Peadest ja jalgadest tehti suppi, sea- ja vasikapeast, -jalgadest ja -kootidest ka sülti. Verest tehti harilikult käkki ja verileiba. Valmistati niinimetatud valgeid (ilma vereta) vorste, verivorste. Piimatooted tulid eestlaste toidulauale koos karjakasvatuse algusega. Söödi piima, peamiselt küll hapupiima, koort, võid, petti, kohupiima ja sõira. Piima ja ka hapupiima rüübati tavaliselt pudru, kartuli või leiva kõrvale, rõõska piima lisati ka putrudele ja suppidele keetmisel. Piimast valmistati kohupiima ja sõira. Enne kodulindude kasvatuse algust söödi mets- ja merelindude mune, hiljem hakati sööma kodulindude mune. Mune söödi tavaliselt keedetult, tehti ka munaputru. Munaroog oli siiski pühaderoog, seda valmistati perekonnapidudeks, pühapäeval, või külaliste kostitamiseks. Metsast korjati kõiki tänagi tuntud metsamarju, samuti seeni ja pähkleid ning metsmesilaste mett. 19
SÖÖMINE-JOOMINE KESKAEGSES TALLINNAS Inna Põltsam TOIDUAINETE VALIK LIIVIMAAL Keskaja Euroopas kuulus inimese toidusedelis kõige tähtsam koht teraviljadest valmistatud toitudele, ennekõike muidugi leivale, kuid ka putrudele, suppidele jne. Muinasajal olid Eesti peamisteks viljakultuurideks rukis ja oder. Samuti kasvatati ka tatart, kaera ja nisu. Seoses talivilja kasvatamisega kujunesid eeldused kolmeviljasüsteemi levikuks. See oli maaviljeluse tähtsaim uuendus, mis keskaeg kaasa tõi. Selle tulemusena kasvas haritava maa pindala, suurenes saagikus, mitmekesistus toodangu sortiment ning tänu sellele paranes oluliselt inimeste toitumine.
Kahvlit hakati Euroopas kasutama alles keskaja lõpul. Sööginõud olid enamuses savist ja puust. Korraga tehti valmis suurem kogus toitu, mida ülessoojendatult pakuti ka järgmistel päevadel. Suvel kippus toit kiiresti riknema. Kuna liha soolamine jättis soovida, siis oli toidul sageli ebameeldiv kõrvalmaitse. Seda püüti varjata vürtside lisamisega. Vaesemal rahval täitsid vürtside aset küüslauk ja sibul. Nende toidulaual oli sagedane teravmaitseline küüslaugukaste, mida lisati putrudele ja söödi liha juurde. Joogivesi oli pahatihti halva maitsega. Piima andsid tolleaegsed kidurad lehmad õige vähe. Seepärast joodi palju õlut, kalja ja mõdu. XII sajandil õpiti odraõllele lisama humalat, et anda õllele teravat maitset ja säilitada jooki kauem. Mõdu oli kergelt alkohoolne jook, mida pruuliti teraviljast ja tehti suupäraseks metsmeega. Vajadust magusa järele aitas rahuldada viinamarjadest keedetud käärimata jook.
Serveerimisnõusid nimetatakse pakutavate roogade järgi – nt kala…, liha…; kasutatakse vaagnaid, tirinaid, kausse ja kanne. Kõik serveerimisnõud peavad olema kerged ning lihtsad tõsta ja käsitleda. Serveerimisvahendid tuleks valida nii, et rooga oleks võimalikult kerge portsjoneerida tema struktuuri rikkumata. Serveerimisvahendi suuruse määratleb portsjoneeritava toote, portsjoni ja serveerimisnõu suurus. Kulbid – suppidele ja putrudele, kastmekulbid vedelamatele kastmetele, kastmelusikas tihkematele kastmetele. Labidad – pehmetekstuurilise ja laiade toodete portsjoneerimiseks. Perforeeritud lusikas - vedelikus säilitatavate kuid vedelikuta tarbitavate roogade portsjoneerimiseks, nt vedelikus hautatud kalatükid. Serveerimislusikas ja –kahvel – koos või eraldi kasutatuna mitmeotstarbelised. Näpitsad – sobivad paljude kuivade portsjontoodete ja salatite portsjoneerimiseks.
o Kuivatamine (kuivatites) o Puhastamine o Sorteerimine Sarapuupähkel e. metsapähkel Kasvab ka Eestis. Suurimad tootjad Euroopas on Itaalia ja Türgi, viimase toodangut peetakse kvaliteetsemaks. Eristatakse ümaraid ning pisut ovaalsemaid liike. Sisaldab palju magneesiumi, valke ja rauda, võrreldes teiste pähklitega sisaldavad pisut enam rasva. Toitev, kiudainerikas. Sarapuupähkli puru lisatakse putrudele, kastmetele, jäätistele, salatitesse, ka maitsestamiseks kala- ja vähitoitude juurde. Müügil ka sarapuupähkliõli. Müüakse neutraalselt, soolatult, röstitult. Säilib kestata jahedas ja kuivas kuni kuu aega, kestaga 3-4 kuud. Maapähkel e. hiina pähkel e. arahhis On tegelikult kaunvili – kuulub oa ja hernega ühte sugukonda. Arahhisetaim.
osa. Elu linnas erines ainult väikeste variatsioonide poolest külaelust. Linnamüüri ette kerkinud eeslinnades asusid elanike aiad, põllumaad, väiksemaid aialappe leidus ka linnas sees. Seal kasvatati oma tarbeks köögivilju, maitsetaimi, puuvilju, isegi vilja. Märkimisväärselt oli levinud loomapidamine.3 Keskaja Euroopas kuulus inimese toidusedelis kõige tähtsam koht teraviljadest valmistatud toitudele, ennekõike muidugi leivale, kuid ka putrudele, suppidele jne. Muinasajal olid Eesti peamisteks viljakultuurideks rukis ja oder. Samuti kasvatati ka tatart, kaera ja nisu. Seoses talivilja kasvatamisega kujunesid eeldused kolmeviljasüsteemi levikuks. See oli maaviljeluse tähtsaim uuendus, mis keskaeg kaasa tõi. Selle tulemusena kasvas haritava maa pindala, suurenes saagikus, mitmekesistus toodangu sortiment ning tänu sellele paranes oluliselt inimeste toitumine.
13 pühadeks jaheliha (sülti), millesse liha jäeti koos kontidega. Kogu lihatagavara soolati sisse. Põhja- ja Lääne-Eestis jäeti soolamisel tailiha ja pekk kokku. Sealiha soolamisel pandi lihatükkide vahele ka pea ja allapoole jalad, nii et pead sai toiduks teha jõuluajal ja jalgu keeta vastlapäevaks. Seapekki ja rasva lisati kogu Eestis oa-, herne- ja läätsesupile, putrudele, kapsastele, vorstipudrule jt toitudele. Loomaliha soolati tavaliselt koos rasvaga, lambaliha ilma. Lambarasva kasutati küünalde tegemiseks. [] Liha vinnutamine oli 19. saj säilinud veel saartel ja Põhja-Eestis. Sea- või lambaliha pekiga riputati mõneks ajaks pärast soolamist välja õue, enamasti tuppa ahjukerise kohale suitsu sisse aeglaselt kuivama. Vinnutatud ja soolalihaga keedeti samu toite kui peki ja rasvaga. []
· Ains part tugevas astmes ja lõputa (atra, kapla, ketre, kirpa, kopru, korke) · Illat sse-lõpuline või part tugevaastmeline tüvi (kublasse e kupla, kõdrasse e kõtra, mägrasse e mäkra) · Ains ines tugevaastmelist vormi kasutatakse paralleelselt süsteemipärase nõrgaastmelisega mõnedest sõnadest seisundiadverbi tähenduses: kibras e kipras, kublas e kuplas, köbrus e köprus · de-mitmus tugevaastmelisest tüves de-tunnusega (nõtrade, otrades, putrudele, põtradele) · Mitm part lõputa või sid-lõpuline (mäkri e mäkrasid, putre e putrusid, vaklu e vaklasid) · i-mitmus on võimalik, kuid vähe kasutusel (adrusse, kogris, kõdrust, nõdrule) Alltüüp PADI · padja, patja, padjasse e patja, patjade, patju e patjasid, patjadesse e padjusse · nõrgeneva vältevaheldusega ains nom I-vältelised i-ga lõppevad, gen II-vältelised ja-, je- või ju-ga lõppevad sõnad
juures helepruuni värvuseni. Sõmeraid putrusid keedetakse tervetest või purustatud teraviljadest (riis, tatar, oder, nisu, hirss, kruup ja tangudena), vedelate ja tihkete putrude keetmisel saab kasutada kõiki teraviljasid nii tervete, purustatud kui ka jahvatatutena. Putrusid võib valmistada pliidil, ahjus, veevannil, Tangained lisatakse vedelikule ning segatakse peale lisamist hoolikalt läbi. Vedelikul lastakse keema tõusta ning jätkatakse tasasel tulel kaane all. Sõmerad putrudele võetakse 1 kg tangaine kohta 5-6 liitrit vett. Vesi kuumutatakse keemiseni, maitsetakse (soola lisatakse 1 l vedeliku kohta 10-15 kg). Lisatakse pestud või röstitud tangained ja segatakse puder hästi läbi. Kui tangained on paisuma hakanud, putru enam ei segata. Putru keedetakse, kuni tangained on täiesti paisunud, seejärel kurnatakse liigne keeduleem ja lisatakse sulatatud rasvaine. Putru kuumutatakse nõrgal kuumusel, kuni tangaine on pehme,
Sõmeraid putrusid keedetakse tervetest või purustatud teraviljadest (riis, tatar, oder, nisu, hirss, kruup ja tangudena), vedelate ja tihkete putrude keetmisel saab kasutada kõiki teraviljasid nii tervete, purustatud kui ka jahvatatutena. Putrusid võib valmistada pliidil, ahjus, veevannil, Tangained lisatakse vedelikule ning segatakse peale lisamist hoolikalt läbi. Vedelikul lastakse keema tõusta ning jätkatakse tasasel tulel kaane all. Sõmerad putrudele võetakse 1 kg tangaine kohta 5-6 liitrit vett. Vesi kuumutatakse keemiseni, maitsetakse (soola lisatakse 1 l vedeliku kohta 10-15 kg). Lisatakse pestud või röstitud tangained ja segatakse puder hästi läbi. Kui tangained on paisuma hakanud, putru enam ei segata. Putru keedetakse, kuni tangained on täiesti paisunud, seejärel kurnatakse liigne keeduleem ja lisatakse sulatatud rasvaine. Putru kuumutatakse nõrgal kuumusel, kuni tangaine on pehme.
täisterajahudest/helvestest/tangudest. Ökopoodide teraviljaletid on erinevate putrude osas väga mitmekesised ning neist leiab mitmeid erinevaid putrusid, mida mujal ei kohta - nt röstimata tatar, maisimanna, täistera riisihelbed, kinoa jt. Kuna hommikusöögi juures on olulised ka kõrgkvaliteetsed valgud, siis pudru kõrvale võiks juua klaasi piima või keefiri, milles just neid valke leidub - ja ongi täisväärtuslik hommikusöök koos. Vahelduseks putrudele sobivad hästi hommikusöögiks ka erinevad müslid või maisihelbed kombineerituna mõne piimatootega (jogurt, piim, keefir). Mahemärgiga müslisid ja maisihelbeid tarbides 15 saab olla kindel, et neisse pole lisatud värv- ega säilitusaineid. Ökopoodide müslide ja maisihelveste valikus on saadaval ka mitmeid suhkru- ning gluteenivabu tooteid, mis sobivad hästi allergikutele ja diabeetikutele
seajalad soolati. Piimatooted tulid eestlaste lauale koos karjakasvatuse algusega. On ikka söödud piima (vanasti söödi peamiselt hapupiima ja petti), koort, 278 võid, kohupiima ja sõira. Foto lk. 150 – 10.2. Sõir Foto 10.3. Sõir Piima ja hapupiima rüübati tavaliselt pudru, kartuli või leiva kõrvale. Rõõska piima lisati keetmisel putrudele ja suppidele. Piimast valmistati ka kohupiima ja sõira. Enne seda, kui hakati sööma kodulindude mune, kasutati toiduks mets- ja mereleindude mune. Mune söödi peamiselt keedetult, tehti ka munaputru. Munaroog oli vanadel aegadel pühaderoog. Seda valmistati perekonnapidudeks, pühapäeviti või külaliste kostitamiseks. Metsast korjati metsamarju, seeni ja pähkleid. Metsast saadi ka metsmesilaste mett. 19. sajandil hakati talude juurde rajama puuviljaaedu. Kasvatati õunu, pirne,
Metsikute põhjapõtrade kõrval oli kuni peaaegu täieliku hävitamiseni tähtsaimaks jahiloomaks kobras. Kindel koht saamide toidulaual oli kaladel, söödavatel taimedel ja marjadel ning suurematel lindudel ja linnumunadel. Eriti olulised olid lõhekalastus ja rabakanade püük, kuid ka murakate, mustikate, jõhvikate, pohlade ning sinikate korjamine. Metsamarju söödi ka põhjapõdrapiimaga segatuna, neid lisati suppidele ja putrudele. Murakaid keedeti talveks. Kevadel varuti suur hulk kasemahla, mida kasutati ka suppide ja putrude valmistamiseks. Kaladest tehti kalasuppi, kalu küpsetati vardas, kuivatati, soolati, hapendati ja külmutati. Kalarasva kasutati jahutoitude maitsestamiseks. Kalamarja keedeti ja soolati. Põhjapõtrade kodustamise järel on suurel osal saamidest olnud peatoiduseks põhjapõdrasaadused - ära kasutati võimalikult suur osa loomast, valmistades erinevaid lihatoite, suppe ja vorste
annaabi.ee 
