Psühhomeetria - KORDAMISKÜSIMUSED-KONTROLLTÖÖKS (0)

KORDAMISKÜSIMUSED  KONTROLLTÖÖKS (Psühhomeetria) 1. Mis on psühholoogiline test?   Testi kui mõõtvahendi peamised omadused. Test   on  süstemaatiline   protseduur  isiku   käitumise   vaatlemiseks   ja   kirjeldamiseks
(samas ka kahe v. enama isiku käitumise võrdlemiseks!)     numbriliste skaalade ja
fikseeritud kategooriate abil (Cronbach). 
Testi omadused:
1)  objektiivsus  (sh kvantifitseeritavus: numbriline väljund -skoorid-, mis võimaldab
kasutada statistilisi meetodeid ja välja töötada ning kasutada normskaalasid).) - oleme
kasutanud   selgeid   skaalasid   ja   saame   nendest   tulemustest   edasi   koostada
normskaalad.
2)  standardiseeritus  (läbiviim., skoorim., interpret.) –  kõik peaks olema ühte moodi,
alates   testi   läbiviimisest,   tulemuste   skoorimisest   või   tulemuste   interpreteerimisest.
Vastuseid   saab   interpreteerida   psühhomeetriliselt   ja   impressionistlikult   (muljel
põhinev).
3)  väljavõte käitumisest! –  sample of behaviour   -  testi tulemus on üks väljavõte
käitumisest.
Seega testimise protseduur kujutab endast standardsete ülesannete lahendamist
psühhodiagnostika eesmärgil.  Test  kui   - eksperiment (hästi kontrollitud tingimustes, kõrged reliaabluse ja valiidsuse näitajad;
sekkuvate muutujate näitajad tuleb hoida hästi kontrolli all)
- kui intervjuu (ökonoomsem variant)  Intervjuu on kindlasti parem kui test, aga
test parem kui uuritavate arv suur. 
- kui ‘tööriist’  (peab olema spetsialist) – test töötab hästi spetsialisti käes, kes teab
testi tausta.  Olulisemad eeldused, mis on testide  usaldusväärse kasutamise aluseks: 1) sõnastuse ühene arusaadavus, seega ühesugune tähendus täitjate jaoks;
2) adekvaatne enesehinnang; 
3) aus vastus; 
4) käitumise konsistentsus e. suhteline püsivus aja lõikes;
5) testi adekvaatsus mõõdetavale omadusele;  
(mõõdetud skoor on tõelise skoori ja juhusliku skoori summa 
-  millest selgub, et test ei ole kunagi täiuslik mõõtmisvahend!)
Testimise   impressionistlik   aspekt  -   kõik   muu   peale   objektiivsete   vastuse,   mida
testija paneb testitava puhul tähele testi tegemise ajal. Täiendavad mõõtmisvahendid
on mõnes olukorras väga olulised.
Testimise   psühhomeetriline   aspekt  -  seostub   testi   objektiivse   küljega   (numbrid,
kategooriad, skoorimine) ning testi normidega. 2. Mida   testidega   uuritakse?     Milliseid   teste  on   olemas  ja   mille   poolest   nad erinevad?  testidega uuritakse: 
-kognitiivseid võimeid 
-huvisid, hoiakuid, väärtuseid 
-isiksust 
-psühhopatoloogia valdkonda Testimise eesmärk:


-klassifitseerimine/diferentseerimine
-treeningu vms tulemuslikkuse hindamine
-teadusuuringud
-enesest arusaamine Psühholoogiliste   testide   põhjal   saab   teha   järeldusi   selle   kohta,   kuidas   inimesed
üksteisest   erinevad.  Kõige   levinumad   testid   eristavad   inimesi   intelligentsuse   ja
isiksuseomaduste alusel. 
Esiteks  võimaldab test hinnata uuritavaid omadusi korrastatult ja alati ühtemoodi.
Teiseks võimaldab test keskenduda ainult olulistele kirjeldatava omaduse aspektidele
ning seeläbi koguda ökonoomselt suure hulga asjakohast infot. 
Kolmandaks  võimaldab   test   teha   otseseid   võrdlusi   erinevate   inimeste   või   sama
inimese eri testimiskordade tulemuste vahel, sest alati on ju küsitud täpselt samade
asjade kohta ja täpselt samal moel. Väheoluline ei ole ka see, et kuna testide abil
koguneb   alati   sama   info   ja   samal   moel,   siis   on   selle   põhjal   saadav   hinnang
„mehhaaniline“   ja   seetõttu   objektiivsem   kui   järele   mõtlemise   või   vestluse   põhjal
tekkiv mulje.  millised väärtused on andmetes “keskel” või “populaarsed”. Teine asi, mida me tõesti
tahame,   on   andmete  varieeruvuse  mõõtmine:   kui   "laiali"   on   andmed.   Kui   kaugel
keskmisest või mediaanist vaadeldavad väärtused kipuvad olema.  Testitüübid:  - tegevustestid     (tests of maximal performance): inimene täidab mingit ülesannet (nt. valikvastustega   testid;   essee;   mingite   kujundite   äratundmine   arvutiekraanil;
psühhomotoorika testid jne.); hinnatakse edukust ülesandes - kiirustest vs tulemustest     (speed vs power test) > 50 %   vs   >90 %     lõpetanute arvu osas – (kui teeme kiiruse testi – saame näha variatiivsust ja inimeste hinnangut, mis tekib. Aeg testimiseks tuleks võtta
niimoodi, et 50% peaks testist jõudma lõpetada ja ülejäänud 50% ei jõua lõpetada.
Kui anda piisavalt aega, aga ikka on suur osa vastustest valed, on tegemist võimete
piirangutega) - käitumise   vaatlemine      (tests   of   typical   performance)   teatud   kontekstis   (nt. vaadeldakse,   kuidas   laps   suhtleb   oma   sõpradega;   kuidas   patsient   reageerib
raviviisile;   kuidas   töötaja   töötab   katseajal,   jne.);   puudub   üheselt   defineeritud
ülesanne,  mida   vaatlusalune   püüaks  täita;  ka   isiksuse-   v  arvamusküsimustikud
kuuluvad siia.  - enesearuande-küsimustikud     (self-reports)  vs   vaatleja hinnangud; (nt. kliiniline intervjuu sisaldab nii käitumise vaatlemist kui enesearuannet)
Testid:
- tegevusvaldkondade järgi - vanuse põhjal - numbrilise väljundi ehk skaala omaduste põhjal - ülesande   struktuur   (valikvastus   vs   vaba   vastus;   verbaalne   vastus   vs   tegevuse
tulemus) - individuaal-  vs grupitestid


- testiskooride  interpreteerimise  alusel  -   normipõhised  ja/või  kriteeriumipõhised
testid!  Küsimus on järeldustes, mis testide põhjal tehakse – kas kuulub teatud
normi jaotusesse. Võib olla normi jaotuses, aga nt eksamist läbi ei saa – siin
tegemist   siis   mingi   kriteeriumiga   (nt   liikluseksamitest,   mille   mitteületamisel
eksmist läbi ei saa). 3. Peamised mõõtmisskaalad, mida andmete kogumiseks kasutatakse. Stevensi skaalad: 1) Nominaalskaala      – mõõdab ainult erinevusi. Kõige nõrgem mõõteskaala. Nt sihtnumber,   sugu   (mees-naine),   eriala.   Ei   saa   kasutada   kui   aritmeetilist
keskmist. 2) Järjestusskaala     – mõõdab erinevusi ja suurusi. Objekte ja nende omadusi saab järjestada, kuid vahemikud skaalapunktide vahel ei ole võrdsed. Nt enamik
Likerti skaalad ja teised järjestatud mõõtmised, nagu koht iludusvõitlustel või
hobuste   võiduajamisel.   Ebavõrdsete   vahemike   puhul   ei   saa   me   kasutada
aritmeetilist keskmist. 3) Vahemikskaala      – mõõteskaala,  millel  on võrdsed vahemikud,  kuid  puudub tegelik   nullpunkt   (nt   temperatuuriskaala).   Saab   teha   enamik   matemaatilisi
tehteid ja kasutada tavapärast järeldavat statistikat. Nt IQ ja SAT-i skoor – neil
ei ole tegelikku nullpunkti. Ka Fahrenheiti ja Celsiuse skaalad.  4) Suhteskaala     – kõige kõrgemat tüüpi mõõteskaala, millel on tegelik nullpunkt ning millel mõõdetud skooridega on lubatud kõik matemaatilised tehted. Tal
on kõik 4 omadust (erinevus, suurus, võrdsed vahemikud ja tegelik nullpunkt).
Saab   teha   enamik   matemaatilisi   tehteid   ja   kasutada   tavapärast   järeldavat
statistikat. Nt Kelvini skaala (olemas nullpunkt). Likerti skaala ● suhtumisi ja arvamusi uuriva küsimustiku skaala, mis määrab ära
teatud   väitega   nõustumise   astme   (nt   täiesti   nõus,   pigem   nõus,   ei   ole   nõus).
Summeeritud   hinnangute   skaala   ehk   Likerti   skaala  –   hoiakute   mõõtmisel
kasutatav   skaala,   mis   koosneb   väidetest,   millest   igaüht   hinnatakse   positiivselt   ja
negatiivselt orienteeritud mitmepunktilisel (kõige sagedamini 5-punktilisel) skaalal;
saadud hinnangud summeeritakse 4. Andmete kirjeldamise  viisid: jaotus; tsentraalse tendentsi karakteristikud; variatiivsus; korrelatsioon Normaaljaotus   -  Praktiline   väärtus   on   normaaljaotuskõvera   eri   piirkondade
protsentuaalse suuruse ja standardhälbe ühikute vahelisel seose teadmisel.  Kujutame histogrammina  ehk  tulpdiagrammina.  Normaaljaotus on väga paljudele psühhol.
omadustele iseloomulik. Tsenteraalse tendentsi karakteristikud: Näitab skooride keskmist suurust erinevatel
viisidel. Need on mood, mediaan ja aritmeetiline keskmine. 
Mood - kõige sagedasem väärtus


Median -  väärtus, millest on võrdne arv väärtuseid suuremad ja võrdne arv väärtuseid väiksemad
aritmeetiline keskmine - väärtuste summa jagatud väärtuste arvuga VARIATIIVSUS (tähtsaim mõiste testimise jaoks!)
Näitab,   mil   määral   tulemused   keskmise   ümber   varieeruvad.   Sedavõrd,   kuivõrd
inimesed   reaalselt   erinevad,   saavad   nad   ka   erinevaid   skoore.   Saame   konkreetse
arvulise näitaja iga indiviidi jaoks (hälbe keskmise suhtes), mille abil hiljem inimesi
võrrelda. 
Variatiivsuse mõõtmine e karakteristikud:
- ulatus ehk haare (range) - suurima ja väikseima väärtuse vahe - dispersioon  (dispersioon on tulemuste hälvete ruutude keskmine)  (variance);  
- standardhälve (ruutjuur dispersioonist) (standard deviation) HAJUVUS   e   DISPERSIOON   -  Mingi   arvuliselt   väljendatud   tunnuse   hajuvus
kirjeldab   seda,   kui   suurel   määral   selle   üksikud   väärtused   hälbivad   keskmisest
väärtusest. Tulemuste hälvete ruutude keskmine. z-skoor  - näitab  standardhälbe  ühikutes, kui kaugel on antud isiku tulemus  grupi
keskmisest.   (Individuaalse   skoori   hälve   grupi   keskmisest   skoorist   jagatud   grupi
standardhälbega).
Varieerub vahemikus -3z kuni +3z.
Kovariatsioon -  kovariatsioon näitab kahe muutuja koosmuutust: kas ühe muutuja
kasvuga teine muutuja kasvab või kahaneb (nt kas pikkusest sõltub kehakaal). 
Oluline  on  see,  et   kahe  tunnuse   väärtused  peavad  olema  paarides.  K   ovariatsiooni     leidmiseks tuleb kummagi muutuja üksikväärtused lahutada keskmisest ja üksteisega
läbi korrutada. 
Kovariatsioonikordaja on üpris informatiivne arv, sest näitab ära nii seose tugevuse
(mida suurem on kordaja, seda tugevam seos) kui suuna (positiivne number tähendab
tunnuste   vahel   samapidist,   negatiivne   number   vastupidist   seost).  kovariatsiooni-
kordaja  minimaalne  ja maksimaalne  väärtus sõltuvad selle  aluseks olnud tunnuste
hajuvustest.   Kovariatsioonikordaja   maksimaalseks   väärtuseks   on   kahe   tunnuse
standardhälvete (ruutjuur hajuvusest) korrutis ning minimaalseks väärtuseks seesama
korrutis miinusmärgiga. Kui kovariatsioonikordaja võimalikud piirid on seotud selle
arvutamise aluseks olnud tunnuste standardhälvete korrutisega, siis pole ju midagi
lihtsamat,   kui   kovariatsioonikordaja   sellesama   standardhälvete   korrutisega   läbi
jagada. Niisugune samm annakski meile soovitud standardse skaala, sest see jagatis
saab varieeruda üksnes vahemikus –1…1. Kui kovariatsioonikordaja on võrdne oma
minimaalse võimaliku väärtusega, siis jagamistehte tulemusena omandab see väärtuse
–1. Kui kovariatsioonikordaja väärtus on aga maksimaalne, siis jagamise tulemusena
saab selle väärtuseks 1. Kui kovariatsioonikordaja oli 0, siis jagamistehe selle väärtust
mõistagi   ei   muuda.   Sellist   kovariatsioonikordaja   viimist   standardsele   skaalale
nimetatakse standardi- seerimiseks ning see viibki meid lõpuks sinna, kuhu me jõuda
tahtsime   –  korrelatsioonikordajani.  Just   standardiseeritud   kovariatsioonikordaja
ongi Pearsoni korrelatsioon, mida tihti tähistatakse väikese r-tähega.


Korrelatsioon - NÄHTUSTE SEOSTE KIRJELDAMISEKS.  Näitab seoseid mitme mõõtmise   vahel.  Korrelatsioon   iseloomustab   statistilist   sõltuvust   kahe   või   enama
juhusliku muutuja vahel. Juhuslikul muutujal ei ole ühte fikseeritud väärtust, vaid see
võib omandada erinevaid väärtusi, mida iseloomustab nende esinemistõenäosus. Kui
ühe   muutuja   väärtuste   esinemistõenäosus   ei   sõltu   teise   muutuja   väärtuste
esinemissagedusest, siis on need kaks muutujat teineteisest statistiliselt sõltumatud.
Kui ühe muutuja väärtusi on võimalik ennustada teise muutuja väärtuste põhjal, siis
öeldakse,  et   need  kaks  muutujat   on  korreleeritud.  Kõige   lihtsam   korrelatsioon  on
lineaarne: kui ühe muutuja suurus kasvab, siis kasvab või  kahaneb  ka teise muutuja
suurus   mingi   arv   korda.  Korrelatsioon   on   olulisim   näitaja   testi   mõõtmisvõime
kriteeriumide     reliaabluse   ja   valiidsuse     välj    endamisel.   Esitatav  bivariatiivse hajuvusdiagrammina  ja   kõige   sagedamini  Pearsoni   lineaarse   korrelatsiooni
koefitsiendina  r. 
Pearsoni  r   omadused:
-vahemik  -1 kuni +1; 
-lineaarsus;
-seos valimi suuruse ja seose usaldusväärsuse vahel. Korrelatsiooni praktiline väljund on ennustus (X tulemustest tuletame võimaliku Y
väärtuse): kui on teada, et omaduste (testide) X ja Y vahel on kõrge korrelatsioon, siis
saame   X-I   tulemuste   abil   ennustada   tulemusi   testis   Y.     Näiteks   enamik
sisseastumiseksami või töölevõtmise teste/katseid  baseerub sellistel ennustustel.
Regressioonanalüüs  -   muutujatevaheliste   seoste   kasutamine   tulemuste prognoosimiseks.
Lineaarne regressioon - võimaldab väljendade ennustatavaid suurusi;
Faktoranalüüs  -   korrelatsioonimaatriksi   töötlus   eesmärgiga   saada   suurest
andmehulgast teatud põhidimensioonidel rajanev struktuur. 5. Normid kui interpreteerimise alus. Normgrupp ja selle omadused.
Norm tähendab standardit, millega testis saadud skoore võrreldakse. 
Saame öelda, kas ühe indiviidi tulemus on kõrge, keskm., madal... Seda saab öelda
ainult millegi suhtes!  Norm (konkreetses mõttes) on populatsiooni keskmine tulemus
(teat. piirides).
Normgrupi omadused:
*   valim   peab   maksimaalselt   sarnanema   sellele   populatsioonile,   kellele   norme
rakendatakse
* Ei ole üht ja ainus normgruppi, see tuleb alati defineerida
* Eelistatavad on lokaalsed normid, eriti ühe ja sama testi ning populatsiooniga sageli
töötamisel
6. Normskooride esitusviisid.
Normskooride esitamine – 
1) Protsentiiljärjestus - * protsentiiljärjestus ehk protsentiilastak (percentile rank): 
tabelites on esitatud toorpunktidele vastavad protsentiil järjestusskoorid, kust näeme, 
mitu punkti on vaja saada, et olla teatud protsentiili kõrgusel, antakse tavaliselt vanuse
ja soo kaupa
2)Vanusenormid


3)Kooliklassinormid
4)Vastuste profiilid (samaaegselt võrreldakse mitut skoori) Näiteks MMPI tulemuste
tõlgendamisel arvestatakse skaalade omavahelisi kombinatsioone ja kogu profiili kuju
ja kõrgust 7. Normskaalad: *   protsentteisendus,  mis   võtab   arvesse   testiküsimuste   arvu,   see   info
toorpunktides ei sisaldu. See ei ole sama mis protsentiiljärjestus * protsentiilid  näitavad, milline osa grupist sooritas testi antud isikust paremini
või halvemini * lineaarne teisendus: uus skoor = konstant + konstant x toorpunktid
- z-skoor
- T-skoor *   pindala   teisendus  muudab   pindalade   osad   normaaljaotuskõvera   all   teatud
skoorideks
- staniin-skaala (standard nine) - täisarvudes 1-9
- steenide skaala (standard ten) - täisarvudes 1-10
- Protsentiilteisendus on ka tegelikult pindala teisendus 8. Kasutatavamad skaalade teisendused:   T-skaala, IQ skaala, staniini-skaala. Protsentiilskaala.  Standardnormskaala   ehk   z-skaala   omadused  -   *   z-skoor   näitab   hälvet   grupi
keskmisest standardhälbe ühikutes
* Tulemused, va väga äärmuslikud, on vahemikus -3z kuni +3z
* Pooled väärtused on negatiivsed ja pooled on positiivsed
*   Kui   toorandmed   jaotuvad   normaaljaotuse   kohaselt,   võib   z-skoori   väljendada
protsentiilides
* Tuleb kindlasti arvesse võtta 2 kohta pärast koma, muidu teeme teisendustes suure
vea
Kasutatavamad skaalade teisendused:
T-skoor   (e   T-skaala)  -   T=(z-skoor*10)+50.   Kaotab   vajaduse   komakohtade
väljendamiseks ja on alati positiivne. 
IQ skaala - IQ skoor = 100 + 15 x z 
keskmine on 100, standardhälve on 15
Algselt oli W. Sterni kohaselt IQ = vaimne vanus / kronoloogiline vanus * 100
staniin-skaala (standard nine)- täisarvudes  1-st  9-ni;
steenide skaala (standard ten) - täisarvudes 1-st  10-ni.
Protsentiilskaala - näitab, milline osa grupist sooritas testi antud isikust paremini või
halvemini. 9. Testi reliaabluse mõiste, reliaablusteooria põhiideed.
Reliaabluse e. usaldusväärsuse, sh. skooride konsistentsuse põhiidee:   mil  määral
me mõõdame mingit nähtust süstemaatilisel ja korrataval viisil (küsimata, mis see
nähtus/omadus tegelikult on). 
Reliaablus näitab testi kvaliteeti: kui usaldusväärne mõõtmisvahend antud test on.
Reliaablusteooria tegevusala:


mõõtmisvigade   hindamisega,   ja   võimaluste   otsimisega   testide   parandamiseks   e.
kuidas maksimaalselt vähendada mõõtmisvigu.
• Kunagi   me   ei   saa   mitmel   järjestikusel   mõõtmisel   sama   tulemust,   kuna mõõtmisvigadeta  mõõtmine  ei  ole  võimalik   (kuid ei  saa  ka  väita,   et  lahknevused
oleksid juhuslikud; kui lahknevused on väga suured, siis ei ole see test üldse usaldatav
- ta ei mõõda stabiilselt seda omadust, mida ta peaks mõõtma; kui vead on väikesed,
siis tuleb igal üksikul juhul teha kindlaks mõõtmisviga).
Reliaablusteooria   eeldused   -  põhieeldus:   mõõtmisvead   on   juhuslikku   päritolu   ja
seega:
* keskmine mõõtmisviga = 0
* tõeline skoor ja mõõtmisviga ei ole korrelatsioonis:  = 0
* vead erinevatel mõõtmistel ei ole korrelatsioonis:  = 0
10. Testitulemustes   mõõdetud   variatiivsuse   päritolu/allikad     (tõeline   skoor   ja veast tulenev skoor). var(x) = var(T) + var(e)
var(x) - mõõdetud skoori variatiivsus
var(T) - tegeliku skoori variatiivsus
var(e) - mõõtmisvea variatiivsus Thorndike on välja toonud vähemalt 6 suurt rühma  variatiivsuse allikaid:
1. Üldised ja püsivad inimese omadused –  *Ühe või rohkema üldise omaduse/joone võimete tase, mis avaldub erinevate
testide tegemisel
* Üldised testi tegemise oskused ja tehnikad
* Üldine võime instruktsioonidest aru saada 2. Püsivad spetsiifilised inimese omadused - Sellised, mis on spetsiifilised kogutesti
mõistes * Spetsiifilise omaduse individuaalne võimete tase, mis on vajalik just selle
testi sooritamiseks, aga mitte teistes
* Teadmised ja oskused, mis on vajalikud just sedasorti testi tegemise jaoks
* Stabiilne vastamise muster (näiteks valida A vastust rohkem kui teisi mitme
valikuga küsimustes või vastast jah jah/ei vastustes, kui pole kindel) Sellised, mis on spetsiifilised mingite testi küsimuste jaoks
* Juhuslik faktor, mis mõjutab, kas inimene teab vastust sellele konkreetsele
küsimusele või mitte
* Testi küsimused, millega erinevad vastajad on ebavõrdselt tuttavad 3. Üldised aga ajutised inimese omadused (tegurid, mis mõjutavad paljude või kõikide
testide tulemusi mingil konkreetsel hetkel) –  o tervis
o väsimusaste
o motivatsioon
o emotsionaalne pinge
o nn testi-tarkus (kogemus teste teha, osaliselt kestev)
o Testimise mehhanismi mõistmine
o välised tingimused nagu temperatuur, valgus, ventilatsioon jne 4. Spetsiifilised ajutised inimese omadused - Kehtivad kogutestile: * Konkreetse testi ülesandest aru saamine
* Trikkide ja tehnikate teadmine, mis on vajalikud selle konkreetse testiga
hakkama saamiseks


* Spetsiifiliste oskuste harjutamise tase (eriti psühhomotoorsetes testides)
* Antud hetke vaimne kalduvus või hoiak konkreetse testi suhtes Kehtivad konkreetsetele testi küsimustele:
* inimmälu kõikumised ja isikupära
* ennustamatud kõikumised tähelepanus või täpsuses, mis mõjutavad inimese
üleüldist sooritustaset 5. Süstemaatilised tegurid, mis tulenevad testi läbiviimisest või hindamisest –  o testimise tingimused: aja piirang, segajate puudumine, instruktsioonide selgus jne o testi läbiviija isiksuse, soo ja rassi interaktsioon testi tegija isiksuse, soo ja rassiga, mis võib aidata kaasa või takistada sooritust o ebausaldusväärsus või kallutatus hindamises või skoorimises 6. Muud juhuslikud vead –  o õnn nende vastuste puhul, mida valiti suvaliselt
o hetkeline tähelepanu kõrvalejuhtimine 11. Reliaabluskoefitsient.  Kasutatavamad reliaabluskoefitsiendid.
Reliaabluse indeks ehk reliaabluskoefitsient väljendab tegeliku variatiivsuse ja üldise
mõõdetud   variatiivsuse   suhet,   ta   peegeldab   vastaja   tegelikku   tulemust   võrrelduna
juhusliku veaga:  = var(T) / var(x) = var(T) / (var(T) + var(e))
*   Kui      =   1,   siis   kõik   mõõtmisel   saadud   erinevused   vastavadki   tegelikele,
tõelistele erinevustele isikute vahel
* kui  = 0.5, siis on vea osakaal sama suur kui tegelike erinevuste osakaal
Reliaabluskoefitsient  (r xx’ )  annab testitulemuste täpsuse suhtelise hinnangu
Kasutatavamad reliaabluskoefitsiendid – 
* Pearsoni r
* KR-20
* Cronbachi alfa 12. Testi reliaabluse liigid / hindamise meetodid.  
1. kordustesti meetod - Kordustesti meetod hindab seda, mil määral samad inimesed
saavad ühe ja sama testi korduval tegemisel ühesuguse skoori. Seda nimetatakse ka
testi stabiilsuseks. (kasut. sageli)
* Lihtsaim reliaabluse leidmise viis
* Erinevus mitme testimise vahel peaks kajastama puhtalt mõõtmisviga
* Arvutatakse Pearsoni r Kuid tuleb ka meeles pidada, et:
* konsistentne kogemus võib ajas muutuda
* testikogemus võib muuta isiku tõelist skoori (vastaja reaktiivsus!) ja seega tekitada
ülekandeefekti
* praktikas on seda raske korraldada kõigi testidega
2. paralleeltesti meetod – (kasut.harvem) * kaks testi, mis mõõdavad sama asja
* ülekandeefekt on väiksem kui kordustesti meetodil
*   puuduseks   on   see,   et   praktikas   on   raske   välja   töötada   ja   läbi   viia   2
võrdväärset testivormi
* arvutatakse Pearsoni r


Et vältida ülekande efekti ja saada kiiremini kordustesti tulemused. Inimestel on nt
meeles testi küsimused või vastused, seega ei saa puhast testimis tingimust.
3. poolitustesti meetod - Poolitustesti meetod sarnaneb paralleeltesti meetodile, kuna
hinnatakse, mil määral ühe testi kaks poolt (alternatiivset vormi) annavad ühesuguse
tulemuse. * Probleem on optimaalse poolituse leidmine, kuna võimalike variantide arv
suureneb geomeetrilises progressioonis
*   Tuleks   kasutada   nt   paaritu-   ja   paarisnumbriga   küsimused   ja   mitte   testi
esimene ja teine pool
* Arvutatakse Pearsoni r Kui test on piisavalt pikk, siis on mõtet seda testi teha. Nt 50-100 küsimust testis. Kui
testi   küsimused   on   jagatud   juhuslikult   2-te   rühma     ja   võrdleme   tulemuste
korrelatsioone ja need on head, siis on ta usaldusväärne test.  4.   sisemise   konsistentsuse   /   sisereliaabluse   hindamine   -  Sisereliaablus   põhineb
testiküsimuste   arvul   k   ja   nende   omavahelisel   keskmisel   korrelatsioonil   .
Leitakse   kõigi   küsimuste   vahelised   korrelatsioonid   ning   nende   keskmine.
(kasut.sageli) * Tavaliselt arvutatakse Cronbachi alfa
*   õige/vale   vastustega   testides   saab   arvutada   ka   KR20,   kasutades   Kuder-
Richardsoni valemit 13. Mõõtmise   standardviga   (kuidas   me   saame   selle   abil   õigesti   määratleda tegelikku tulemust).  Mõõtmise   standardviga   SEM   (standard   error   of   measurment)   =   SD_x   x   sqrt(1   -<)
* Suurust SEM interpreteeritakse kui üksikmõõtmiste jaotuse standardhälvet, st 68%
võimalikest kordustulemustest jääks vahemikku x +/- SEM.
* Kuna tüüpiline on 95% usalduspiiride kasutamine, siis tuleks leida vahemik x +/-
1,96 x SEM 14. Mis on põhjused, kui kordustesti reliaablus on madal?  .. kui parallelletesti reliaablus on madal?   .. kui sisereliaablus on madal?  Madala kordustesti reliaabluse võimalikud põhjused: * isikute konsistentne kogemus on ajas muutunud
* vastajate reaktiivsusest tulenevad ülekande nähtused Madala paralleeltesti reliaabluseks võib olla see, et paralleeltestid ikkagi ei mõõda
ühte ja sama asja.
Madala sisereliaabluse põhjuseks võib olla see, kui testi küsimused ei mõõda sama
asja.
NB!  tähtis järeldus: ühe ja sama testi reliaablus on erinev olenevalt populatsioonist –
st selle suurusest  ja koostisest! 
(testid on vähem usaldusväärsemad neil juhtudel kus individuaalsed erinevused on
väikesed!)  
15. Miks   on   lisaks   reliaabluskoefitsiendile   vaja   analüüsida   ka hajuvusdiagrammi? Hajuvusdiagrammi abil on võimalik kindlaks teha, kas seos analüüsitavate suuruste
vahel on lineaarne, mis on Pearsoni r-i eelduseks. 16. Sisereliaabluse leidmise põhiidee ja koefitsiendid (KR20; Cronbachi alpha).  


Sisereliaablus  näitab, kuivõrd iga  testi  küsimus  mõõdab sedasama  nähtust, mida
kõik teised testi küsimused. 
Standardiseeritud Cronbachi alfa: 
* alfa =  / (1 + (k-1)), see on funktsioon kahest suurusest
* k - küsimuste arv
* - kõikvõimalike küsimustepaaride keskmine korrelatsioon Sisuliselt on see poolitusmeetodil leitud reliaabluse täielik vorm, kuna alfa koefitsent
on   keskmine   reliaabluskoefitsient,   mis   leitakse   kõikvõimalike   testi   poolitamise
kombinatsioonide reliaabluskoefitsientide alusel.
KR-20 :
* Kuder-Ricahrdsoni 20. valem ehk KR-20 on tuntuim sisereliaabluse  koefitsient,
mida kasutatakse dihhotoomsete küsimustega (st õige/vale vastustega) testides. KR-
20 on tegelikult sarnane Cronbachi alfa valemiga, ainult üksikküsimuste variatiivsuste
summa asendub siin \-ga.
* = (k/(k-1)) x (1 - \ / SD2)
* k - testiküsimuste arv
* SD2 - testiskooride ülddispersioon
* p - vastanute proportsioon, kes vastasid antud küsimusele õigesti
* q - vastanute proportsioon, kes vastasid antud küsimusele valesti 17. Milleks kasutatakse Spearman-Browni valemit? 
Spearman-Browni (pikendus)valemit kasutatakse selleks, et välja arvutada, kui palju
küsimusi on vaja testi lisada, et saavutada vajalik reliaabluskoefitsiendi väärtus. Selle
praktiline   kasutus   on   teada   saada,   kui   palju   võib   küllalt   kõrge   reliaablusega   testi
lühendada, et reliaablus jääks veel vajalikule tasemele. 18. Faktorid, mis mõjutavad üldiselt testi reliaablust. 
* Testitavate inimeste omadused
* Testi karakteristikud
* Kasutatud meetod ehk reliaabluse liik
Testitavate inimeste omadused, mis mõjutavad testi reliaablust: * hästi töötab test siis (st ta on tõenäoliselt kõrge reliaablusega), kui inimesed
erinevad mõõdetava omaduse poolest, ehk kui suur variatiivsus avaldub suures
standardhälbes. Ja vastupidi, nt väga madal reliaablus esineb siis, kui kõik
saavad sama tulemuse, kuna test oli nt liiga kerge.
* Teisest küljest näitab suur variatiivsus, et mõõtmine on ebatäpne! (SEM on
suur)
* Järelikult on võimalik, et meil on test, mis on individuaalsete erinevuste
mõõtmiseks madala reliaablusega, kuid näitab üsna täpselt iga indiviidi kohta
mõõdetava omaduse skaalal.
*   Seega,   kuna   omaduse   variatiivsus   mõjutab   reliaablust,   siis   suure   grupi
(populatsiooni) kohta saadud tulemus on kindlasti kõrgema reliaablusega kui
teatud   spetsiifilise   valimi   korral   (nt   üliõpilased   vs   kogu   noorte   inimeste
populatsioon)
*   Tähtis   järeldus:   ühe   ja   sama   testi   reliaablus   on   erinev   olenevalt
populatsioonist, st olenevalt selle suurusest ja koostisest 
* Testid on vähem usaldusväärsed neil juhtudel, kus individuaalsed erinevused
on väikesed


Testi karakteristikud, mis mõjutavad testi reliaablust:
Reliaablus on mõjutatud küsimustevahelisest korrelatsioonist ja küsimuste arvust! 
* Näiteks Cronbachi alfa sõltub küsimustevahelisest korrelatsioonist
* Spearman-Browni valem näitas sõltuvust küsimuste arvust
* Põhimõtteliselt on iga testi võimalik väga kõrge reliaabluseni tõsta (nt suurendades
küsimuste   arvu   20lt   220ni),   aga   küsimus   on   selles,   et   mille   arvelt   ja   kas   see   on
otstarbekas?
* Iseenesest ei ole kõrge Cronbachi alfa veel 'hea testi' kinnitus, kui test on väga või
liiga pikk 
Kuidas mõjutab kasutatud meetod ehk reliaabluse liik testi reliaablust?  * Sisereliaabluse näitaja on tavaliselt kõrgem kui poolitusmeetodi reliaablus
või kordustestireliaablus. Miks?
* Väga erandjuhul võib olla aga ka vastupidi. Mis juhul? 19. Milline on ligikaudne reliaabluse tase eri tüüpi testidel? * 0.95 - mõõtmisvigu praktiliselt ei ole
* 0.90 - standardiseeritud intelligentsuse grupitestid - kõrge-keskmine reliaablus
* 0.85 - standardiseeritud võimete testid - kõrge-keskmine reliaablus
* 0.80
* 0.75 - valikvastusega eksamitestid - keskmine-madal reliaablus
* 0.70 - ratingu skaalad
* 0.65 - madal reliaablus
* 0.60 - mõned projektiivsed mõõdikud
* 0.55
* 0.50 - tõeline skoor ja viga mõjutavad testiskoori samal määral INVARIANTSUS ehk korrapärad, mis avalduvad kõigis mõeldavates olukordades ja
mis jääb samaks kõigis võimalikes olukordades.  Oletame, et meil on mingi jälgitav
suurus Y, mis saab avalduda mingi teise suuruse X kaudu  valemiga Y =  a0 +  a1X,
kus   a0  ja a1  on teatud muutumatud numbrid. Sellisel juhul võib ütelda, et meil on
tegemist invariandiga, mis ei sõltu sellest, kas seda jälgida suuruse X või suuruse Y
vahendusel.
Andmete tüübid: 
• Sõltuv muutuja on see mida mõõdetakse. 
• Sõltumatu muutuja on see, mille mõju mõõdetakse