · "La finita giardiniera" (1775) · "Idomeneo" (1781) · "Haaremirööv" (1782) · "Teatridirektor" (1786) · "Titus" (1791) · "Zaide" (jäi pooleli)
Siis kutsus ta Ilmar Tammur ta Draamateatrisse, kus Kalmet lavastas veel 7 lavastust, millest kõige silmapaistvam oli Schilleri “Don Carlos”. Lisaks 1957 pandi kõrgem näitlejakoolitus, konservatooriumi lavakunstikateeder, uuesti käima. Legendaarne Papi Kalmet asus Panso parema käena tööle õppejõuna. Tema käe all, kuni aastani 1968, jõudis õppida kolm lendu. LK õpetas ka Tallinnfilmi õppestuudios; oli J.Tombi nimelise RAHVATEATRI peanäitejuht. LK oli näitleja, lavastaja, teatrijuht, kuid eriti sügava jälje jättis ta eesti teatrilukku pedagoogina. LK kujundas välja nii nuku- kui noorsooteatri printsiibid ning eelkõige rahvusteatri põhijooned A. H. Tammsaare, O. Lutsu, H. Raudsepa jt. lavaklassikaks mängimisega. LK-l on ilmunud mälestusteraamat POOL SAJANDIT TEATRITEED. ENSV teeneline kunstnik. LK oli a-st abielus Adele Kalmetiga. Pojad Hanno ja Toomas Kalmet. Seos noorte kalmetitega.
Ilma erilise reklaamita on Vastse-Roosa populaarseks saanud ka pensionäride hulgas, kes käivad meenutamas sõjajärgset aega, mil nad ise veel noored olid. Metsavenna talu on populariseerida aidanud ka Meelise vennad Vahur ja Kaupo. Vahur on kaasas käinud turismimessidel. Igal kevadel korraldatakse Metsavenna talus Metsavenna päevad. Külastajad viiakse punkritesse, näidatakse relvi, üles on pandud temaatiline näitus. Kohaliku rahvateatri trupi abil näidatakse NKVD üksuse haarangut punkrile, provokaatori tegutsemist, metsavendade arreteerimist ja ülekuulamist ning põgenemist. 1945-1947 Härmikal tegutsenud metsavendade orkestri pillimees Enno Hernits õpetab metsavendade laule, lõkke ääres pakutakse lihtsaid sööke. Ühekäeline metsavend Alfred Käärmann räägib oma elust punkris. Metsavenna tütar Eha Loorits meenutab omi üleelamisi sõjajärgsest ajast. Eesti Vabariigi tänased piirikaitsjad
popmuusikat, lääne klassikalist muusikat, ameerika popmuusikat jm. AJALUGU Keskaeg Keskajal (12–16 saj.) hoidis valitsev samuraide klass õukonnamuusikast eemale. Samuraid eelistasid populaarsemaid muusikaliike nagu dengaku: kantrimuusika, millele kaasnesid Shinto rituaalid, eriti need, millega püüti saavutada kami (Shinto jumalannad) poolehoidu ja head viljasaaki. (R.Jürima 2012) Kamakura perioodil (1192–1333) ja ka Muromachi perioodil (1338–1573) toimus rahvateatri etenduste, pagoodirituaalide ja talupoegade riisiistutamis tantsude arengu ühtlane tõus. 14. sajandi lõpuks olid väljakujunenud draama Noh koos oma muusikaga Nohgaku ja tants Shimai. Noh on kõrgelt stiliseeritud sümboolne draama, mida esitasid mõned meesnäitlejad ja muusikud. Peategelane kandis tavaliselt maski, mis sobis tema rolliga. (Samast) Nohgakul oli kaks elementi: vokaal (Utai, mida esitasid näitlejad, koor ja kaheksa lauljat) ja
Draamateatri perioodiga on taas seotud mitmed õnnestumised - Oscar Wilde`i "Salome", Aleksis Kivi "Nõmmekingsepad", Anton Hansen-Tammsaare "Juudit". Ent 1923 pani avalikust kriitikast ja salajastest intriigidest kibestunud Pinna ameti maha. "Estoniasse" tagasipöördumise katse ebaõnnestus, kuna Pinna pidas rangemaks muutunud distsipliininõuetele alistumist liiaks, seda enam, et nõudjaks oli tema õpilane Ants Lauter. 1923 rajas Pinna Eesti ainsa erateatri - Rahvateatri, mis seadis eesmärgiks rahva lõbustamise lustmängudega. Midagi kunstiväärtuslikku neis etendustes polnud ega saanudki olla, kuna trupp koosnes vaid asjaarmastajatest. Tagantjärele on leitud, et selle ettevõtmisega ei teinud Pinna oma nimele au, kuid Pinna ise ei võtnud toimuvat põrmugi traagiliselt. Loomult seiklushimuline ja impulsiivne, mõnules ta meelsasti publiku poolehoiuavaldustes ja sukeldus boheemlaslikku
Ilma erilise reklaamita on Vastse-Roosa populaarseks saanud 8 ka pensionäride hulgas, kes käivad meenutamas söjajärgset aega, mil nad ise veel noored olid. Metsavenna talu on populariseerida aidanud ka Meelise vennad Vahur ja Kaupo. Vahur on kaasas käinud turismimessidel. Aastatel 2000-2003 kevadel korraldati Metsavenna talus Metsavenna päevad. Külastajad viidi punkritesse, näidati relvi, üles oli pandud temaatiline näitus. Kohaliku rahvateatri trupi abil näidati NKVD üksuse haarangut punkrile, provokaatori tegutsemist, metsavandade arreteerimist ja ülekuulamist ning pögenemist. Plaanis on tulevikus uuesti taastada Metsavenna päevade korraldamine kui selleks avaneb uus võimalus. [2] 9 Kasutatud allikad [1 Vaiko Tigane, Võrumaa vaatamisväärsused.: Vaiko Tigane, 2013. ] [2 Võrumaa Turismiliit MTÜ. (2014) visitvoru.ee. [Online]. ] http://www.visitvoru
ära muusika liik. Gagakut esitati Õukonnas, pagoodides ja mõnedes templites. Viimasel ajal on see muusikaliik pälvinud noorte inimeste tähelepanu ja aegajalt kasutatakse seda kaasaegses muusikas. Lisaks Gagakule kujunes Heiani ajastul välja ka teine tähtis muusikastiil: Shomyo. See on vokaalmuusika, mida esitati Budistlikel teenistustel ja kujunes märkimisväärseks Jaapani vokaalmuusika algeks. Kamakura perioodil (11921333) ja ka Muromachi perioodil (1338 1573) toimus rahvateatri etenduste, pagoodirituaalide ja talupoegade riisiistutamistantsude arengu ühtlane tõus. 14. saj. Lõpuks olid väljakujunenud draama Noh koos oma muusikaga Nohgaku ja tants Shimai. Noh on kõrgelt stiliseeritud sümboolne draama, mida esitasid mõned meesnäitlejad ja muusikud. Peategelane kandis tavaliselt maski, mis sobis tema rolliga. Nohgakul oli kaks elementi: vokaal (Utai, mida esitasid näitlejad, koor ja kaheksa lauljat) ja instumentaal
Paul Pinna teist korda "Estoniast" lahkuma, kuna oli 1917 valitud teatri komis- sariks. Vabadussõja ajal korraldas Pinna Draamateatri ringsõite väeosades. Siit- peale jäi ta neljaks aastaks seotuks Draamateatriga, olles ühteaegu selle direktor, näitejuht ja näitleja. 1923. aastal pani ta avalikust kriitikast ja salajatest intriigi- dest ameti maha. ,,Estoniasse" ta tagasi ei pöördunud, sest distsipliininõuded olid liiga karmiks läinud. Samal aastal rajas ta Eesti ainsa erateatri Rahvateatri. Selle kollektiiv koosnes asjaarmastajatest. Etendati lustmänge, et rahvast lõbu- stada. Hoolimata arvamustest, et selle tööga tegi Pinna oma nimele häbi, lõbus- tas see teda. Ta nautis boheemlaslikku tööelu. Samas säilis tema suur töövõi- me,ligi kümme lavastust hooajal, kusjuures lõi igas lavastuses ise kaasa ning la- hendas majandusprobleeme. 1927.aastal läks Rahvateater pankrotti ja Paul kut- suti tagasi ,,Estoniasse". Seal muutus tema mängulaad tõsisemaks. Ka sai ta roh-
aasta suvehooaja Kieli linnateatris. Sügisel 1914 asus ta Venemaale ja mängis Nizni--Novgorodi, Kaasani, Samaari, Saratovi ja Moskva (Nikitski) teatreis. 1915. aasta sügisel Tallinna tagasi tulnud teenis mobiliseerituna sõjaväes, mängides ühtlasi ,, Estonias". Aastatel 1918-1921 oli ta Draamateatri näitleja ja näitejuht, hiljem ka direktor. Aegajalt mängis ja lavastas ta ,,Estonias". Aa 1921-23 teotses Pinna näitleja ja lavastajana ,,Estonias". Asutas 1923. Aastal Tallinna Rahvateatri, mida juhtis kuni 1927. aastani, esinedes ka sama teatri näitlejana. Jaanuarist 1927 on ta toiminud jälle ,,Estonia" näitleja ja lavastajana. Paul Pinna näitlejaand avaldus varakult, juba 15-aastasena hakkas ta esinema ,,Estonia" näitelaval asjaarmastajate trupis, Tallinna eesti elukutselise teatri avamisel (1906) oli ta juba küps näitleja. Pinna oli silmapaistev karakteriosade näitleja nii draamas kui ka komöödias, esines menukalt ka operettides
Gagakut esitati Õukonnas, pagoodides ja mõnedes templites. Viimasel ajal on see muusikaliik pälvinud noorte inimeste tähelepanu ja aegajalt kasutatakse seda kaasaegses muusikas. Lisaks Gagakule kujunes Heiani ajastul välja ka teine tähtis muusikastiil: Shomyo. See on vokaalmuusika, mida esitati Budistlikel teenistustel ja kujunes märkimisväärseks Jaapani vokaalmuusika algeks. Kamakura perioodil (1192-1333) ja ka Muromachi perioodil (1338 - 1573) toimus rahvateatri etenduste, pagoodirituaalide ja talupoegade riisiistutamistantsude arengu ühtlane tõus. 14. saj. Lõpuks olid väljakujunenud draama Noh koos oma muusikaga Nohgaku ja tants Shimai. Noh on kõrgelt stiliseeritud sümboolne draama, mida esitasid mõned meesnäitlejad ja muusikud. Peategelane kandis tavaliselt maski, mis sobis tema rolliga. Nohgakul oli kaks elementi: vokaal (Utai, mida esitasid näitlejad, koor ja kaheksa lauljat)
lasteooperit “Talvemuinasjutt” Ta lavastas ka mitmel laulupeol etendusi. Ent Kalmetil oli veel üks teatrikool. Nimelt 1960-63 aastani tegutses Tallinnfilmi juures näitlejate õppestuudio, kus ta küll üsna väiksel määral kuid ometi, samuti õpetada jõudis. 1967 - instult Tema käe all, kuni aastani 1968, jõudis õppida kolm lendu. LK õpetas ka Tallinnfilmi õppestuudios; oli 1966-67 J.Tombi nimelise RAHVATEATRI peanäitejuht. Tema viimaseks tööks lavastajana, enne kui julgeoleku mehed ta uksele koputasid jäi vene klassiku Suhhovo-Kobõlini “Kretšinski pulm”, mille ta tegi Draamateatris. Mõnede arvates näitlejana mitte eriti silmapaistev, samas sai kiita mitmete rollide eest - just oma välimusest tingitud karakterite loomisega (nt spliinis nooruki Jan Miller kehastamises „Improvisatsioonid juunis“ (1925/31), Lible osa eest „Kevades“ (1937) ja Bubuse osa „Õpetaja
1950. aastate teatripildis torkas heas mõttes silma Viljandi „Ugala”, kus Karl Adra ja Aleks Satsi lavastajakäe all viljeldi kammerlikku, poeetilis-realistlikku draamat ja ühtlaselt hea tasemega ansamblimängu. Ideoloogiliste kammitsate lõtvumist 1950. aastate lõpus näitlikustasid teatraalsema stiili otsingud – näiteks Voldemar Panso „Härra Punttila ja tema sulane Matti” (1958 Draamateatris) oma novaatorliku lavakeele ja võõritava teatrimänguga, rahvateatri ja ideeteatri väljendusvahendite veenva ja vaimuka sünteesiga. Eestis märkis „Punttila” Brechti ja tingliku teatrikeele taastulekut peale sõda, kogu Nõukogude Liidu kontekstis aga esimest murrangulist Brechti lavastust. Panso kui dogmaatilisest mõtlemisest vaba, andekas ja värvikas, omamoodi renessanslik loojanatuur suutis rakendada parimat varasemast teatritraditsioonist (sõjaeelses teatrikoolis
maailmas, laiemalt traditsioonide teisenemine jne. Kaks tasandit: fantastiline muinasaeg ja allegoorilised kaasaja protsessid (,,külaelu"). Tugev religioonikriitika, maagiline ideaal (sõrmus ja põhja konn). Ühe ajastu lõppemise lugu (metsast külasse kolimine, kultuurikoodide vahetumine). Kivirähk ,,Liblikas" (1999) Kivirähk tegi oma ülikooli diplomitöö draamateatri algusaegadest 20.Saj alguses. Osa materjali jõudis selle romaani kujul lugejateni. Rahvateatri ,,Estonia" sünnist. Keskseks noor näitleja ja tantsija Erika Tetzky, kes kujutab liblikat kui õhulist ja habrast. Väga helge ja puutumata jõhkrast mustast absurdist, mis Kivirähki teistes raamatus on. Pigem melanhoolne ja nukker, kuid mõnusalt loetav. Sentimentaalne, memuaarn. Jutustaja August Mihkelson väljamõeldud tegelane, kes räägib surnud olles seda lugu. Vaatepunkt asubki nö ,,teispoolsuses". 7. Naturalistlik realism ja Peeter Sauteri argisuse poeetika
stseeniga naerma nakatada. Sellest lähtuvalt valib ta kreeka eeskujusid ja töötleb neid Rooma olusid ja publiku maitset arvestades. Komöödia on tal üles ehitatud nii, et dialoog vaheldub retsitatiivi ja aariaga. Tugevaimaks küljeks on võrratu keeleline väljendusrikkus – teravmeelsustest, sõnamängust, hüperboolist ja sageli ka jämedast naljast tulvil dialoog. Plautuse elurõõmust ja energiast pakatav looming kujundas omapärase koomilise rahvateatri. 1. Mis keelest sai rahvusvaheline suhtlemise keel? 2. Defineeri mõisted: impeerium, rahvuseepos, paroodia, jant. 3. Keda peetakse rooma kirjanduse rajajaks? 4. Kes oli kuulsaim Rooma poeet? 5. Võrdle kreeka ja rooma teatrit. ROMULUS Vana-Rooma kirjanik Plutarchos on jutustanud talle tuntud legendide põhjal Rooma linna asutaja Romuluse eluloo. Peale Romuluse pajatab ta oma jutustuses ka mitmeid lugusid Rooma algusaegadest,
Suurepärane näitleja, oma lavastustes mängis meespeaosi, naisi mängis tema abikaasa Ludmilla. 1925 rajas oma teatri. Rõhutas lavastaja primaarsust. Lavastas palju vene autoreid (eriti oluline Tsehhov). Avastas Prantsusmaa jaoks Pirandello. 41) Firmin Gémier Oluline figuur 20ndate prantsuse uuenduses. Antoine'i õpilane. 1911 rajas rändteatri, millega andis etendusi provintsis. Tahtis luua rahvateatrit. 1920 lõi riikliku rahvateatri. See oli esimene teater, mis hiljem levis üle Prantsusmaa. Samal ajal oli oma esimese teatri juht. Temast sai ka Odeoni teatri juht. Riiklik rahvateater selle raames andsid mitmed teatrid vähese raha eest etendusi, sihtgrupiks töölised. Prantsuse teater on olnud läbi ajaloo Pariisi keskne ja kesk- ja kõrgklassi maitset arvestav. Tekkisid töölis-äärelinna teatrid selle eeskujul. 42) Antonin Artaud töötas Pariisis näitleja ja kostüümikunstnikuga; oli sürrealistlikus
annaabi.ee 
