Punahirv Referaat Asukoht Punahirv (Cervus elaphus ) on maailmas väga laialt levinud liik. Tema looduslik levila hõlmab pea kogu põhjapoolkera. Peale selle on teda introdutseeritud veel ka mitmele poole mujale (N: Austraaliasse, Argentiinasse jne.). Eestis on levinud alamliik Euroopa punahirv. Ta on kogu aeg olnud meie aladel väikesearvuline ning jahedamatel kliimaperioodidel täiesti puudunud. Teda on korduvalt asustatud Abrukale, Hiiumaale, Saaremaale. Vähesel määral on ta Eestisse asunud ka Lätist. Kaasajal on ta sagedasem just Eesti läänesaartel. Välimus Punahirv ehk cervus elaphus on metskitsest suurem, kuid põdrast väiksem hirvlane ja põdra vahepealne. Ta võib kasvada kuni 230 cm
Punahirv (Cervus elaphus) on looduses laialt levinud hirve liik. Teda leidub enamjaolt kõikjal põhjapoolkeral (kaasa arvatud Eestis). Punahirve on ka viidud teistesse riikidesse näiteks Austraaliasse ja Argentiinasse. Punahirvedest on Eestis enim levinud Euroopa punahirv. Meie kodumaa aladel on punahirv vähese arvukusega, külmadel talvedel võib ta ka kohati puududa. Sageli on teda asustatud Abrukale, Hiiumaale ja Saaremaale. Vähesel määral on ta Eestisse asunud ka Lätist. Praegu on punahirve Eestis just Eesti läänesaartel. Punahirv on suuruselt põdra järel teine hirvlane. Punahirve värvus suvel ja talvel on erinev, suvel on ta punakaspruun ning talve poole muutub ta hallikaspruuniks. Nagu punahirve värvus on ka ta toit suvel ja talvel mõneti teistsugune. Suvel toitub see hirvlane rohttaimedest, talvel aga puude-põõsaste koortest ja võrsetest. Välimus
vihmausse, raibet jne. Toidupuuduse korral võib neil esineda ka kannibalismi. Jooksuaeg on neil tavaliselt üks kord aastas novembris detsembris. Pojad sünnivad märtsis või mais. Poegi on 4…12. Vaenlasteks on metssigadele suurkiskjad nagu hundid ja karud. Poegadele on ohtlik ka ilves. Metssiga on Eestis tavaline jahioom. Punahirv - Cervus Metskitsest suurem, kuid põdrast väiksem. Karvastiku värvus on suvel roostepruun, talvel hallikaspruun. Noortel on kasukas valgetäpiline. Saba ümber on valge laik nn. "sabapeegel". Elavad segametsades, milles on lagedaid kohti. Nad on paikse ja reeglina peidulise eluviisiga. Territooriumit märgistavad nad lõhnaga ning sarvede ja sõrgadega kraapides. Isasloomad elavad üksikult, emasloomad moodustavad koos järglastega väikeseid salku. Toituvad rohttaimedest ja puude okstest (eriti talvel). Samuti söövad nad veetaimi. Jooksuaeg on neil septembris-oktoobris. Sel perioodil korraldavad isasloomad duelle
tüvepikkus 50...80 cm segametsas kui ka · 12...25 kg taimestikurikastel veekogude · Eestis üle 6000 kallastel · segatoiduline · tegutseb peamiselt öösel ja · Eestis tavaline jahiloom videvikus · esineb ainsa koerlasena taliuinak · suvel roostepruun, talvel hallikaspruun, PUNAHIRV noortel on kasukas valgetäpiline · saba ümber on valge laik nn. "sabapeegel". Cervus elaphus L. · elada eelistavad rikka alusmetsa ja · tüvepikkus kuni 230 cm lagendikega segametsi, milles on lagedaid · 100...150 (200) kg, pullid on raskemad kohti.
Veekogude läheduses kasvavate puude juuri ja tüve kahjustab mügri. Hiirtekahjustusi metsakultuurides aitab vähendada rohu niitmine ja kulu tallamine taimede ümbert. Orav (Sciurus vulgaris) elab mitmesugustes puistutes, toitub puuseemnetest, võrsetest ja pungadest. Metsas ei tekita kahju, seemlates on vahel hävitanud männi- ja kuusepungi, eelistades just toitainerikkamaid õiepungi. Sõraliste esindajad Eestis on metssiga, põder, metskits ja punahirv. Tähnikhirve on harva kohatud Kirde-Eestis. Metssead elavad suvel tihedates niisketes tihnikutes: leht- ja segametsades, veekogude kallastel, sooservades, talvel käivad magamas tihedates kuusenoorendikes toitumiskohtade lähedal. Ringi liiguvad emasloomad ja pojad koos, kuldid üksikult. Aktiivsed on nad peamiselt videvikus ja öösel, talvel võivad ka päeval ringi liikuda. Metssead on kõigesööjad, kes toituvad nii taimede maapealsetest (kevadel ja suvel) kui ka
Põder vahetab sessoonselt elupaika. Suvel võib kohata teda peaaegu kõikides metsatüüpides. Näiteks raiesmikel, veekogude ääres, sooveerel ja mujal. Talvel koonduvad põdrad paikadesse, kus leidub kergesti kättesaadavat toitu: männinoorendikesse, pajustikesse. Enamasti elavad põdrad üksikuna või väikestes rühmades. Talvel võivad koonduda väikestesse karjadesse. Toitumine - Põder sööb puude ja põõsaste võrseid, lehti, okkaid ja koort. Leningradi oblastis läbi viidud uurimus näitas, et põder tarbib toiduks 30 puu- ja põõsaliiki ning 60–70 rohttaimeliiki. Põhitoiduks on neist vaid mõned liigid. Puudest-põõsastest mõned pajuliigid, haab, pihlakas, kadakas, saar, mänd, kuusk ja kask. Rohttaimedest pohl, mustikas, tarnad ning paljud soo- ja veetaimed. Suvel toitub põder lehtpuude ja -põõsaste lehtes võrsetest. Peamiselt eelistab kaske, pihlakat ja paakspuud. Suvel sööb ka rohttaimi, sealhulgas veetaimi. Veetaimi sööb eelkõige
Mandrile arvatavasti 1980 Lätist. Ondatra 1947 Emajõkke ja Vooremaa järvedesse Ameerika naarits enne II maailmasõda toodi karusnahakasvandustesse, pääses puurist loodusesse. Venemaal lasti neid niisama ka loodusesse lahti niiet mõned tulid meile ka üle piiri Kobras 1957 Jägala jõkke Halljänes mõisnike poolt 19.saj ULUKIKAHJUSTUSED metsas ja nende vähendamise võimalused. Suurimad kahjutekitajad metsas: põder, kobras, jänes, metskits, punahirv, hiired (uruhiir). Põder ohustab männi- ja haavanoorendikke ning keskealisi kuusikuid, vähem kasenoorendikke. Ka saare- ja tammeuuendust võivad põdrad oluliselt kahjustada. Kärbib võrseid, murrab latvu, koorib puu. Ja nii kõik 3 sõraliste liiki meil siin! Kobras ujutab üle veekogude läheduses olevad metsaalad. Tekib liigniiskus, puud kuivavad ning puistu tootlikkus väheneb. Jänes närib puukoort ning ka puud. Näksib ka võrseid. Puud kahjustuvad, kuivavad.
või viis poega. Pojad on sündides pimedad ja paljad. Silmad avanevad neil alles kuu aja vanuselt. Seetõttu hakkavad pojad ka alles kuu aja vanuselt pesast väljas käima. Seetõttu on neil väiksem võimalus kiskjate saagiks langeda. Imetamine kestab 2...3 kuud. Kahekuuselt noored iseseisvuvad. Suguküpseks saavad nad aastaselt. Orava keskmine eluiga on viis aastat. Peamisteks vaenlasteks on neil metsnugis ja kanakull. Eelnevatel aegadel oli Eestis oluliseks ohustajaks ka inimene, kuid kaasajal meil oravatele enam jahti ei peeta. Pruunkaru Karu on kõigile hästi tuntud loom. Ta on suur, massiivne, hele- kuni tumepruuni karvaga. Saba on tal lühike ja karvade sisse peitunud.Poegadel on kaela ümber valge krae, mis vahetevahel on säilinud ka vanaloomadel. Karule on iseloomulik see, et ta kõnnib talla peal. Selle poolest sarnaneb ta inimesega. Hambad on tal nürid nagu kõigil, kes söövad nii taimset kui ka loomset toitu. Karu on Eesti mandriosal küllaltki
Tallinna 21. Kool LINNUD JA LOOMAD Tunnitöö Autor: Mia Sool 8C Juhendaja: Natalia Samoilenko Tallinn 2015 Sisukord Linnud..................................................................................................................................................3 Kodukakk........................................................................................................................................3 Piilpart.............................................................................................................................................4 Kassikakk........................................................................................................................................5 Hakk................................................................................................................................................5 Metsvint......................
EESTI MAAÜLIKOOL Referaat Puisniitude Loomastik Kaspar Knuut 2010 2 Sissejuhatus Puisniiduks nimetatakse regulaarselt niidetava rohustusega hõredat puistut. Puisniidud kujunesid asulate ümbrusesse juba üle 4000 aasta tagasi seoses puidu tarbimisega ning hiljem karjakasvatuse levimisega. Eriti väärtuslikuks teeb puisniidud nende kõrge liigirikkus. Puisniidu liigirikkale taimestikule kaasneb tavaliselt ka muu elustik, näiteks putukate suur mitmekesisus. Eestikeelses põllumajanduslikus kirjanduses kõneletakse puisniitudest kui looduslikest rohumaadest. Taimeökoloogias nimetatakse taolisi kooslusi pool-looduslikeks ehk pärandkooslusteks. Termin "puisniit" on rohkem levinud teaduslikus ja aimekirjanduses, kohapealsed inimesed nimetavad taolisi alasid lihtsalt "niitudeks", "metsadeks", "metsaheinamaadeks", "heinaaedadeks" jne. (http://www.zbi.ee/pky/puisniidud/iseloomustus.htm) Kasvukoha järgi ja
Halljänes on tavaline jahiloom, kellele peetakse jahti koeraga. (Tartu Ülikooli LO Loodusteadusliku hariduse keskus, Halljanes, 2011) Mink (Mustela vison) Mink on Eestis võõrliik, kes on siia levinud naaberaladelt, kuhu teda on lahti lastud. Looduslikult on mingid levinud pea kogu Põhja-Ameerikas, kus ta puudub ainult mandri kirde- ja lõunaosas. Euroopasse on teda toodud karusloomafarmidesse ja loodusesse lahti laskmise eesmärgil. Kaasajal on ta kogu Euroopas laialt levinud ja oma leviala pidevalt laiendav liik. Ta oleks muidu igati sümpaatne, kuid tema tõttu on väljasuremise äärele langenud euroopa naarits. Seetõttu on kaasajal lubatud minke jahtida aastaringselt. Mink on ühtlaselt tumepruuni värvi ja tömbi sabaga. Euroopa naaritsast erinevalt on tal valge ainult alalõug. Elavad mingid vaikse vooluga ja puhta veega väiksemate jõgede ja ojade kallastel. Kaldale rajavad nad uru, mille suue avaneb reeglina vee alla
kaksteistsõrmiku haavandtõve ja ülemiste hingamisteede raviks. Põldmurakas on hea meetaim. Ta annab külluslikult nektarit, mis võimaldab mesilastel igalt hektarilt keskmiselt 20 kg mett korjata. Põldmurakamesi on hele ja läbipaistev, mõnikord kollaka varjundiga ning lõhnab meeldivalt. 21 3. Valge ristik (Trifolium repens) Valge ristik kasvab Euroopas, Põhja-Aafrikas ja Lääne-Aasias. Eestis on ta tavaline. Lisaks sellele on ta sisse viidud paljudesse kohtadesse mujal maailmas karjamaataimena, eriti levinud on ta Põhja-Ameerikas ja Uus-Meremaal. Valge ristik kasvab niitudel ja teeservadel. Valge ristik suudab kasvada väga mitmesugustel maastikel, sealhulgas muru sees ja põllul, ta talub söömist ja maapinna lähedalt niitmist. Ta talub mitmesuguse pH-ga pinnast, kuid eelistab savipinnast. Enne umbrohumürkide kasutuselevõtmist sisaldasid müüdavad muruseemnesegud valget ristikut sagedamini kui tänapäeval, sest ta suudab
KALAKASVATUSE ERIALA Kordamisküsimused bakalaureuseastme lõpueksamiks kalakasvatuse erialale Kalakasvatus 1. Akvakultuuris kasvatatavad organismid, nende toodangu maht ning levik maailmas. a. 2011 andmetel : vees elavad loomad (va kalad) 780 tuh tonni; veetaimed 21mln tonni; peajalgsed 3 tonni; vähilaadsed 6mln tonni; merekalad 1mln tonni; magedavee kalad 40 mln tonni; molluskid 14 mln tonni. Kõiki kokku kasvatati Aafrikas 1,5mln tonni; Ameerikas 3 mln tonni; Aasias 76 mln tonni; Euroopas 2,7 mln tonni, Okeaanias 0,2 mln tonni. 2. Eestis kasvatatavad veeorganismid, nende toodangu maht ja väärtus aastas. a. Müügiks kasvatatavad: Vikerforell ca 800 tonni (10mln kr); karpkala 70 tonni (ca 2mln kr); siberi ja vene tuur 30 tonni (); angerjas 30 tonni (ca 2mln kr); jõevähk 1 tonn (); teised kalaliigid paarsada kilo ().Need on 2009 aasta andmed. b. 2011 Vähk 1 tonn (33000USD); kasvata
Inimese mõju tugevnemine loodusele Kauges minevikus reguleeris inimeste arvukust maa peal toit selle hankimine ja kättesaadavus. umbes 2 miljonit aastat tagasi kui inimesed toitusid metsikutest taimedest ja jahtisid metsloomi, suutis biosfäär st. loodus ära toita ca 10 miljonit inimest st. vähem, kui tänapäeval elab ühes suurlinnas. Põllumajanduse areng ja kariloomade kasvatamine suutsid tagada toidu juba palju suuremale hulgale inimestest. inimeste arvukuse suurenemisega suurenes ka surve loodusele, mida inimene üha rohkem oma äranägemise järgi ümber kujundas. Kiviaja lõpuks elas Maal ca 50 milj. inimest. 13. sajandiks suurenes rahvaarv 8 korda 400 milj. inimest. Järgneva 600 aasta jooksul, st. 19. sajandiks rahvaarv kahekordistus ning jõudis 800 miljoni inimeseni. Demograafiline plahvatus 19. sajandi alguses toimus inimkonna arengus läbimurre ja inimeste arv Maal suurenes 90 aastaga 2 korda (st. 7 korda kiiremini kui
ELFi logoloomaks on vanade haabade õõnsuses elav haruldane lendorav, kelle leiukohti on Eestis teada ligi 80. Meri, mets ja märgalad - Eestimaa Looduse Fondi (ELF) eesmärgiks on kogu Eesti looduse ja mitmekesisuse hoidmine. 1999. aastast on ELF sihtasutus. ELF on valitsusväline, nii poliitiliselt kui majanduslikult sõltumatu keskkonnakaitse organisatsioon. ELFi algatusel ja toel on loodud rahvusparke, looduskaitsealasid ja viidud läbi ulatuslikke inventuure Eesti loodusväärtuste kaardistamiseks. Nõnda kaitseme Eesti rikkust. Eesti looduslik mitmekesisus on võrrelduna sellistel laiuskraadidel asuvate sama pindalaga aladega üks maailma suuremaid. Meil on säilinud mitmeid mujal Euroopas peaaegu kadunud maastikutüüpe - näiteks sood ja pärandmaastikud - mis omakorda annab parema võimaluse mujal Euroopas üliharuldaste liikide säilimiseks
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
